Ilma üle vinguma võibki sel aastal jääda. Suvi oli jama ja talv on ka siiani olnud selline, et hakka või nutma. Nutma muidugi ei hakka, kirud niisama. Kõige enam kiunumist on muidugi kuulda olnud nende mustade (või roheliste) jõulude ümber, sest inimene on ju endale pähe võtnud, et jõuluks peab olema lumi maas. Ilmataat see aasta nii ei arvanud ja seetõttu oleme pidaud leppima vihma ja halliga. Sekka mõni päikesepaisteline päev ka. Ja meie õnneks oli II jõulupüha parasjagu päikesepaisteline päev. Nii parasjagu, et oli vaja panna kokku kõik meie tavaar ja kobida metsa.
 |
| Vaatepilt metsa jõudes |
Metsas ei olnud ilus ja valge. Oli hoopis märg ja kuidagi hall. Istusin seal vaevalt metsa jõudnute märgadest puudest tehtud lõkke ääres ja mõtlesin, et misjaoks ometigi inimene ronib sinna mülkasse ja tahab seal mülkas veel magama ka jääda? Misjaoks ometigi? Mis seal voodis siis häda on? Küsisin oma meesperelt, mis neile metsas ööbimise juures kõige rohkem meeldib ja vastuseks sain vaid mõminat - ega nad isegi tea, mis neid sinna metsa kisub... Aga ega ma kaua istunud ja ei haletsenud ennast ega teisi. Vaatasin, et ilm pole takistuseks ja isegi päike pistis nina välja ning kuna meespere oli nii hakkamist täis, võtsin kõik oma kondid kokku ja nägin silmanurgast, et koos on ju ikkagi tore. Olgu see ilm siis parasjagu nii vilets kui tahes.
Kuna me käisime seekord ainult viiekesi - meie pere ja Aivar - siis mehed olid hirmus kavalad ja võtsid metsa kaasa Husqvarna, millega langetati kohe üks hirmus jurakas ja otsast otsani kuivanud kuusk maha. Tavaliselt on see töö tehtud sulle-mulle-saega, kuid seekord polnud selleks aega. Robin, Sebastian ja Aivar asusid puudeteole ja meie Arvoga asusime eelmisest korrast jäänud varjendit korda putitama.
Aastaajale omaselt pidime end natukene kiiremini liigutama, sest valget aega on ju nii vähe. Kell neli on juba täitsa pime. Ei saa vahepeal tund aega kubetada ja kohvi juua, jood hoopis kiirsti ja asud jälle tegudele. Kes teeb puid, kes teeb muud.
Angasilla metsas on natuke jama see, et seal pole eriti kuuseoksi saada, kuna tegu on suuresti tammikuga. Seetõttu peab okste järgi kaugemal käima, mis polegi nii kerge tegevus, kui Sa praegu mõtled. Miks? Sest suure kuuseokste kuhja tagant on üsna nadi välja vaadata ja märgata takistusi, nagu näiteks puujuured, mis teele jäävad. Aga kella neljaks oli varjend korras ja puud tehtud. Supp ka podises :)
Õhtul kiskus ilma hirmus tuuliseks. Varjendisse otseselt tuul peale ei puhunud, aga tuld keerutas küll. Seetõttu oli seekord see lõkkest tuleva vingu talumine kuidagi eriti ränk. Poisid käisid mitu korda silm-nägu pesemas, et natuke leevendust saada. Õnneks meil olid täiesti metsakuivad puud ja kui leek oli üleval (kuivade puudega kergesti saavutatav), siis oli tossu vähem.
Õhtusöögiks olid pekid, õllepunnid, röstitud peedid ja porgandid, kodujuust ja lihaleiba (kes pekke ja punne ei soovinud:) ). Arvo oli peedid-porgandid kodus ära maitsestanud (soola, pipra, oliiviõli, tüümiani ja veiniäädikaga) ja pekid ka sisse soolanud, seetõttu oli toidu valmistamine lihtsamast lihtsam. Kohapeal valmis isegi kuivanud kuusest pannilabidas.
Kui keegi parasjagu ei söönud, mis on suhteliselt harvaesinev nähtus :), siis aeti juttu, mängiti parmupilli, joriseti laulda mõned karjukad ja jõululaulud, tehti pilti ja passiti niisama. Vahepeal tuul keerutas ikka nii hirmsasti, et nats kõhe hakkas, aga midagi hullu ei juhtunud. Esimest korda metsaskäimiste ajaloo jooksul kuulsime metslooma hääli suhteliselt ligidal (kährik? rebane?). Väga uus avastus oli, et Aivar peab õppima kitarri mängima. Nendeks puhkudeks, kui Liivid meiega kampa lüüa ei saa. Luhtarud on nii andekad inimesed, et mis see väike kitarriõppimine ära pole. Köki-möki. Alguses, kui selgus, et Liivid ei tule meiega seekord kaasa, olid kõigil natukene mastid maas - hea seltskond ja laul olid puudu, kuid lõppeks läks kõik hästi ja youtube abil sai Seebu oma mõned vajalikud laulujorud ka kätte.
 |
| Arvo ja Sony |
 |
| Lepatriinu käis ka külas :) |
Õhtusest +4st oli hommikuks saanud -3. Ümberringi oli kõik krõbe ja härmas. Öösel kellelgi külm ei olnud. Kõik, kel isu oli, said magada topelt magamiskottide sees, mis ilmselgelt on hädavajalik, kui varjendis peab magama varbad õue poole. Kui saab küliti lõkke ääres magada, siis on soojust palju, kuid teistpidi peab enese eest paremini hoolt kandma. Ja muidugi müts - väga oluline osa riietusest, sest kui pea on soojas, on keha ka soojas.
Metsas on tore. Seal on hoopis teine hingamine. Kõik see tuul ja pimedus ja lõkkepraksumine ja jutud ja söögid ja üksteisele nii lähedal.... no kõik see, mis on tavapärasest nii erinev. Nii vaikne, ometigi nii lärmakas. Nii pehme, ometigi nii torkiv. Nii soe, ometigi nii kõhe. Metsas ei ole televiisorit ega valgeid susse... Ja isegi, kui nad ei oska öelda, mis neid sinna metsa poole nii hirmsasti tõmbab, saan ma neist aru. Ma olen ise alati kahtlev ja kõhklev, kuid kui ma juba kohal olen, siis ma saan aru, et metsas on tore!
Kui oled 24 tundi vilus metsas veetnud, on siiski alati nii mõnus jõuda koju, käia sooja dušši all, juua üks korralik laisakas koorega ja teha kaminasse tuli. Selleks korraks on see teismoodi olemine ära oldud ja meenutada on vaid head, sest olenemata ilmast on metsas ikkagi tore :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar