Värska ja poolmaraton

Ma sõitsin Margusega esimese paaditäiega Hobulaiult koju, pakkisin oma kohvri lahti ja siis pakkisin selle uuesti kokku ja sõitsin Ruthiga Värskasse. Meil nimelt oli ees Elamusmaratonide raames läbida poolmaraton, aga kuna see hakkas juba hommikul vara, siis otsustasime eelmisel õhtul Värskasse ära sõita. Ruth broneeris meile Hirvemäe kämpingu, mis oli vist üldse kõige soodsam ööbimisvõimalus sealkandis. Meil polnud palju vaja - pesta, pissida ja magada. Need asjad olid kõik olemas. Peamajas sai süüa ka teha. 

Jõudsime kohale umbes poole üheksa paiku ja uurisime oma elamisolud ära. Kõik tundus enam-vähem normaalne, tekid ainult oleks võinud paksemad olla. Üks oli ikka eriline lirakas, aga õnneks oli Ruthil igasugu kraami kaasas ja kummalgi meist öösel külm ei olnud. Ülo oli soovitanud Ruthil meiel sushit kaasa osta ja seda me seal kämpingus õhtul sõimegi. Ma pole mingi teadja selle koha pealt, aga täitsa söödav sushi oli. Ainult teist korda ma imestan, kuidas mu söömakaaslane selle oma portsu nii kiiresti suudab ära süüa :D 

Ruthi eriti soe tudukostüüme :)

Ega me sel õhtul seal midagi eriti ei teinudki. Sõime, ajasime natukene juttu ja jäime magama. Ma olin alles Hobulaiust nii kurnatud, et vajasin head ja kosutavat und eelseisvaks poolmaratoniks. 

Seal kämpingus oli võimalik tellida 8 euro eest hommikusööki, aga me ei tellinud. Me valmistasime ise hommikul kell pool üheksa väikese kaasaskantava gaasipliidi peal 8-viljaputru ja sõime seda õues linnulaulu kuulates. Minul hing natukene värises sees. Me oleme küll varem ka Ruthiga pikemal käigul käinud, aga nüüd oli eesmärk 21km läbida alla 4 tunni, sest sellest pidi olenema see, kas me läheme 1. septembril Kõrvemaale maratonile, mis tuleb läbida 8 tunniga. Puder käis natukene suus ringi, aga energiat oli vaja. 

 

Pudrukeetja :)

Koristasime oma kämpingu ära ja läksime Värska laululava juurde, kus Elamusmaratoni inimesed juba aitasid parkida ja jagasid stardinumbreid. Saime oma numbrid kätte ja istusime kiige peal. Ma ütlesin Ruthile ka, et ma nats pabistan, aga Ruth ütles, et pole üldse mõtet. 

Kell 11.00 anti stardipauk. Rada oli raske, oi, kui raske. Väga palju oli tõuse ja langusi ja need ei olnud üldse mitte kerged tõusud. Siinkohal tahan tänada Ülot, kes ütles, et pika sammuga, pika sammuga. Tõesti - kui oli vaja ülesmäge minna, siis pikk samm aitas kaasa, aga raske oli ikkagi. Kuskil kümnenda kilomeetri juures tuli läbida raba paljajalu, mis tähendas seda, et kompression põlvikud tuli ära võtta ja teisel pool raba uuesti jalga toppida, aga kes teab, see teab, et nende põlvikute jalga panemine ei ole üldse lihtne töö. Kaotasime sellega aega oma 15 minutit. Ma muudkui andsin minna, vaatasin üle õla - Ruth andis samamoodi minna, kuigi kuskil 15ndal kilomeetril ta ütles, et ta jalad on ikka täitsa läbi. Eriti üks, kus jalapealsel on suur veenilaiend. Raja tegi raskeks ka pidevad liivalõigud, sest liiva sees on võrdlemisi raske kõndida ja tempot hoida. 

Oi...see liiv....

Mõned korjasid kukeseeni ka :) Neil oli aega küll ja veel :)

Finishisse jõudsime ajaga 3:44. Ma jäin väga rahule. Ilma selle rabajamata oleks aeg veel parem olnud. Mina läheks maratoni ka püüdma, aga Ruth ütles, et ta pole valmis. Ega ma ei tea - võibolla ma ei oleks ka valmis, sest 43 km on ikka paras katsumus, aga kuidagi hing ihkab seda katsumust. Ehk järgmise suve lõpus? Aga seda ma ütlen, et aja peale kõndimine on ikka raske küll. Kui oleks saanud selle 21km lihtsalt lonkida, polekski midagi hullu olnud, aga kuna tempo pidi ikkagi korralik olema (meil oli 6,2km tunnis), siis oli raske.... 

Aga kõik, mis ei tapa, teeb muudkui tugevamaks :) Ma peaks juba ilmatumalt tugev olema, aga see paha ja tüütu hirm, mis mind muudkui saadab...ikka kiusab mind. Vaatan oma selle aasta blogimistihedust ja kõiki neid asju, mida ma olen ära teinud, siis kuskil sügaval hinges on selline... pisut nagu uskumatu tunne - kas tõesti mina? Jah, tõesti mina! Uued retked juba ootavad ees - need on need plaastrid, eksole :)

Teie Ennike