14. Öörännak Tartumaal

Mina täpselt ei tea ka, kuidas see juhtus, aga ma registreerisin kuu aega tagasi oma pere 14. öörännakule Tartumaal, Elvas. Ma arva, et see oli mingisugune hetkeline meeltesegadus, sest ma vist ei mõelnud päris korralikult läbi iseenda olemist öösel pimedas ja võõras metsas :) Igatahes peale osalustasu maksmist oli "Viis vaprat" ehk meie pere registreeritud öörännakule, mille pikkus oli 19km. 29km mäng oli ka, aga me ei hakanud nii kõrgelt lendama - nii palju oli mul ikka selget mõistust veel alles :) Registreeritud olid mina, Arvo, Sebastian, Robin ja Triin. Minekupäeval aga jäi Triin haigeks ja nad Robiniga otsustasid loobuda. Tegime äkk-kõne Liivile, sest ta tundus meile ainus, kes on nõus etteteatamata midagi sellist alla neelama ja oh seda rõõmu - neelaski! Kaasa võttis Priidu tütre Kirke ja ikkagi oli "Viis vaprat" olemas. Meie stardiaeg oli laupäeva õhtul 21.18.

Mis asi see öörännak on? 

Toimus siis, nagu numbergi ütleb, 14. korda ja on põhimõtteliselt orienteerumismäng öises metsas. Mängu käigus tuli kaardi abil leida üles 15 kontrollpunkti ja 4 mängupunkti. Kontrollpunktides tuli üles leida tahvel, mille peale oli märgitud kood ja see kood tuli kirjutada vastustelehele.  Kood oligi tõestuseks, et oled antud kontrollpunkti üles leidnud. Igas kontrollpunktis sai teada, mis numbrilist kontroll- või mängupunkti tuleb edasi otsida. Kontrollpunktid olid erineva raskusastmega ja sõltuvalt sellest, kui raskesti leitav tahvel oli, oli võimalik igas kontollpuntis saada erinevas suurusjärgus punkte. Mängupunktides tuli lahendada erinevaid matemaatilisi ja loogikaülesandeid ning alles mängupunktis selgus info järgmise mängupunkti asukoha kohta. 

Mängul oli sissejuhatav legend ja faktimängu eesmärgiks oli teada saada kadunud lennuki musta kasti koordinaadid. Seal olid näiteks sellised küsimused: mitu korda ööpäeva jooksul vahetuvad kellal kõik kuus numbrit? See oli üks lihtsamaid, aga nagu hiljem selgus, vastasime selle ikkagi valesti, sest mängu- ja pingeolukorras oleks aju justkui halvatud :) Kindlasti mängis oma rolli ka see, et mängupunktides oli palju inimesi (umbes 50 tuuris), sest eks inimeste ülesannete lahendamise kiirus on erinev ja osadel läks vastuste leidmisega kauem aega, osadel vähem. 

Mängus osalemiseks oli vajalik kaardilugemisoskus, orenteerumisoskus, kompassi kasutamise oskus, matemaatiliste ülesannete lahendamise oskus, loogikaülesannete lahendamisoskus. Lisaks selle muidugi pidi vapralt suutma öösel metsas konnata ja mitte hirmu tunda. Nii uskumatuna, kui see ka kõlab, siis isegi mina ei kartnud :) Adrenaliin oli koguaeg nii üleval, et hirmu tunda polnud aegagi. 

Kaks korda retke jooksul tundsin, et ma ei usaldanud oma meest :) Ühe korra keeras ta suvalises kohas metsa ja ütles, et lähme kompassi järgi ning välja jõuame lühemat teed pidi punkti B. Päris hirmuäratav oli öösel metsas mingi sea tallatud radapidi liikuda oletatava punkti suunas. Tagantjärgi tarkus - usalda oma meest, sest ta on kompassiga orienteerumises kõva käpp! Teine usaldamatuse hetk tekkis siis, kui otsisime kõige raskemini leitavat kontrollpunkti "18" (mida me ei leidnudki), kompass oli ammu kadunud (kolmandas mängupunktis) ja me olime umbmetsas, kus polnud ainsamatki rada ning me ei saanud enam päris täpselt aru, kuhu poole jääb tee. St kõik said aru ja näitasid eri suunas :) Õigus oli lõpuks Sebastianil ja Kirkel.  

Ülikõva orienteeruja on ka Liivi. Eks nemad Arvoga selle põhitöö ära tegidki. Ülejäänud olid rohkem kilomeetrikogujad, mida tuli lõpuks kokku 21,8 ja aega kulus 7 tundi ja 33 minutit. Lõpetasime raja pühapäeva hommikul 4.36. Kõik koos. Vapralt.

Suundusime Verevi motelli Elvas, kus meil oli broneeritud kahetoaline peretuba. Peaks mainima, et tegu on väga hubase ja mõnusa motelliga ja meie jäime sellega absoluutselt täiesti rahule. Isegi tuld oleks saanud kaminasse teha, kui oleks tahtnud - mis Sa hing veel tahta oskad. Ega meil muidugi motellinautimisaega eriti polnud, sest magama saime 5.15 ja äratus oli juba 9.15, kuna 10.00 oli hommikusöök (väga maitsev ja mitmekesine). Ja siis oligi aeg koju sõita.

Täiesti äge värk oli! Kui ma meid sinna rännakule registreerisin, siis ma ei närinudki päris läbi, et mis asi see on. Mõtlesin, et kõnnime öösel 19 km ja nii ongi. Ma ei süvenenud üldse, et on mingi mäng ja punktid ja koodid ja ülesanded ja vastustelehed ja mingi 700 inimest öösel metsas tasku- ja pealampidega :) Võibolla, kui ma oleks teadnud, et see on niiiiiii raske, võibolla ma ei oleks meid üldse registreerinud, aga ongi hea, et ma ei teadnud, sest kahetseda pole küll mitte kõige vähematki! See oli meie esimene öörännak, aga mul on tunne, et mitte viimane. 

Me saime nii palju uusi kogemusi, et seda ei olegi võimalik sõnadesse panna. See on midagi, mida peab ise kogema. Ja ma ei jõua ära kiita meie meeskonda - milline koostöö ja sõbralikkus, milline ind ja võitlushimu. Ja  milline vaprus! Kõndida öösel täispikk tööpäev varaste hommikutundideni ja olla sealjuures lõbus ja reibas. Isegi Sebastian! Mitte ühtegi vingumist ega soigumist, mitte midagi.... Korra ühes mängupunktis ohkas raskelt ja ütles, et kui kaua nad nüüd seda ülesannet lahendavad, aga see oli ka arusaadav, sest ülesande lahendamiseks läks üle tunni aja ja kell oli kolm öösel. Kõik kõndis vapralt ära ja ma arvan, et ta oli elus esimest korda üldse nii kaua üleval. Fantastiline laps!

Aitäh kõikidele, kes rännakul käisid! Ma olen ju koguaeg öelnud, et selle seltskonnaga ma lähen vabalt luurele ja see kogemus tõestas saja protsendiliselt, et iga kell! Kadunud lennuki musta kasti koordinaate me küll teada ei saanud, aga see pole oluline. Oluline on kogemus, mis me saime. Ja tühja need punktid - eesmärk oli rada läbida ja sellega saime me ideaalselt hakkama. 

Ikkagi "Viis vaprat" !