Angasilla

Terve see nädal on hommikul ärgates termomeeter näidanud miinuskraade. Minu keha küll veel selleks valmis pole, aga ega midagi teha ka ei saa. Seda enam ma muudkui kuulasin oma meest ja mõtlesin - kuidas ta on seda küll mõtelnud?! Aga nagu ikka - tema mõtted on hääd. Nii juhtuski, et laupäeva hommikul me pakkisime, sättisime, küpsetasime, mahutasime ja kell üks päeval olime Angasilla mäe metsas. Kaaslasteks ei keegid teised kui Aivar ja Liivi pere :) 

Mets on praegu nii ilus oma sügisvärvides. Antud metsatukk, kus me peatusime, koosneb peamiselt tammedest ja sarapuust. Kohale jõudes ootas meid ees mõnus lehine ja sahisev metsaalune, mis seoses hea ilma tõttu, oli kuiv ja kabisev. Peaks mainima, et sel aastal on jälle väga ilus sügis olnud, mis on igasugustele matkasellidele kindlasti palju energiat juurde andnud, et teha ja olla ja minna. Loodusesse. Omadega. 

Meie laagriplats

Meie pere ja  Aivar jõudsime natukene varem metsa, kui Liivi pere ja kohe hakkas töö pihta, sest päevad on juba lühemad ja teha oli palju seoses sellega, et tegu oli uue kohaga. Varjendiraam tuli ju otsast lõpuni uus  teha. Töödejaotus oli soo- ja jõupõhine :) Robin ja Aivar hakkasid halupuid tegema, Arvo varjendiraami püsti ajama, Seebu puid tassima ja mina "pühkisin toa põranda puhtaks". Hiljem, kui Liivid jõudsid, hakkas Liivi suppi keetma ja Priit kuuseoksi varuma. Mart tohkendas Aivari ja Robini juures. Tavaliselt ongi nii, et kõik teevad midagi, sest seda kiiremini saab vajalikud asjad tehtud ja on rohkem aega niisama passimiseks. Mittegi kellegi panus ei ole olematu, sest kõik, mis tehtud saab, on vajalik. Ikka selleks, et kõigil oleks hea olla.  

Me oleme viimastel matkadel, mis kestavad vähemasti ööpäeva, keetnud purgisuppi. Oleme tähele pannud, et see läheb kõigile jubedalt peale ja seda on äärmiselt kerge teha. Kuna me kodus purgi-ja muid toite ei kasuta, siis kuskil mätta otsas on kõigil kuidagi soe äratundimine ja supp kaob võluväel. Tilgatumalt. Alati. Kuna meie pundis on Liivi, kes on taimetoitlane, siis loomulikult on ka supp lihata ja seda suurem on rõhk õhtusel liharoal. Liha puudumine supis aga ei morjenda kedagi, sest põhiline on, et sooja suppi saab. 

Varjend tuli aus. Meil oli vaja kaheksa inimest ära mahutada ja see tähendab ikkagi võrdlemisi suurt ehitist, mille süda on lõke, mis on kõikidest enamvähem ühe kaugusel, kuna sooja peavad ju kõik saama. Arvol oli juba nädal varem üles joonistatud erinevaid variante, kuidas oleks kõige parem seda kõike teha, kuid jooksvalt tuli ikkagi traditsiooniline kolme pesaga 360 kraadi kinnine varjend. Selles metsas oli palju sarapuuvõsa, seega kaikaid sai igasuguseid ja täpselt selliseid, nagu vaja oli. Raskem osa olid kuuseoksad, mida külje alla panna. Neid pidi kaugemalt tooma, aga Priit oli igavesti hakkaja ja kõik asemed said kenasti kuuseokstega kaetud. Seekord oli metsa all nii palju kive, et sai isegi lõkkeaseme ehitada, mis meeldis eriti mulle, sest ma olen tukipaanitseja. 

Alati, kui kõik need asjad saavad tehtud, mis on vaja ära teha, on kuidagi mõnus ja rahulik olla. Kuna me oleme juba nii mitmeid kordi metsas ööbinud, siis pole erinevate häälte ja krõpsude pärast hirm ka, sest kõige hullem, keda Sa seal pimedas metsas kohata võid, on mõni hirmunud metsloom, mis pole üldse pooltki nii hirmus, kui võõras inimene. 

Igasuguste tööde ja tegemiste vahel on palju puhkepause ja niisama olemisi. Muidu poleks mõtet minnagi, kui peab ainult tööd tegema, sest kõigel peab juures olema siiski puhkamise maik. Me ju ikkagi teeme seda kõike selleks, et  oleks lõbus ja saaks jõudu argipäevadel jube tubli olla. 

Aivar arvas, et me oleme liiga vähe ühisele fotole sattunud ja parandas selle vea :)

Peale lõunasupi oli meil menüüs veel nii mõndagi. Arvo oli kanakoivad marinaadi pannud. Hommikul küpsetasime koos Pariisi õunakoogi Priidule, sest viimasel on homme sünnipäev. Kindlasti ei saa puududa pekid ehk läbikasvanud liha lõigud, sest need on Sebastiani ja Aivari lemmikud (imelik, et just nende kahe....). Liivi oli Priidu jaoks muffineid ostnud, millele ta pani küünla peale ja igaüks sai soovida mõne soovi kas endale või Priidule :) Mart ja Robin tegid hulgi vahukomme täisteraküpsistega ja otsa sai ka 500 grammine Kalevi kommipakk. Loomulikult ei puudunud ka õllepunnid ja ma lõpuks proovisin ka ära, kuidas need punnid lõkkel küpsetatuna maitsevad. No kõige hullemad ei olnud, aga midagi eriti maitsvat seal ka polnud. 

Seal peaks olema neli ja seitse küünalt, aga välja paistab nagu vahukooretort :)

Kõik läks jälle nii hästi. Keegi ei külmetanud, keegi ei saanud viga, keegi ei virisenud millegi üle. Kõik oli täpselt nii nagu olema pidi. See metsas ööbimine on selline hoopis teistsugune värk. Hästi tubli peab olema enesehoolitsuses, sest öised õhutemperatuurid jäävad praegu ikkagi nulliligidale ja sellise temperatuuri juures tuleb ööbimine hoolega läbi mõelda. Näiteks meie perel olid peaaegu kõikidel topelt magamiskotid, kuigi meil on tegelikult head magamiskotid. Arvo aga arvas, et ühest ei piisa ja kui aus olla, siis vist oleks olnud jahe jah.  Ja teine asi on müts. Hästi oluline asi magades, kuna pea peab soojas olema, siis on ülejäänud kehal ka soe. Kolmas väga oluline osa on söök, sest energiakulu on suur ja need tavaliseltki näljased lapsed on veelgi näljasemad. Tervislikkus tuleb selleks 24-ks tunniks unustada, sest pole midagi mõnusamat, kui keset töörügamist üks komm põske pista. Või neli kommi :) 

Aitäh asjaosalistele!