Mul hakkab väikest viisi paanika peale tulema.... sest suvi hakkab otsa saama ja minu jaoks tähendab see pikki, pimedaid ja ükiskuid õhtuid. Ma kardan pimedat, olen siis nagu lõksus. Näiteks ei julge ma pimedas üksinda kõndima minna, aga sellega vist pole sel aastal probleemi, sest ma võtan Ruthil ka sabast kinni ja kõnnime koos...pimedas. Ometigi on selline tunne, et nii vähe oleme jõudnud teha ja käia, peaaegu nagu polegi midagi teinud perega. Ma arvan, et see on üks "lahjemaid" suvesid selles mõttes. Eks selleks on omad põhjused olnud, suurt rolli siinkohal on mänginud ka see, et mina olen kuskil lennus olnud. Mõtlesin eile õhtul ja mõtlesin, uni ei tulnud.
Ajasin poisid varakult (11.00) üles ja ütlesin, et täna läheme matkama :) No olgem ausad - nad vaatasid mind nagu pidalitõbist, eriti Robin, sest kui keegi on hommikuti kinni, siis see on Robin. Aga nii kaugele ma nad sain, et tegime kokkuleppe, et lähme matkama ja piknikut pidama. Ma ajasin siis kõik asjad korda, käisin poes, tegin termosesse kohvi, panin trikoo selga ja olin valmis minema. Sebastian vaatas mind jälle nagu pidalitõbist - Sa kavatsed ujuma minna või?! Vesi on ju äädikas! Ole normaalne, vesi on külm! Ma ütlesin, et võta igaksjuhuks ujukad kaasa - never say never :)
Sõitsime suure maantee pealt maha ja lasin Robini rooli - oi, ta naudib seda! Mina vastupidi naudin, et ei pea sõitma :) Ja oi, kui ilus on juba praegu rabas! Lilled, mustikad, värvid, linnud, sisalikud, konnad.... Poisid ja nende omavahelised jutud - mind nagu poleks olnudki - vendlus - suurim asi, mille ma oma laste kasvatamisel saavutanud olen. Siiras armastus vendade vahel.
Rabajärv oli külm, aga ma ei suutnud vastu panna ja pidin sinna sisse ronima. Vot see oli värskendav! Robin, vana mürakas, hüppas ka sisse ja ega Sebastian saanud lahjem vend olla. Robin käis lausa kaks korda vees ära, sest tegelikult oli ju ilm soe ja see vesi polnud ka teab mis hirmus külm. On ikka palju külmemat jõe vett olnud. Seal siiski seisev veekogu, põhi alles soe. Nii mõnus oli! Kala jääb ikka kalaks....
Sõime kaasavõetud sööke ja ajasime juttu. Teemad on meil alati tõsised ja päevakorralised. Mul on nii ägedad tüübid, nendega saab igasugustest maailma asjadest rääkida ja kui ma kaasa ei oska rääkida, siis ma kuulan neid ja mõtlen, et päriselt ka on need minu poisid või? Kuidas nad nii hästi välja tulid? Nii hästi, et ei pidanudki metsa tagasi viima :)
Vahva käik oli! Kilomeetrid pole olulised, kulutatud energia pole oluline. Saime poistega koos olla, nutiseadmetest välja ja ujumine oli täpp "i"-le. Mõnikord on siis ka tore, kui lähed oma õue alla ja kõik on tuttavlik ja turvaline, etteaimatav ja kogetud - saad lihtsalt nautida.
Suvi kestab veel.... Midagi jõuab veel teha, kuhugi jõuab veel minna. Et siis VÄGA suurtele muutustele vastu minna....kui jaksu on. Kas on? Selles on küsimus...
Teie Ennike
Nii äge, et poisid sinuga rappa tulid! Minul oma meesperet ei õnnestu kuskile matkama meelitada... Ja eelmised postitused lugesin ka kõik ära - mul on siiralt hea meel, et sa oled nii hea sõbra nagu Ruth leidnud, kellega koos ringi seigelda. Nii et, Ruth, kui sa seda loed - sa oled väärt naine! Te olete paras paar, ikka kõige paremas mõttes :) Olge vahvad edasi!
VastaKustutaAitäh Maire! Meil on tõesti väga vahva suvi olnud ja palju erinevaid tegemisi. Ja ega need otsa lõppe - tegemist jagub sügisesse ka.
KustutaPoisid ikka on valmis matkama tulema.Väga harva, kui Robin ei viitsi, tavaliselt, kui idee välja käime, on mõlemad poisid ikka hakkajad tulema. See on äge!