Angasilla metsas magamas ja... saunas

Sügis on käes. Juba mõnda aega. Ka sel sügisel on meid õnnistatud erakordselt ilusate ilmadega, tänu millele me oleme saanud teha mitmeid toredaid asju looduses. Ja toredused jätkuvad.

Nagu igal sügisel ilmade jahenemise ja sääskede kadumise aegu oleme me käinud metsas ööbimas. Suvel seda teha ei saa, sest esiteks on tuleoht ehk siis ei saa lõket teha ning teiseks ei jõua keegi seal lõkke ääres, mille tegemine on keelatud, neid sääski ära tõrjuda. Nii ongi, et kui sügis oma ilus ja karguses saabub, panevad Luhtarud & Co asjad kokku ja lähevad ööseks metsa. Arvo on sellest alati juba ette nii pöördes, mõtleb ja plaanib ja unistab ja paneb vajalike asjade nimekirja asju kirja. Ilmateadet vaatab juba nädal aega ennem iga poole tunni tagant :)

Metsa läksid seekord Arvo ja Ennike, Sebastian ja Aivar, Liivi, Priit ja Mart (Robin redutab Soomes Triini juures). Otsustasime minna juba varem külastatud Angasilla metsa, sest meil on seal varjend püsti ja üks maha saetud metsakuiv kuusk olemas, millest halupuid teha. Kohale jõudes hakkasid kõik tegema neid asju, mida nad tavaliselt teevad. Arvo hakkas varjendit parandama ja paremaks putitama, Aivar hakkas halupuid tegema ja Sebastian koos minuga kuuseoksi muretsema.  Minu esimene asi, mis ma metsas üldse teen, on see, et ma teen lõkke. Minu jaoks on tule olemasolu äärmiselt oluline, muidu mul on seal niiskes ja külmas metsas kuidagi kõle olla. Natukene hiljem saabunud Liivi pere osales samuti varjendi parandamises, kuuseokste muretsemises ja Liivi hakkas suppi ka keetma kohe, kui saabus. 

Toitlustamine oli seekord natuke teistsugune, kui tavaliselt. Esiteks, ei olnud meil kaasas ühtegi õllepunni. Nende asemel olid mingisugsued põdralihast vorstid, mis maitsesid vist sama head, sest otsa need said (mina selliseid asju ei söö üldse, olgu siis seast või põdrast). Esindatud olid loomulikult ka kohustuslikud peekoniviilud soola ja pipraga. Varaõhtune söök nagu ikka supp, mis seekord maandus hoopis maas (esmakordne kogemus, et kui söök kukub ümber, mida siis süüa?) Ja siis otsusas minu mees, et ta tahab metsas lõkke kohal lõhet teha. Ja kui tema juba mingisuguse mõtte pähe võtab, siis ega ta seda enam maha ei jäta. Lasi õel linnast kala tuua ja valmistaski metsas lõkke kohal lõhet. Hommikusöögiks oli kõike: võileibu, putru, puuvilju, Priit krõmpsutas porgandit, muffineid - igaleühele oma.

Ja nüüd tuleb selle metsaskäigu kõige olulisem asi - mu mees ehitas metsa kilesauna :))))) Just, just - sauna. Kõige pealt otsisid pimedas metsas pealampidega (koos Seebuga) suuremaid kive, millest teha keris. Siis ladusid need kivid kõik paika ja tegid sinna sisse tule. Kütsid mitu tundi , kuni arvasid, et vist on hea küll ja saab leili kätte. Põhikütja oli Priit. Tõime kilomeetri kauguselt kraavist kolme sentimeetrise jääkihi alt ämbritäie vett, millega end peale leili üle kallata. Arvo ja Mart ehitasid valmis saunaraami ja tõmbasid kiled üle. Ja oligi kõik valmis sauna minekuks!

23. oktoobri öösel, kell 00.45, õue soli õhutemperatuur +3 kraadi ja ämbri sees vesi +4 kraadi. Ma ei oleks seda siis ka teinud, kui nad oleks mulle peale maksnud :) Igatahes - nad käisid saunas - Arvo, Sebastian, Mart ja Priit. Leili said kätte (umbes 50 kraadi), aga oleksite te seda kuulnud, kui nad üksteist selle jääkülma veega loputasid.... Aivar arvas, et mägra populatsioon sellest metsast on 100 aastaks välja surnud :) Vaprad mehed! Tõesõna. 

Peale sauna jätkus juttu neljani öösel ja siis vajusid ka viimased tiksujad külili. Öö oli rahulik, suhteliselt soe (kuigi päris suur tuul oli see kord), lõke ühtegi korda päris ära ei kustunud, keegi ikka puid peale viskas. 

Tore oli jälle kohtuda :) Seal metsas, Tamme 5. Ei olnud külm ega märg, oli hoopis tore. Kuigi minu jaoks on metsas ööbimine kõige nauditavam kevadel. 

Ma ei tea, mis meid sinna metsa kutsub... Aga midagi seal on. Isegi selle lõkkesuitsu sees. Selleks, et seda midagi mõista, tuleks seda ise läbi kogeda. Ma soovitan soojalt :)