Me oleme ennegi selliseid öömatku teinud, aga iga kord on kõik hoopis isemoodi. Arvo nimelt kutsus meid seiklema ja ega me ju keegi vastu ka ei hakanud vaidlema, sest meile kõigile meeldib matkata. Otsustasime minna jalgsi Sippa Mõraste kaudu. Viisime ühe autodest maale ära, pakkisime nipet-näpet asjad kokku ja kella üheksa paiku asusisme teele. Õhtud lähevad juba kiiresti pimedaks, aga see meid ei heidutanud, sest meil on kõik valgustuseks vajalikud asjad olemas. Alustasime matka koduukse eest, kus kõigepealt toimus diskussioon, kas ma ikkagi peaksin oma tobeda mütsiga tulema ja kokkulepe ju oli, et seda mütsi kannan ainult siis, kui olen üksi ja õues on pime :))))) Arvo ütles, et pole sel mütsil häda midagi. Siis hakkasid poisid naerma, et ma helkurvesti selga panin. No minu jaoks on ikka turvalisus ennekõike, eksole? Robin ütles, et oluline on nuga ja kirves ja vesi. Mul vesi oli ka olemas :) Lõppkokkuvõttes mind ikkagi võeti kampa kogu selle õudse mütsiga ja helkurvestiga.
Valget aega oli üsna vähe ja imelikul kombel me ei kohanud ühtegi looma peale konna oma retkel. Tavaliselt on ikka kitsed ja rebased ja jänesed ja metssead, aga eile õhtul ei olnud mitte kedagi. Läksime mööda Sõtke teed, põlde ja metsi Mõraste silla poole. Aleviinimestele kohaselt rõõmustasime lehmi nähes, sest need olid ühed ägedad lehmad. Nii, kui nad meid nägin, nii nad kellukese kolinal meie poole jooksma hakkasid. Ma veiseid kardan, aga lehmi mitte ja pealegi nad olid okasttraadiga eraldatud alal. Väga, väga uudishimulik kari oli.
Lehmad lehmadeks. Pimedaks läks, aga meil oli alles mets ja kraav ületamata. Kõndisime mööda viljapõllu äärt metsa poole, õues läks aina pimedamaks. Mina isiklikult ei oleks osanud kuskile minna, aga mu armas Arvo ei eksi vist kunagi. Liikusime mööda pimedat metsa kraavi suunas, et see siis ületada. Sealt, kust me tavaliselt üle saime, polnud lootustki. Kraav oli silmini vett täis ja pool allalangenud puud vee all. Otsisime edasi sobivat kohta kraavi ületamiseks, aga igal pool oli kraavi laiuseks umbes 4-5 meetrit ja mitte ühtegi ülelangenud puud ei olnud. Robin, tark poiss, oli väikese kirve kotti pannud ja siis nad hakkasidki Arvoga kahasse ühte leppa langetama. Sellist, mis oli parajalt jäme ja pikk. Ega see töö väikese kirvega lihtne ei olnud, aga nad said kenasti hakkama. Ja siis ma sain aru, et ma ei julge sealt ju üle minna :))) Ma olin umbes meetri jagu veepinnast ja läksin istudes ja kätega end edasi tõmmates puu ladva poole. Poolel puul ütlesin, et mina rohkem ei jõua ning siis ütles Arvo, et kallis, midagi pole teha - pead jõudma. Muidugi ma jõudsin. Robin mõtles, et tuleb püsti roika abil üle, aga andis alla ja tuli ka istudes. Sebastian tuli samuti istudes. Kõige parem tasakaal on Arvol, kes tuli roika najal hospti üle silla. Aga ausõna, nendele, kes sealt istudes üle tulid, oli see ikka jupp rasket tööd. Ja kohutav ajakulu. 55minutit mässasime seal kraavikaldal.
Kui kraav oli ületatud, pidime mööda kastemärga põldu rühkima kruusatee poole. Kõigil olid jalad märjad, aga ega keegi ei virisenud. Kõndisime mitu kilomeetrit, kuni jõudsime Mõraste jalgsillani, kus tegime söögi - ja kohvipeatuse. Meespere kärsatas endale ketli peal mingeid vorste, minul oli oma söök kaasas. Õnneks oli eile tõesti väga soe öö ja kellelgi külm ei hakanud. Minul oli natukene ebamugav istuda, sest mul oli põlv elastiksidemega kinni seotud ja ma ei leidnud seal kastemärjas kaldapervel endale mugavat asendit. Kohvi tegime jõeveest ja enda järelt koristasime kõik ilusasti ära.
Edasi oli tuim sammumine. Käidud oli 9km, aga veel oli vaja minna umbes 7km. Peale söömist ja puhkepausi olid poisid nats nagu väsinud, aga siis astusime reipalt edasi ja kõik oli hästi. Väga udune öö oli, ega palju enda nina eest kaugemale ei näinud. Tavaliselt silmad harjuvad pimedusega, aga sellel ööl ei saanud silmad millegagi harjuda, sest läbu udu lihhtsalt ei näinud. Õnneks olid meil kõigil pealambid ja me saime ikka kuidagimoodi orienteeritud. Umbes kella poole ühe ajal jõudsime maale, kus vanaisa oli meile sauna kütnud. Käisime kõik koos (rätikutega) saunas ja lõdvestasime oma lihased ära. Väga mõnus oli. Kokku kõndisime 15,5km, aega kulus kõikide peatuste ja asjadega umbes neli tundi. Poistel olid jalad ikka päris väsinud, sest palju oli kruusa, metsa ja kraavi ületamine oli ka vägitükk omaette. Peale sauna kobisime sauna peale magama oma magamiskottidesse ja olime ülimalt rahul. Me polnud ammu midagi neljakesi koos teinud, nii hea oli koos olla :) Jututemad olid küll natukene liiga mehelikud, aga sellest pole midagi - oluline on, et saime koos olla.
Nii vahva oli! Sebastian on ka ikka uskumatu sell - ma ei tea, kas on asju (peale kooli), mille kallal ta viriseks. Näiteks see kraavi ületsamine oli tema jaoks just eriti lõbus osa. Aga ma võin teile kinnitada, et seal ei olnud lõbusat miskit :)
Homme on 1.september, algab tarkusekuu. Kõik kõik muutub. Kuidas me ellu jääda kavatseme, selgub peagi.
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar