Mis see jõulustress on? Mina küll ei tea. Minu meelest on jõulud kõige õdusam ja mõnusm püha ühes terves ja õnnelikus peres. Ja mina ei saa muuta seda, et jõulude ajal on maailmas kõige enam koduvägivalda - seega ma seda enda jõuludesse kaasa ei võta. Meil oli Sebastianiga kokkulepe, et piparkooke ennem 1. detsembrit ei tee, aga ta sindrinahk kasutas juhust ja kui mina vaevlesin voodis kõhuviiruse käes, käis Sebastian poes, tõi endale piparkoogitaigna ja küpsetas endale piparkooke. Milline lõhn! Ja oligi jõul meie koju toodud. Robin kaunistas toad tuledega ja mina tassisin pakiautomaatidest mänguasju koju, mis siis ennem jõule Tallinnasse läksid ja sealt edasi haiglatesse nendele lastele, kes peavad jõulud haiglas veetma. Püüdsime jõulumuusikat ka kuulata, aga... Ma ei tea, kas asi on minus või milles - ei suutnud. Arvo rabeles nagu segane, sest soomlastel saab kaks korda aastas maailm otsa: jaanidel ja jõuludel. Robin oli tööl, Sebastianiga püüdsime kooliga tegeleda, kuigi see oli väga keeruline, sest Sebastianil oli kolm nädalat palavik. Jõulutunne? Kust see tulema oleks pidanud? Vihma sadas ja ma õmblesin rotte. Terve köök oli erinevat värvi fliiskangast täis ja ma ei jõudnud ära kiruda seda iseenda lollust.... aasta lõppu endale selline urakas võtta...
Aga midagi polnud teha - jõulud tulid muudkui lähemale. Tahtsin joonistada 15 jõulukaarti inimestele, kes mu elus olulised on või kes on mingil moel meid aidanud viimase aasta sees, aga ei jõudnud joonistamiseni, sest samal ajal üritasin Monika kingitust teha ja ma lihtsalt ei saanud sellega hakkama. Läksin postkontorisse ja ütlesin, et soovin osta heategevuslikke jõulukaarte. Tädi vaatas mind nagu mingisugust pooletoobist ja ütles, et meil pole. Teine tädi kõrvaltboksist ütles, on küll! ja ma sain oma kaardid. Kui ise joonistama ei jõudnud, toetasin vähemasti Kingitud Elu ja Tallinna Laastehaiglat. Saatsin kaardid teele... Kui Sa said minult kaardi, siis tea, et see ei juhtunud niisama. Monika kink oli ikka keras.... Koguaeg tagus kuklas, et istu maha ja hakka otsast peale! Sa saad hakkama! Täna võin öelda, et Monika kink on ikka keras :))))))) Aga küll ma selle valmis saan. Enne jaani kindlasti :) Vabanda, Monika .....
Arvo tuli puhkusele ja see tähendas, et jõul tuli muudkui lähemale. Saatsin Anne kingi teele ja tõime metsast kuusepuu. 1-2meetri pikkune riigimetsa kuusk maksab 8 eurot - meil on täiesti ausal teel toodud kuusk. Metsas vaatasime, et on.... selline niru teine...väike ja äbarik, aga kui koju jõudsime, siis saime aru, et see oligi just meie kuusk - täpselt paras.
No ja siis hakkas üks triangel Arvo ja Sebastianiga. Hea, et Robin tööl oli - ta poleks seda üle elanud, Grinch nagu ta on :) Nad ei suutnud ära otustada, milliste ehetega sel aastal kuusk ehitakse. Sinine? Punane? Valge? Kuldne? Must? Eriti edevad? Roosad rippuvad? Üks ütles üht, teine teist. Üks võttis teise ehteid maha, teine võttis ühe ehteid maha. Tervelt tund aega käis üks igavene jagelemine, kuni nad lõpuks leidsid ühise keele ja meil tuli selline kuldne-sinine kuusk roosade jõulutuledega. Jõululaupäeva eel õhtuhämaruses oli kuuse alla sadanud pakke... Kes need sinna pani - meie küll ei tea :) Ja oma mehega ma ei tee enam kunagi mingisugust kokkulepet, et üksteisele kinke ei tee..... ta reetis mind juba teist korda 20 aasta jooksul. Kuigi ma ei saa jätta mainimata - väga vajalik ja hea kingitus oli. Aitäh!
Ja siis tulid igasugused kokkamised. Võin uhkusega öelda, et sel aastal said meesinimesed süüa minu tehtud kartulivorste. Lisaks valmistasin neile imemaitsvat kanamaksapasteeti ja küpsetasin värsket Kihnu saia. Jõululaupäev hommikul oli meil traditsiooniline jõulupudru söömine. See on siis riisipuder, kuhu sisse on ära kaotatud üks mandel. See, kes mandli endale saab, selle tuleb õnnelik ja õnnestumisi täis aasta. Meespere sõi väga ettevaatlikult oma putru, keegi ei tahtnud juhusliku mandli tõttu oma hambast kildu välja hammustada. Sebastian hoidis hinge kinni, et jumala eest tema taldrikus ei ole mandlit, aga see on elus ikka nii, et mida Sa ei taha, siis seda Sa saad. Sebastian ei tahtnud mandlit, sest viimati, kui ta õnnemandli sai, jäi ta artriiti. Aga just nimelt Sebastian selle mandli saigi :) Me loodame, et tal tuleb suur, ilus, õnnelik ja tegus aasta!
Loomulikult käivad jõulude juurde piparkoogid ja mina teen jõulupiparkookide taigna ise, sest mina ei ole paremat piparkoogitaigent saanud, kui see Nami-Nami jõulupiparkookide retsept. Täpselt vürtsised ja täpselt krõbedad. Piparkookide valmistamine on muidugi ooper omaette, sest Arvo rullib ja rullib eluhinnaeest, higipull otsa ees ja siis võtab Sebastian kõige suurema vormi ja lihtsalt lahmib suvaliselt kiiruse peale sellega nii palju kujundeid teha, kui vähegi võimalik. Nad tõmbasid Arvoga ühe vormi täiesti loperguseks ja nii naljapoolest sai vormimaniakk taignarulliga vastu sõrmi ka :) Hellasti. Nii et - Arvo muudkui rullis, Sebastian muudkui vorpis ja mina valvasin ahju. Pärast kaunistasime Arvoga mõned piparkoogid ära ka, sest mulle maitsevad nii väga glasuuritud piparkoogid (glasuur peab ka isetehtud olema, poe oma on liiga lääge minu jaoks).
Muidugi ei jäänud tähelepanuta ka Kihnu sai. Koos minu pasteediga olid need imemaitsvad olnud Arvo ja Robini meelest. Mina ei söönud kumbagi, aga tegemiserõõmust ja tänust, mis ma sain, olen ikka valmis neile saia ja pasteeti tegema. Sai tuli kohev ja pehme...teate ju küll seda sooja saia lõhna.... Imeline. Arvo ja Robin tegelesid lihadega. See aasta kaotas elu üks part ja siga meie pärast. Seast meil oli muidugi imeväike tükike, aga sel pole vahet - surnuks sai ta ikkagi. Kuna Robin on meil suur vorstisõber, siis oli verivorsti ja nagu juba öeldud minu tehtud kartulivorsti. Ema tõi meile sülti, paradiisiõunu, kõrvitsat... Robin tegi kartulisalatit. Süüa oli palju ja häid asju. Rullbiskviit kadus märkamatult... Püksirihmad lasti lõdvemaks.... Mina sõin väga rahulikult ja taskaalukat, ei olnud vaja kõhtu sisse tõmmata, kui püsti tõusin :) Mulle meeldib, et me teeme ise kõik asjad ja omas kodus. See oli aastaid tagasi, kui veetsime jõulud minu suguvõsaga, aga kuna meie Sebastian röökis ainult nutta sellistel üritustel, ja nii me hakkasimegi jõule pidama vaikselt oma kodus. Ja me kamba peale oleme päris tublid kokad ka. Igalühel oma roll ja valmis saab kõik hästi ja maitsvalt. Eriti meeldib mulle see, kui poisid ka käpad külge panevad ja kuna Robin töötab nüüd kokana, siis minu meelest see on lausa hädavajalik, et et ka vabal ajal erinevaid roogasid proovib teha. Nats naljakas oli küll kuulata, kui ta isa käest küsis, et kas Sa lihale ikka sälgud ka sisse lõikasid...mitte, et Arvo juba viimased 10 aastat kindlasti ei oleks lihategemist enda peale võtnud :)
