Kiviõli Seikluskeskuses

Minu Unistuste Päev kinkis Sebastianile perepiletid Kiviõli Seikluskeskusesse ja meil oli tagumine aeg see kingitus ära realiseerida, sest seikluskeskuse hooaeg lõppeb 31.august. Robin kahjuks ei viitsinud meiega kaasa tulla, seega läksime kolmekesi. 

Me leppisime kohe autos kokku, et keegi ei hakka mind tagant utsitama tegemaks asju, milleks ma valmis ei ole ja igaüks naudib päeva omamoodi. Mina olin siis seekord rohkem fotograafi rollis, et kõik need vägiteod pildile püüda, mida Sebastian ja tema isa tegid. Keskusesse jõudes otsustati üksmeelselt, et esimene asi, mida nad teevad on seikluspark. Sebastian ütles, et see on ju nii väike ja muidugi tule ka seiklema, see on nii lahe ja lihtne. Jajah. Tuleb välja, et see on kõige raskem seikluspark, kus Sebastian käinud on ja ta on Eestis ikka pea enamuse läbi käinud. See oli lausa nii raske, et ma arvan, et nad tegid tervikust poole, sest Sebastian lihtsalt istus vaheplatel ja ütles, et tema enam ei jõua. Kõik. Lihtsalt rohkem ei jaksa. Kõige rohkem meeldis talle trossist laskumine ja kõige vähem meeldis talle väikeste palkide peal edasi liikumine. Tarzanihüppe tegi ära, aga võrgust üles ronida ei jaksanud, lasi ennast lihtsalt vabalangemisse ja Arvo tõmbas ta platvormile tagasi. Ja siis seisi mu armas mees, kes ei karda peale ämblike mitte kedagi ega midagi seal platvormil ja ei suutnud Tarzanihüpet teha. Ma ootasin 15 minutit fotokas silma juures, et ta omatigi hüppaks ja tal oli nii kõhe, et ta lihtsalt ei suutnud. Ta olevat isegi mõelnud, et ta ei hüppagi, aga kuna Sebastian hüppas, siis ta ei saanud viletsam olla ja lõpuks ta ikkagi hüppas. Rohkem ei tahtnud, ütles, et see oli rõve. Igatahes olid nad täitsa väsinud, kui sealt seikluspargist ära tulid. Ma ei olnud :) Pildistamine ei olnud kuigi väsitav :)

Kõige raskem atraktsioon Sebastiani jaoks

Edasi läksime rannavalve paatidega sõitma. Need on seal siis sellised väikesed elektripaadid, mida peab ise juhtima ja millega saab kiirust reguleerida. Meil oli tuletõrjepaat. Sebastian oli roolis, Arvo oli gaasilüliti juures. Sebastian muudkui soigus talle, et speed and power! Aga õnneks Arvo ikka säilitas seal tehislikult tehtud saarekestega järvel kaine mõistuse ning meil mingeid kokkupõrkeid ühegi saarega ei olnud. Mina istusin tagaistmel ja vaatasin, kuidas aku näit näitas, et kohe saab aku otsa ja mõtlesin, et kuidas meid siis evakueeritakse. Ehk siis kõige suurem oli ikkagi alalhoiuinstinkt. 

Siis oli lõunapaus. Seal on olemas kohvik, kus on buffee laadselt võimalik toituda. Paned nii palju toitu taldrikule, kui arvad end ära söövat. Taldrik panakse kaalule ja sealt siis tuleb prae hind. Mina sõin enda kaasavõetud toitu autos, Arvo ja Sebastian kohvikus. Sebastian sõi loomulikult friikartuleid ja viinereid, sest kui väljas süüa, siis see on ikkagi tema lemmiktoit. Ja see on ka üks söökidest, mida ta oskab ise endale valmistada. 

Kõhud täis, pidi midagi kergemat tegema. Midagi, mis ei oleks liiga väsitav ja loksutav ja mis see veel võiks olla, kui bagirada :)))) Hüppav, kurviline, tolmune ja loksutas toidu kenasti alla. Arvo oli roolis (seal saabki ainult see inimene olla roolis, kellel on autojuhiload) ja Sebastia istus kõrval. Arvol oli koguaeg gaas põhjas ja teda ajas nats marutõbiseks, et see kõik nii aeglane oli, aga tegu oli ju siiski lapsega sõiduga ja turvalisus ennekõike ja bagil oli kiirus maha keeratud. Aga ma arvan, et oma südames oleks ta tahtnud niimoodi minna lasta, et ainult tolmupilv oleks näha olnud. 

Edasi käisime lennuki sisemust uurimas. See ei olnud kuigi meeldiv koht, sest seal oli hästi umbne, õhku üldse ei olnud. Samas ta nägi ära, milline see lennuki juhtimise kabiin välja näeb ja istus korra juhi kohale ka. Päriselus me veel pole lendamiseni jõudnud, aga küll me ükskord jõuame. 

Põlevkivikaevanduses sai pisikeste kopadega kaevata. Arvo pani mulda augu täiteks ja Sebastian tegi auku muudkui sügavamaks. Profile kohaselt istus ta kabiinis jalg üle põlve ja muudkui kühveldas. Teda oleks motiveerinud kindlasti, kui kogu see asi oleks olnud mingi võidu peale. Alguses mulle tundus, et talle väga meeldi, aga kui ta juba nipi kätte sai, siis läks ludinal ja auk muudkui süvenes. Eriti palju aega kaevata ei antud, 7 minutit ja asi valmis. 

Finaaliks jätsid nad trossilaskumise. Eesti pikim trosslaskumine on neil üks adrenaliinirikkaim atraktsioon. Sõit käib mäe tippu ehitatud tornist 600m kaugusele kulgevat trossi mööda, mille jooksul võib laskumiskiirus tõusta sõltuvalt kehakaalust ning tuulesuunast ja -tugevusest kuni 80km/h. Muretseda pole vaja, laskumise lõpus on turvaline pidurdussüsteem, nii et kõik pääsevad õnnelikuna koju. Sebastian ütles, et see oli kõige ägedam, aga kahjuks seda sai ainult ühe korra teha, sest seda polnud perepileti hinna ees ja üks kord üks nägu maksab 12 eurot. Sebastianit ma kahjuks pildile ei jõudnud püüda, aga Arvo karjuva vabalangemise püüdsin kinni. 

Ülejäänud asju Sebastian proovida ei tahtnud. Ja üleüldse oli ta täitsa väsinud ja kell oli ka sealmaal, et oli paras aeg koju sõita. Päev oli pikk ja raske, see seikluspark võttis Sebastianil ikka suure osa jõust ära. Aga talle meeldis seal seikluskeskuses. 

Me oleme Minu Unistuste Päevale väga tänulikud selle kingituse eest, sest Sebastianile tõesti meeldib seikluskeskustes. Isegi, kui oli natuke liiga raske, oli ikkagi tore. Kahju ainult, et see Robin nii laisk oli :) Ta oleks saanud seikluspargis oma tugevaid "pähkleid" demontsreerida. Jälle üks vahva päev suves juures - mida rohkem ilusaid hetki, seda kergem on pimedale ajale vastu minna. 

Küll need Minu Unistuse Päeva inimesed on vahvad! Aitäh, et te olemas olete :)

Teie Ennike