Ega kui korra nuusutad, siis võibki meeldima hakata. Sellest pole kuigi palju aega möödas, kui käisime Arvo ja poistega jalgsimatkal Sippa. See oli meie selle suve tegemistest üks ägedamaid (minu meelest), kuna pakkus niivõrd erinevaid emotsioone. Ja no ega rohkem polegi vaja, kui nuusutada, et ikka ja jälle matkama minna :)
Seekord oli Arvo paremini ette valmistunud. Ta uuris kaarti ja mõtles pingsalt, kuidas lähtekohta ja sihtkohta vahetamata teha hoopis teine rada, sest see pakuks poistele palju suuremat pinget, kui juba käidud tee. Ühel õhtul skypedes saatis ta mulle kaardi foto ja kuigi ma ei saanud sealt kaardi pealt rohkemat aru, kui 14,61km, mõistsin selgelt, et küllap me kõndima läheme.
Läksimegi. Meie pere ja onu Aiku. Matk oli seekord hoopis läbi Mõraste ehk siis teedel ja radadel, kuhu me varem ei olnud sattunud. Me läbisime heinamaad, metsa ja metsaääri, oja ja jõge, kruusateid ja loomaradu. Maastik oli vägagi vahelduv ja pinget tekitav, Sebastianil aegajalt üle pea kasvav. Kaks korda tabasin end mõttelt, et mu mees on sama hull kui Bear Grylls :) Olgu, ta ei korraldanud meile orava söömingut, kuid jõe ületamine oli küll juba Beari masti värk.
Matka kaks kõige raskemat osa oli kraavi ületamine, mis oli silmaga nähtavalt sügav ja vett täis, ja jõe ületamine Mõrastes. Kraavi juures leidsime ühe koha, kus oli murdunud kask, mida mööda me pidime üle kraavi ronima ning see oli vast kõige raksem Sebastianile, kes vaatamata raskusetele sai sellega kenasti hakkama. Jõega oli juba päris keeruline lugu, sest Mõrastes asuv sild, millega me pidime jõe ületama, oli maha lõhutud ja uut ei olnud veel ehitatud. Oli hoopis kaks-palki-kõrvuti-süsteem, mis oli nii ogaralt harali, et mina oma juppide jalgadega poleks saanud sealt kuidagi samamoodi üle minna nagu näiteks Aivar läks. Minu meespere proovis algul istudes minna, kuid said aru, et see on ogarast ogaram ja läksid samamoodi nagu Aiku - jalad harkis. Sebastian ei julgenud selliste asjade peale isegi mitte mõelda ja nii ei jäänudki Arvol muud üle, kui viia oma kott üle jõe, minna järgi oma pojale ja kanda ta seljas ja jalad harkis jõest üle (umbes 20 meetrit). Mina seisin ahastades sillaasenduse ees ja ei teadnudki, mida nüüd siis teha. Ja ega mul suurt muud teha polnudki, kui pidin jalgsi selle jõe ületama. Keerasin küll püksisääred võimalikult üles ja püüdsin leida võimalikult madalat kohta, kuid üle jõe jõudes olin marutõbise olekuga ja tagumikuni märgade pükstega :) See oli see teine kord, kui ma mõtlesin, et mu mees on hull :)
Aga siis tuli piknik ja mu marutõbi andis pikkamööda järele. Pikk ja põhjalilk piknik. Saime katsetada ka oma uut vidinat, mille Aivar ja Liivi Arvole kinkisid - Kelly Kettlet ja seda vidinat me soovitame matkasellidele küll päris kindlasti. Vesi läks keema minutitega ja kui juba sooja kohvi sai, ei tundunud ka märjad püksid mingi maailma lõpp. Mis sest, et kell oli 22 ja peale ka. Jõime kohvi, kuivatasin end Aivari tehtud lõkke ääres, sõime kaasavõetud moona.
Piknikut pidades saabus öö ja kui me olime kubetamise lõpetanud, ütles Arvo, et nüüd on 8km veel ja siis jõuamegi Sippa. Mul pidi peaaegu hing kinni jääma, sest 8,5km oli juba ju läbitud ja ma arvasin, et miski kuueka pärast saab jalad seinale visata. Kell näitas ka juba 23.00. Õnneks ajas Arvo miskit segi ja meil oli kõndida veel 6,9km. See kõik möödus nii ruttu ja valutult ja väikeste pausidega, et kui me 00.10 Sipa hoovis olime, siis polnudki väsimus nii õudne kui ma kartsin olevat.
Kokku kõndisime 15,41 kilomeetrit, aega kulus koos piknikuga 4,59 tundi ja kulutatud kalorite hulk mulle näitas 908 kcal. Nalja sai ja põnevust oli - võibolla viimast isegi natuke liiga palju minu õrnale hingele, kuid poisid ei virisenud, neil oli kõik hästi.
Augustikuu ööd on juba vilud. Ja pimedad. Ja udused. Ja sirtsused. Minge vaadake ja kuulake ise :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar