Eesti Meistrivõistlused jalgpallis 2015

Meie elu on väga jalgpalline juba mitu aastat. Täpsemalt siis viis viimast aastat. Jalgpall on meie igapäevase elu  osa. See on toas ja õues, see on number kolmese palliga, neljase palliga ja pardisulgedega täidetud toapalliga. On vihmaga, päikesega ja lumega. On söögi all ja peal. On kohvitassis, grillmeistri grillis, veiniklaasis ja salatikausis. On vendade vahel ja vendade vastu. On trennid õues ja saalis, on Märjamaal ja Raplas, on Valtus. On televiisoris ja raamatus. 

Igal aastal toimuvad Eesti Meistrivõistlused jalgpallis, kus osalevad ka Raplamaa Jalgpallikooli erinevad vanuseklassid. Mängud toimuvad kevadest sügiseni peaaegu igal nädalavahetusel. Üles on see kõik ehitatud nii, et on erinevad liigad. Igas liigas on üks ports meeskondasid, kes siis omavahel mängivad kõik kõigiga kaks korda läbi. 

Robin osales sel aastal 2000 vanusegrupis, II liigas, kus nende vastasteks olid Pärnu JK, Põltsamaa Sport, JK Sillamäe Kalev, JK Tallinna Kalev Jüri, Pakri SK Alexela, SK Tääksi, Viimsi FCF MRJK II ja Paide LM Tapa. Esimene voor läks neil suhteliselt kesiselt, kuna kokkumängu oli vähe harjutatud ja koos trenni polnud juba pea pool aastat tehtud. See on üks Raplamaa Jalgpallikooli VÄGA suur miinus. See, et poisid treenivad piirkonniti (Märjamaa sats, Kohila sats, Rapla sats) eraldi ja saavad kokku peamiselt vaid võistlusteks. Kevadest sügiseni on korra nädalas koondtrennid ka (üsna kaootiliselt), kuid kokkumängu suurepäraseks esitluseks on seda ikka hirmus vähe. Mida rohkem mänge nad edasi läksid, seda paremaks muutus ka mängupilt. Viimane vägikaigas veeti JK Sillamäe Kaleviga, kellelt esimeses voorus saadi 4:0 nahutada, kuid viimases mängus mängiti aus 1:1 viik välja. 

Poisid olid kõik väga tublid. Nuriseda võib ehk selle üle, et kodumängude transport ei olnud organiseeritud. Nii juhtuski, et sõitsin tihti nelja poisiga Rapla poole. Igatahes ei saanud minu isiklik poeg kordagi kellegi teise autoga Raplasse. Hea osa sellest oli muidugi see, et sain päris paljudel mängudel käia ja nägin, kuidas poisid muutusid järjest paremaks. Mulle siiski tundub, et ka sellele vanusele on oluline, et lapsevanemad näeksid, kuidas neil läheb. Jah, kui oli ette teada, et on raske vastane, siis Robin näiteks mind kohale ei tahtnud, kuid võrdväärse vastasega mängides oli tal küll hea meel, et ma nägin nende mängu. 

Oma poja üle võin uhke olla. Ta on üks meeskonna alustalasid ja ta teeb tõesti head mängu. Tal on väga hea pallikontroll, söödumäng, kaitsetöö, karistuslöögid (ühe karistuslöögi suutis ka realiseerida) ja vastupidavus. Ta näeb mängupilti väga suurelt ja oskab ette näha olukordi, mille peale mina kõrvalseisjana eladeski ei tuleks. Tema juhitud mängud (kaptenina) olid kõik väga põnevad ja ilusad. Natuke võiksin muidugi piriseda selle kallal, et liiga palju jutustab kohtuniku ja vastastega ning õiglustunne on koguaeg riivatud. Nii polegi midagi imestada, kui ta kohtunikule ütleb, et mismoodi Te ei näe, et käsi oli :) Tema näeb kõike ja võtab sõna ka seal, kus targem oleks olla tasa, kuid selline ta on. Kaptenina on see ehk boonuseks, mängijana korjab endale tuliseid sütesid pea kohale. Mind paneb ainult imestama, kuidas tal õnnestus saada vaid üks kollane kaart kuueteistkümne mängu jooksul.... Ta vist oli hoitud :)

Lõppkokkuvõttes potsatasid nad kuuendale kohale, tehes siiani oma parima hooaja. Viimased mängud olid küll paljulubavad, kuid esimesest voorust saadud kaotused panid tugeva põntsu lõppskoorile. 

Sebastian mängis sel hoojal puhast 2006-te III liigas (nii väikestel on liigad asukohapõhised, mitte tugevusepõhised). Nende vastasteks olid seekord Keila JK, Saku Sporting, Tallinna FC Flora Rohevalged, Tallinna FC Puuma, Tallinna JK Legion I, Tallinna SK Everest ja Viimsi FCF MRJK II. Võistkonnad olid üles ehitatud selliselt, et kõik poisid ei pidanud osalema kõikidel mängudel. Treener pani igaks mänguks oma silmanägemise ja äratundmise kohaselt meeskonna kokku. Kui oli teada, et vastane pole väga tugev, said mänguaega need poisid, kes on alles vähe jalgpalliga tegelenud. Kui aga vastane tõotas tulist mängu, olid platsil kogemustega poisid. Väravahi elu see muidugi üldse ei mõjutanud - tema pidi kõik mängud kohal käima. 

Taas saab nuriseda kokkumängu üle, sest koondtrenne on ikka arutult vähe. Praegu saavad jah kuidagi nii hakkama, aga teised meeskonnad ju teevad nädalas kolm-neli trenni kõik koos ja kasvavad meil viimaks üle pea. Aga poisid olid tublid ja said oma vastastega kenasti hakkama. Oli tulisemaid mänge ja oli selliseid, mida vaatasid ja mõtlesid, et miks need kaks küll koos peavad mängima? Vastastest oli lihtsalt kahju, nad said kõvasti nahutada. 

Sebastian oli kõik mängud väravavaht ja tal õnnestus hooaja peale üks värav ka lüüa. Penaltist. Oma mängu mängis ta täie tõsidusega, suutis ka vajadusel meeskonnaga rääkida, neid juhendada, kaitsjaid tublimaks utsitada. Tema utsitamine oli muidugi selline karmimat sorti sõnavõtt, aga selline ta on - mina ei saa sinna miskit parata. Õnneks meeskond respektib Sebastianit täiega ja tema mõrudad kommentaarid jäävad tähelepanuta. 

Neliteist mängu mängiti ja kõik võideti. Kas kergemalt või raskemalt, kuid ometigi saavutati igas mängus võit ehk siis selges eesti keeles öeldes - EESTI MEISTRID teist aastat järjest! 

Pool suve käis üks klapitamine ja sobitamine, sest ühel poisil oli mängupäev laupäev, teisel pühapäev. Mõnikord jäi selline mulje, et mitte midagi muud ei saagi teha, kui ühelt võistluselt teisele minna, kuid nagu blogist näha ja lugeda saab, siis sai ikka käidud ja tehtud ka. Koos. Peale jalgpalli. 

Meil on hea meel, et meie peres kasvab kaks noort sportlast, kes on leidnud endale südamelähedase ala ja on omal alal veel tõeliselt head. On hea tunne, kui Su lapsel läheb hästi. Olen alati öelnud, et ma kahjuks ei tea, mis tunne on medalit kaela saada, kuid ma tean, mis tunne see on, kui  Su oma armsale lapsele medal kaela pannakse. 

Ma olen mõnikord tüdinenud sellest lõputust jalgpallist ja mõnikord ma olen kurb, kui pall on ära lõhkunud mõne asja ja mõnikord ma olen väga mures, kui kumbki neist on saanud viga, kuid enamuse osa ajast on mul jalgpallist vaid hea meel. Ma olen vilets võistluste vaataja, sest pinge teeb mu lausa füüsiliselt haigeks, kuid vaatamata sellele ma ikka käin kohal ja elan kaasa. Kas just kõikidel mängudel, kuid paljudel siiski. Ma olen ise saanud palju targemaks jalgpalli koha pealt ja ma oskan oma poegadega kaasa rääkida erinevatel jalkateemadel. Siis, kui jalgpall on  toas ja õues, see on number kolmese palliga, neljase palliga ja pardisulgedega täidetud toapalliga. On vihmaga, päikesega ja lumega. On söögi all ja peal. On kohvitassis, grillmeistri grillis, veiniklaasis ja salatikausis. On vendade vahel ja vendade vastu. On trennid õues ja saalis, on Märjamaal ja Raplas, on Valtus. On televiisoris ja raamatus. 

Palju edu kõikidele poistele ka edaspidi! Et ka järgmine hooaeg tuleks sama hea ja tuline :) Mina olen kohal!