Seadsime õhtusöögi nii, et meie Arvoga saime Märjamaa kirikusse jõuluõhtu jumalateenistusele minna. Poisid ütlesid kohe, et minge, minge terviseks - meie ohverdame sel ajal hoopis Odinile jänese :) või kui jänest ei saa, siis on meil kolm rotti - käivad need kah. Meie Arvoga läksimegi. Kirik on jõuluajal kuidagi eriti pühalik ja ilus. Suur jõulupuu, küünlad, lühtrid, inimesed oma pidulikus meeleolus. Ma ei tea, miks inimesed käivad kirikus ainult jõulude ajal. Miks meie sinna läksime? Me ei ole ju Arvoga kristlased, Arvo ei ole isegi mitte usklik, aga millegi pärast jõulude ajal tahab kirikus käia. Minul on usuga oma teema.... Inimesed on usu ära rikkunud, teinud sellest kommertsi. Meie jumalateenistus algas palvega annetada raha kroonlühtri parandamiseks. Minu meelest oleks selle võinud jätta jumalateenistuse lõppu, siis, kui edastatakse teateid. Mis ma kõnest arvan? Kujutage ette, et teil on sünnipäev ja siis keegi hakkab rääkima kõige süngemaid ja kurvemaid lugusid, mis tal peas mõlguvad. Ei oleks ju meeldiv? Sünnipäeva puhul oleks võinud ka kirikuõpetaja kõne olla rõõmsam, lootusrikkam, optimistlikum, sütitavam. Seda nuttu ja hala on igapäevaselt nii palju meie ümber, et miks ei või üks kord aastas, Jeesuse sünnipäeval, rääkida sellest võidust, sellest kingist, sellest rõõmusõnumist, mida hõiskas inglikoor? Miks peab kõik koguaeg meie ümber olema nii must ja masendav....isegi siis, kui terve euroopa on üksmeelses tähistamas Kristuse sünnipäeva. Ma loodan väga, et järgmine aasta on kirikuõpetajal midagi positiivsemat oma küla rahvale öelda, sest sünnipäeval peame me ju ikkagi olema rõõmsad - muidu pole ju mõtet sünnipäeva pidadagi. Kõne üldmõte oli siiski, et rohkem inimesi ütleksid Jumalale "Jah!" nagu noorpaar ütleb jah-sõna, lubades austada, armstada ja toetada teineteist terve elu.
Peale kirikuskäiku läksime koju, kus Odinile polnud midagi ohverdatud ja mängisime "Seven Wonders'it". Ma ei saa ikka veel aru, miks ma seda mängu üldse mängin? Ma saan peaaegu alati pähe. Aga kuna meesinimestele see mäng väga meeldib, siis ma pean suutma haakuda. Hea osa on vähemasti see, et kõik teavad, kes mängu kaotab :)
Siis käisime terve perega ja kõikide Arvo õdede, vendade, nende laste ja lastelastega surnuaias. Meie pere pani küünlad kaheteistkümnele hauale. Mälestasime hingi, kes puhkavad surnuaial, viies neile jõuluvalgust ja soovides neile kauneid jõule sinna, kus nad on. Robin ütles, et tema enam sellise karjaga surnuaeda ei tule, talle ei meeldinud. Mul oli ka alguses väga raske, sest osad Arvo sugulased eiravad mind ja siis mul nats kripeldas sees, et nad mind isegi ei teretanud, aga ma sain sellest üsna kiiresti üle. Teate kuidas? Mõtlesin, et enda omadest nägin ma jõulude ajal ainult ema ja Margust - hea, et teise poole sugulased on rohkemal või vähemal määral olemas.
Koju jõudes joodi alkoholiga ja alkoholita glögi ning me mängisime igasuguseid lauamänge. Minu mäletamist mööda poole üheni öösel. Mängisime uusi ja vanu mänge. Kõige rohkem naeru tõi Dixit - see on ikka erakordselt mõnus lauamäng ja ei nõua mingisugust hullu strateegiat. Arvole ja Sebastianile meeldivad väga strateegilised lauamängud, mina tahaks kuidagi natukene lihtsamalt läbi saada. Seetõttu meeldib mulle Dixit väga. Onu Aivar oli ka meie seltsis, nalja ja naerda sai palju :)
Jõulude esimesel pühal käisime Tallinnas Liivi perel külas. Liivi oli ahju pannud 5 kilogrammise hane, mis maitses kõigile hästi (ma ei maitsenud). Samuti mängiti lauamänge. Mina vaatasin jõulutunnelit. Oli rahulik ja ilus päev. Me meisterdasime Liiviga akna peale riputamiseks jõulutähti ka, aga mul pole nendest pilti. Need on väga ilusad jõulutähed, eriti päeval, kui valgus neist läbi kumab.
Sellised vaiksed ja rahulikud jõulud. Monika kink on keras, ma liigun endasi ikka väga teosammul ja siis avastan, et appi, vale rida ja harutan kõik jälle üles :D Uh, mulle ikka meeldib endale igasugu keerukaid väljakutseid esitada. Nüüd on jõulud möödas, piparkoogid söödud ja käes on aasta viimased päevad. Ma olen õnnelik, et sain jõulud veeta koos oma perega. Ma arvan, et meil oli tore ja et igaüks sai oma hinge ühe õnnekillu juurde.
Naudime selle aasta viimaseid päevi! Meie oleme Kuressaares Rüütli SPAs. Vahva on! Loodetavasti on teil ka tore :)
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar