Mu mehel on suvelõpu-sügisesaabumise paanika :) Ma ei oska seda muudmoodi sõnastada. Meil on juba aastaid probleemiks see, et minu jaoks on sügise saabumine kuidagi raske ja meeleolumõjutav. Mulle ei meeldi see hall ja pime ja vihmane aeg. Umbes see aeg, mis saabub oktoobri lõpu ja novembri algusega. Päris ausalt öeldes mind tabab täielik sügismasendus, sest ma ei suuda sellest pimedusest üle olla. Arvol seevastu pole sügise saabumisega mingisugust stressi kui sellist. Tal on hoopis paanika. Ta ei taha leppida, et ilmad muutuvad heitlikuks ja päevad lühemaks ja kohustused võtavad maad. Ta hoopis trotsib kõiki koolitöid (nii enda, minu kui laste :) ) ja otsib erinevaid võimalusi suve pikendamiseks ehk erinevate lõbustuste väljamõtlemiseks. Nii ei olegi midagi imelikku, et me terve septembri ja enamuse oktoobrist takkapihta muudkui käime kuskile matkamas või olemas. Mõnes mõttes see on väsitav, kuid enamuse osa ajast siiski tore, sest see annab jõudu sügisest üleolemiseks.
Kui me jaanuaris ekstreemmatkal käisime (Liivi sünnipäeva pidamas), siis ekstreemi asemel me pidime minema Jussi matkarajale, aga me kahjuks eksisime ära ja Jussi rada jäi meil nägemata. Liivi ütles juba siis, et me peame seda matka kordama, sest tegu on ühe ütlemata ägeda loodusrajaga, mida lihtsalt peab nägema. Ja nüüd arvaski Arvo, et käes on just õige aeg seda rada üle vaatama ja läbi kõndima minna. Ikka koos Liividega :) sest nii on õige.
Jussi loodusrada on äärmiselt vaheldusrikka maastiku ja loodusega. Rada kulgeb üles-alla mööda Jussi järvede äärde jäävaid voori. Ma ei teagi, kas me oleme varem nii raskel rajal käinud. Pikkust oli sel kõigest natukene üle kaheksa kilomeetri, kuid kohutavalt palju oli tõuse ja laskumisi (mina isiklikult kardan väga järske laskumisi). Ma ei liialda, kui ütlen, et umbes 10 korral kindlasti oli tunda, et tegu on suurepärase trenniga, mis ajas pulsi lakke ja võttis hingeldama. Isegi noorsportlased kurtsid hingelduse üle :) Rada ise on ringikujuline, tähistatud kollaste värvimärkidega puudel. Rajal 9 huvipunkti kirjeldustega ja teate, kui palju rajast on läbitud ja kui palju veel ees. Osaliselt oli rada laudteega.
 |
| Kuna me läbisime rada valetpidi, siis me pidime trepist üles minema, mitte alla ja see oli juba omaette katsumus |
Äärmiselt veidrad maastikud ja metsad. Kui ei oleks teadnud, oleks võinud arvata, et oleme Lõna-Eestis, sest siin meie kandis selliseid künkaid üldsielt ei ole. Metsa kooslus muutus ka iga natukese aja tagant. Kord oli kaasik, siis oli segamets, siis olid pikad kuused ja männid, kord oli aluspõhi puhas, siis aga hoopis võsastunud. Enamust rada ümbritses pohlaväli, sekka mustikaid ja seeni.
Umbes-täpselt raja poole peal pidasime piknikut. Jõime kohvi ja sõime vorsti, nagu ikka. Imestan, et neile ikka veel need Iskuka juustuga õllepunnid sisse lähevad, sest mind ajab juba nende lõhn iiveldama :), kuigi ma pole neid isegi eriti söönud. Kaasasolevatele lastele aga lähevad need iga kell peale nii külmalt kui soojalt. Natuke meie õnn ka muidugi, sest see teeb meie elu mugavamaks. Liivi oli veel vahukomme ka ostnud, mida lõkkel soojendada ja peaaegu täiuslik lõuna oli noorte jaoks olemas.
Matkarada viis meid ka Jussi nõmmele. Jussi nõmm on Eestis ainulaadne looduskooslus, mis on tekkinud Nõukogude Armee tegevusest tingitud korduvate põlengute tagajärjel. See nägi välja nagu tundra. Kui arvestada veel seda, et terve rada oli ainult üks tõusmine ja laskumine, siis oli täitsa mõnus viimased 2,5 kilomeetrit sügisvärvides tasandikul kõndida. Ja see tasandik pakkus tõsist silmailu oma õhtupäikeses.
Loodus on praegu nii ilus. See ei ole nagu oktoobrilõpu-novemrialguse hall pimedus. See on täis värvidemängu ja -ilu koos päikesepaistega, mida meile on nüüd antud küll ikka korralikult sügise nautimiseks. Rohkem kui juulis igatahes :)
Minu mehe paanika kestab. Uue nädalavahetuse plaanid on juba tehtud, kui vaid ilma peab. Arvo ütles, et ära jääb vaid sellisel juhul, kui on esindatud kolm ilmastikunähtust korraga: lausvihm, tuul 15m/s ja äike, nii et, karta on, et ära ei jää :) Ongi hea. Poisid ütlevad, et uute tegemiste valguses on kergem ka koolinädalat üle elada. Ja niisama mainimiseks - üle elavad nad neid nädalaid raskelt. Seda enam nad naudivad nädalavahetuste tegemisi.
Nii et, kui trenni teha ei viitsi, mine Jussi loodusrajale ja läbi see mõõdukas tempos. Soovitavalt tagurpidi. Raja lõppedes on tunne nagu oleksid sportinud :) Minu ausõna selle peale.
Vägevad sügisesed pildid, lahe.
VastaKustuta