Jõulukaardid

Ma olen see vanamoeline inimene, kes jõulude ajal ja sünnipäevadeks ikka ise kaarte meisterdab ja laiali saadab :) Kiiks noh. Minu meelest on see südamlikum, kui mistahes postitus Facebooke seinal või sõnum telefonis. Ma võtan teadlikult selle aja, konkreetselt selle inimese jaoks ja idee tuleb ka just selles hetkes sobivalt. Ikka mõeldes just sellele inimesele või perele. Ja kui tegema jääb, siis järelikult ei olnud tunnet....

See aasta ei erine kuidagi eelmistest selles osas, et ma teadsin, et ma tahan teha mõned jõulukaarid. Kerge sobramine mälus ja arvasin, et umbes viiega peaks hakkama saama küll. Kirjutasin nimed enda jaoks üles, muretsesin ilusaid pabereid, markerid, teritasin pliiatsid (olin täielikult veendunud, et just nimelt pliiatseid mul vaja lähebki) ja jäin ootama tunnet. Asjad kõik kenasti elutoa aknalaual, silmaga nähtavas kohas tegutsemisvalmid. 

No oota või segaseks, ei tulnud tunnet. Küll oli aega vähe, siis jällegi tundus, et ma ju ei oskagi nagu hästi (joonistada ma mõtlen), siis viskasin pliiatsite mõtte üldse peast - ostsin mitu "augurauda", mõtlesin, et augutan ja liimin ainult (sellest poole lasen ka Seebul teha). Siis hakkas endast häbi, et justkui tahan kerge vaevaga pääseda :) Siis oli segadus ingel versus päkapikk.... 

Ja tunnet ikka ei tulnud... 

Ühel hommikul, kui olin viinud mõlemad poisid koolidesse ära, istusin meie armsa tammelaua taha, võtsin oma teritatud pliiatsid, joonlaua ja hariliku. Istusin täielikus vaikuses ja mõtlesin, et nüüd või ei kedagi, sest aeg saab lihtsalt otsa ja siis peab minema kaarte ostma. Küllap see hirm mu tööle panigi :)

Tegin viis kaarti valmis ja siis ei saanud enam pidama, sest igal hommikul ärkasin üles tundega, et vot nendele peab ka saatma jõulutervituse. Ja siis veel nendele... Ja nendele ka. Sai kokku hoopis kümme sooja soovi. Otse südamest, minu südamest :) 

Päkapikk seljatas ingli seekord. Lihtsalt nii juhtus, nii oli mulle lihtsam, kuigi omavahel öeldes võin mainida, et pisike inglitüdruk on mu lemmik. 

Ja et plagiaat ei oleks, siis enamus päkakaid on maha joonistatud mulle sobivaks muudetult. Nii andekas ma pole, et julgeks oma peaga mõelda. Või pole see julgus? See on vist pigem enesehinnangu küsimus, sest tegelikult, kui täiesti aus olla, siis ma tõesti ei oska joonistada. 

Üks neist on minu soperdis :) Ärge kõva häälega naerge....

Kõige ilusamad soovid

aralt kokku panna proovin,

proovin hästi tasa ma

soovida teil kõigil head.

Rahu, armastust ja rõõmu

jõuluime teile toogu.

Hoidke hellalt südameis

kõiki neid, kes kallid teil...

***

Üks väike jõuluingel

Su lähedal on valvel,

ta soojendab Su hinge

sel külmal südatalvel...

***

Jõuluaeg täis rahu, ilu,

lumevaipa ingel silub,

tähekesi taevast puistab

paljajalu lumel uitab,

õnnepärleid aknal laotab,

armastuseks aknaid paotab,

kõigile vaid soovib head - 

Sulle ka - ma kindlalt tean!

Selleks aastaks kaardid tehtud. Järgmine aasta võtan endale natuke kergema pähkli närida, sest ma pole mingi joonistaja. Augutada, kleepida, lõigata on ikka sada korda lihtsam. Kuid alati jääb küsimus, kas kõik peabki nii väga lihtne olema? Sellel aastal oli mul selline joonistamise tunne, järgmine aasta võib see hoopis teine tunne olla. 

Tea siis, kui Sa leiad oma postkastist meie jõulusoovid, siis oled selle millegagi ära teeninud. Kasvõi lihtsalt sellega, et oled olemas olnud :) Ja soovid on otse südamest ja hingest, mõeldes just Sulle ja teile :) 

Kaunist jõuluootust!