Maailm on imeline
Ehk siis, kui elad oma õue all, ei tea, mis toimub kaugemal...
Meil on vastupidi. Me oleme käinud Pärnumaal, Läänemaal, Tartumaal, Võrumaal, Virumaal, Põlvamaal, Viljandimaal matkaradadel. Oleme konnanud läbi mõned saared (Vormsi, Aegna, Kihnu). Oleme käinud mõnes kohas isegi rohkem kui korra. Aga. Me ei ole käinud ühelgi loodus- või matkarajal Raplamaal. Nüüd muidugi võib öelda, et me ei olnud siiani käinud.
Juhtus kõik nii, et Sebastian avastas tänu ühele matemaatika ülesandele enda jaoks RMK kodulehe ja seal oleva KUHU MINNA lingi. Ta surfas läbi kõik käidud rajad ja vaatas neid, kuhu minna tahaks ning siis äkki ütles, et aga Raplamaal on ju ka kolm matkarada. Miks me nendel käinud ei ole? No miks ei ole... Liiga ligidal :) Aga siis me otsustasime, et kui iss koju tuleb, moosime ta ära ja lähme Jalase loodusrajale.
Ega väga hullult polnud vaja moosidagi, sai suht kerge vaevaga pühapäeval kott kokku pakitud ja teele asutud. Kuna see rada on tõesti oma õue all, siis polnudki rohkemat vaja, kui vett ja natuke nosimist, sest otsustasime lõunasöögi süüa rabas. Ilm oli suurepärane -kuiv ja sügiseselt karge. Sõitsime Jalasele ja asusime teele.
Sebastian on väga vaimustuses erinevatest soodest ja rabadest. Teda paeluvad väga rabamaastkikud ja rabajärved. Ta võiks tundide kaupa kuskil rabas või soos mütata, seda ilu vaadata ja kommenteerida. Uurida, miks on puud nii väikesed ja kuidas rabataimed alles õitsevad, kas rabajärv on kohe alguses sügav, miks rabas on hoopis teistsugused taimed, miks männid on väikesed ja helerohelised, kuidas aru saada, et tegu on laukaga ja võib sisse vajuda jne jne jne. Minu meelest ta rääkis terve selle aja, mis me seal rajal olime ja see aeg ei olnudki nii üürike. Koos lõunapausiga pea kolm tundi.
Mina otsustasin juba ennem rajale jõudmist, et ma püüan värve püüda ja nagu hiljem selgus, oli Arvol peaaegu samane plaan. Ta lisas sinna juurde veel kammikaid asju ka ning kokku saime tubli portsu ilusaid fotosid loodusest. Väga sügisesest loodusest.
Meil oli jällegi tore pärastlõuna. Robinit küll ei olnud (ta oli Tartus oma Triiniga), aga meil oli ka kolmekesi täitsa vahva olla. Eriti hea meel on mul selle üle, et algatajaks oli Sebastian. Kaks rada on Raplamaal veel ja küllap me need ka läbi käime millalgi, sest Sebastianil on need hinge peal. Ta ütleb, et oma maakonda peab ka ikka tundma ja selles on tal õigus. Me lihtsalt oleme harjunud matkama ööbimisega, aga ausalt öeldes oli peale vantsimist täitsa mõnus ka oma sooja koju jõuda. Ei olegi mõelnud varem, kui mõnus see tegelikult on. Kokku kõndisime 7,6km - paras väikene jalutuskäik mõnusal sügispäeval.
Nii et - ennem, kui lähed kaugemale kolama, vaata ikka seda ka, mis oma õue all toimub :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar