Stockholmi kruiis

Ma siiski elan veel, ausõna :) Isegi, kui minust eriti midagi kuulda pole....

Üks Tallinna Tööstushariduskeskuse õpilane Annely andis mulle suure soodustusega Stockholmi kruiisi kupongi ja kellega see olekski tulnud ära kasutada, kui mitte Ruthiga? Terve suve koos ringi jooksnud ja nüüd läksime koos väikesele minipuhkusele ka. Ma tõenäoliselt olin siiani viimane inimene Eestis, kes polnud Rootsis käinud ja nüüd ma olen viimane inimene Eestis, kes pole isegi Lätis käinud, aga pole hullu - mul aega veel on. 

Ma olin nii põnevil! Niimoodi, kaks ööpäeva, kodust ära, ei ühtegi kohustust, puhas enda aeg... Ma ei ütleks, et ma seda elus kuigi palju olen saanud kogeda ja seda ärevam mul oli olla. Ma ei teadnud sedagi, mida sellisele minipuhkusele kaasa võtta ja mis me seal Stockholmis üldse teeme. Ruthil seevastu on reisimiskogemus suur ja tema soov oli kindlasti külastada ABBA muuseumit. Jooksvalt selgus ennem reisi, et meil on kindlasti vaja üles leida ka kuningaloss, sest minu armsad pojakesed ütlesid, et need kaks naist küll seda lossi jalgis sealt linnast üles ei leia. Aiai, nad ei tunne Ruthi! Nende ema võib ju geograafiline idioot olla ja võõras kohas kibekiiresti orientiiri kaotada, kuid Ruth - tema teab täpselt, kuidas, kuhu ja miks. 

Reis toimus Baltic Queeniga ja meie olime aknata kajutis 8357. Njaaa... Poistel on ikkagi mingi tõetera sees, sest ma pole päris kindel, et ma ise selle kajutini üldse jõudnud oleks kõik need korrad, kui sinna jõudma pidi :) No kohe üldse ei jaga matsu, kas vasakule või paremale... Kajut oli väike, aga eks see kajut selline magala oligi ju - ülejäänud aja me olime ikkagi kajutist väljas. Kohe hakkasin ümberkorraldusi ka tegema, sest minu voodil oli vakstu, aga Ruthi voodil ei olnud ja siis ma ei saanud aru, miks mina pean vakstu otsas magama, aga tema mitte - eemaldasin vakstu :) Laev iseenesest laev nagu laev ikka. Palju alkoholi, lõhnapood, grill ja pubi ja restoran ja šhowsaal. Käisime laeva läbi ja uurisime asja, et kus mis asub ja juba oligi aeg minna sööma.

Söögisaali jõulupuu :)

Rahvast oli suhteliselt vähe. Me oleme poistega niimoodi Soomes käinud, et pole istumiskohtagi leidnud, aga seal oli ruumi küll ja veel. Ja süüa oli rikkalikult. Ma ei tea - inimesi tabab sellistes söögikohtades justkui mingi eufooria - kõike tahaks proovida. Mina võin rääkida enda eest, et silme eest võttis kirjuks küll. Natuke tahaks sooja ja natuke külma ja natuke magusat. Paljud asjad, mis endale tõstsin, jäid osaliselt järgi, sest mulle lihtsalt ei maitsenud. Probleem number 1 oli liha. Ma olen üldse üsna vilets lihasööja, aga kui ma söön, siis ma tahaks, et see oleks hästi tehtud. Õhtusöögiks oli soojast lihast kalkun ja siga ning minu meelest oli kalkun kuiv, siga ma maitsesin Ruthi taldrikust - oli mage, kuid pehme ja mahlane. Vähemasti see amps, mille mina sain. Maitsesin ka kalamarja Ruthi taldrikust. Üks suur punane ei maistenud üldse, must oli hea. Eraldi märkimist väärib suitsupõdralihast määre näkileivakorvikese sees - väga maitsev oli - see ja hapukapsas olidki mu põhiline söök. Maitsesin krevetisalatiga näkileivakorvi ka, aga krevett ikka ei ole päris minu teema ja kui valida on, siis ma seda pigem ei söö. Proovisin ära ka kuulsa karjala piruka, aga see on ikka täitsa... Kuidas see kuulsaks sai? MILLE pärast see kuulus on?  Klaasnuudlid olid maitsetud, ei kutsunud järgmine päev juurde võtma. Rootslaste ja soomalaste kuulus jõulusink mind ei võlunud, jään tradistioonilise seaprae juurde jõulude ajal, mida Arvo oskab lausa suurepäraselt valmistada. Šokolaadivaht oli äärmiselt mõru, Ruthi taldrikus olev riisipuding oli kordades parem. Pehme masinajäätis on alati hea :) ja juustukook maistes ka väga, sest ma kodus seda eriti teha ei saa, kuna Arvole on see liiga "raske" kook. Kõht oli pärast muidugi ülitäis, isegi, kui püüdsin soolasega ikkagi kainet mõistust säilitada, siis magusaid roogasin maitsesin üsna paljutki. Puuviljasalat! Minu lemmik. Pm pole rohke magusaid asju vaja olnudki, kui juustukook ja puuviljasalat :)

Kõhud täis, käisime vaatasime laevapõhjas asuvat saunaosa, sest meil oli plaan, et teise päeva õhtul, kui oleme Stockholmis külmetanud ja ringi ekselnud sooja sauna võtta. Sauna ei näinud, aga bassein oli olemas ja miljöö väga mõnus. Saime kinnitust, et me kindalsti läheme järgmisel õhtul sauna ka. Siis me kolasime mööda poode ja mõtlesime, mida kodustele külakostiks viia, sest kuidas niimoodi saab, et ema käib reisil ja ei toogi midagi? Ei saa ju ja vaatame tõele näkku - huuled olid ka vaja ära värvida lõhnapoes, sest sellel hetkel mul veel ei olnud ühtegi huulepulka. Jajah, ka nii võib 39aastaseks elada.... Nüüd mul on oma huulepulk :) Ja kajutis vaatas Ruth kaarti ka, et järgmise päeva siht selge oleks. 

Õhtul tegime ennast ilusaks ja läksime šhowbaari etendust vaatama ja muusikat kuulama. Tellisime endale alkoholivabad kokteilid ka ja leidsime endale sobivasti head kohad istumiseks. Sellel õhtul mängis tantsuks Inglismaalt pärit Spitfire ja šhoud tegi Eesti tantsugrupp Šhowstopper. Kokteil oli megamagus, ma muud  maitset ei tundnuki, kui piparmündi siirup, aga maitses hea. Ruthil oli kaks kokteili õhtu jooksul, mõlemad juhtumisi punased ja maltsaga. Ja teate, ma olen nii vanaks elanud ja pole isegi ühtegi showgrupi esinemist näinud. Mulle täiega meeldis. Muusikavalik polnud just parim, aga need kostüümid ja kiirus ja atraktiivsus olid lausa uskumatud. Ainuke asi - mul oli koguaeg selline tunne, et üks naine on puudu. Neil ei tekkinud selliseid ilusaid sümmeetrilisi kujundeid, koguaeg oli kuskilt nagu üks puudu. Aga see on mitteprofessionaalne arvamus. Mõni kostüüm oli küll selline, et appikene, kes selle disainis, aga see tegigi asja põnevaks. Ruthile ei meeldinud naislaulja hääl, minu meelest on hullemaid ka kuulda olnud. Meeshääl oli väga sümpaatne. Mulle igatahes šhow meeldis. Tantsuks mänginud bänd oli nii ja naa. Mulle ei meeldinud naishääl, meeshääl oli enam-vähem. Vahepeal läksime ikkagi ringi kolama ja vaatama, kas kuskil mujal midagi paremat pole. Ei olnud kahjuks... Poole ühe ajal läksime kajutisse magama. Tuul oli päris suur ja laevaninas loksutas ikka korralikult. Nii korralikult, et mul tuli hirm peale, et äkki ma hakkan voodis oksendama. 

Kajutis tegin endale öövalguse ka, sest mina ju pimedas ei maga, aga ma ei saa sundida teisi inimesi magama nii, et neile valgus näkku paistab. Öö oli iseensest rahulik. Seal laeva keskel kaheksandal korrusel ei õõtsutanud sugugi nii palju ja mingit merehaigust meil küll peale ei tulnud. 

Hommikul ärkasime varakult ja läksime sööma. Jälle seesamane jama - kõike tahaks proovida, aga ikka peab reaalne olema. Kuna teadsime, et meil tuleb küllaltki palju kõndida, siis sõime kõhud korralikult täis. Mina sõin (üllatus-üllatus) putru ja pannkooke ja puuviljasalatit. Ruthile sobis juba hommikul vara kõiksugused heeringad (sain aru, et heeringas on üks tema lemmikuid). Puder oli neil küll väga hea! Pannkoogid aga seevastu nagu väikesed kivikesed, mis hamba all katki ei tahtnud minna. Kell oli juba nii palju, et saime laevaaknast skääre pildistada. Kahjuks oli ilm väga udune ja polnud päris valge ka veel, aga midagi sai ikka pildile püütud. 

Ennem, kui meid maale lasti, oli veel aega ja siis me joonistasime Ruthiga zentangleid :)

Ja siis lastigi meid maale! Oioi, kui põnev! Ilm oli hea, midagi ei sadanud,  neli kraadi oli sooja, tuul küll kohati oli, aga see on mere ääres suhteliselt tavaline nähtus ja see ei olnud kuigi tugev ega külm. Kuna me teadsime, et liigume Stockholmis ainult jala, siis olime soojalt riides - mütsid, sallid, kindad, minul soojad põlvikud - kõik olid olemas. Ainult et Ruthi GPS ei toimetanud :) Ma panin siis enda oma järgi ja ma ei tea. Ma ausõna ei saa aru, kuidas see vidin töötama peab, sest igakord, kui me Arvoga peame GPSi järgi panema, siis ta teeb kõik ristivastupidi, mis see mees seal räägib ja nüüd tegi Ruth seda sama :)))) GPS ütles, et keerake paremale, Ruth ütles eiei, siit läheme vasakule :) Ma kohe ükskord, kui ma julgemaks saan, proovin järgi, mis siis juhtub, kui ikkagi GPSi kuulata ja keerata paremale. Stockholm on ilus, mulle väga meeldis. Ma oleksin tahtnud kõik kirikud läbi käia ja üle pildistada - nii palju ilusaid torne oli :) 

Esimene sihtkoht oli ABBA muuseum, kuhu Ruth tahtis väga minna. Kuna ma mingisuguses vanuses olin suur ABBA fänn ja muudkui lõõritasin nendega kaasa laulda, siis mul ei olnud selle vastu midagi. Ma ei osanud sellest muuseumist midagi oodata, aga see, mida ma nägin, oli äge. Ma ei tea, kes disainis nende rõivad ja saapad ning ma ei tea tolleaegsest moest suurt midagi. aga esinemiskostüümid olid väga kirevad, läikivad, suursugused, saapad kõrged platvorm tallaga. Kuskil kabiinis sai karaoket laulda, kuskil laval sai laulda ja tantsida koos ABBAga. Kuskil ruumis said teha enda näost foto ja siis see foto pandi ühe laulja näoks ehk Sa said kehastuda üheks ABBA lauljaks. Loomulikult oli näha erinevaid muusikariistu, nende autod, millega nad ringi sõitsid, olid olemas ka vahakujud kõigist neljast lauljast, mis tekitasid kõhedust. Pilet muuseumisse maksis 25 eurot - minu arvates pisut paljuvõitu selle eest, mida näha sai, aga see on ainult minu arvamus. Meil kulus muuseumis vast 1,5 tundi. Ilus oli, aga ei midagi sellist, et peaks kunagi uuesti minema. Võibolla pole siis lihtsalt nii suur fänn olnud. 

 

Ruth

Esimene missioon täidetud, läksime otsima kuningalossi, sest Ruth ütles, et mu poisid ei tunne teda, ta on munadega naine :) Ekslesime, mis me ekslesime, aga kuningalossi leidsime üles. Me mitte ei leidnud seda üles, vaid tegime lausa ringi peale ja nägime isegi vahtkonnavahetuse kogemata ära. Isegi sisse sai astuda ja varakambrisse võis ka minna, aga me ei läinud varakambrisse, sest päev oli juba pikk olnud ja maha oli ka kõnntud üksjagu kilomeetreid. Kõht ütles, et äkki saaks kooki :) Väljaspoolt vaadates pole loss midagi erilist. Paljud Eesti mõisad on ka arhitektuuriliselt kaunimad. Aga võimas ja suur oli küll, tõeline kindlus, mida valvamas igas kaares valvur soojades saabastes. Rootsi kunni me ei näinud - küllap tal oli vaba päev. 

Saime poistele ninanipsu teha. Nad lihtsalt ei tunne Ruthi ja neil pole ka väga teiste naistega kogemust - ainult ühe geograafilise taibuta naise pärast ei tasu kõiki naisi saamatuks pidada.

Kohe lossi juures oli kirik, kahjuks ei olnud seal kirjas, mis on kiriku nimi, aga väga, väga uhke kirik oli, niiet me Ruthiga arvasime, et küllap see on kuninglik kirik. See oli tõenäoliselt kõige uhkem kirik, mida ma näinud kunagi olen. Kahjuks kahvatuvad kõik Eestimaa kirikud, mida ma siiani näinud olen, selle kiriku kõrval. Aga võibolla ma pole Eestis seda õiget veel näinud? Mul tekib alati kirikus selline tunne, et ma tahaks sinna esimesse pinki istuda ja lihtsalt olla. Mitte kuhugile kiirustades, lihtsalt olla ja vaadata. Ja mõtelda. Mõtelda jumalikkusest ja inimlikkusest. See on jällegi selline teema, mida ma oma meesperega teha ei saa, sest ...lihtsalt ei saa, see pole nende teema. 

Kahjuks hakkas aeg meile näitama seda, et me peame hakkama vaikselt laeva poole liikuma, sest GPS näitas meile, et jalgsi minnes on meil umbes 1,5 tundi aega. Ennem aga astusime läbi kohvikust Muren ja sõime kooki ja jõime kohvi. Mina sõin juustukooki, Ruth sõi õunakooki vaniljekastmega. Minu koogile poleks seda šokolaadikatet üldse vaja olnud - see kook maitses ilma selle katteta palju paremini. Aga soe kohvi ja väikene kehakinnitus olid väga mõnusad.

Ja siis algas tuim kõndimine pimedas Stockholmis laeva poole. Kokku kõndisime Ruthiga peaaegu 19 km. Ma tunnistan ausalt, et mu varbad lõid tuld välja, sest üks asi on jooksutossudega kõndida, teine asi on linnasaabastega kõndida sellist maad. Sadama lähedal oli lumi maas, linn oli tuledes ja särades, ilus oli.... Isegi, kui jalad olid väsinud. Ma püüdsin nii palju kui võimalik ringi vaadata ja nautida veel neid hetki, mis me Stockholmis olime. 

Ma olin nii surmani väsinud, kui me laeva jõudsime! Läksime Ruthiga otse saunakeskusesse. Tegime kondid soojaks ja sulistasime natuke basseinis. Ruth ei talu väga kuuma sauna, mina oleksin rohkem talunud, aga ma olin ikka koguaeg seal, kus Ruth ka oli. Ihu sai soojaks, jalad pehmemaks. Ja siis ma magasin kajutis 1,5 tundi, sest ma olin täitsa läbi omadega ja õnneks meil oli õhtusöögini veel aega. 

Ärkasin üles, tegime end korda - selliseks, et kõlbaks pärast šhowbaari ka minna ja läksime sööma. Mul eriti isu ei olnud, nokkisin siit ja nokkisin sealt. Kui päris aus olla, siis ma sellest söögikorrast suurt ei mäleta. Lambaliha oli pekine ja kuiv. Magustoidud olid paremad, kui soolased toidud, kuigi neid suitsupõdralihamäärdega näkileivakorvikesi sööks küll veel :) Kui keegi pakuks. 

Peale sööki käisime ostsime oma lähedastele midagigi laeva pealt. Sebastianile tõin karbi piparkooke ja Robinile šokolaadi ja šokolaadi :)  Mehele ma ei toonud midagi, ta sõidab iga  nädal kaks korda laevaga - no mida ma talle sealt ostma oleks pidanud? 

Šhowsaalis mängis aluses sama bänd, kes eelmisel õhtul (Spitfire) ja sama tantsutrupp, kes eelmiselgi õhtul - lihtsalt kava oli teine. Hiljem mängis tantsuks Rootsi bänd Mansson. Aga ma tunnistan ausalt, et ma olin ikkagi teiseks õhtuks juba väga väsinud ja ega me seda bändi väga kaua ei kuulanud. Iseensest hästi mängisid ja lauluhääl oli ka täitsa olemas, kuid väsimus võttis viimase.... Ja no e isaa minust seda naine naisega tantsijat... Mul on tantsupartneriks ikka oma armast Arvot vaja :) 

Hommikul käisime veel söömas. Mina otsustasin, et see hull söömine on nüüd läbi ja sõin putru moosiga ja mõned väikesed pannkoogid puuviljasalatiga. Seal ei olnud enam midagi sellist, mida ma hullult proovida oleksin tahtnud ja mu aju oli juba valmis selleks, et aitab küll sellest söömisorgiast. Peale söömist käisime veel poodides, Ruth ostis endale ja Ülole asju, ma olin niisama ostuvari :) 

Ja siis oligi meie minipuhkus läbi. Mulle väga meeldis! Mul on hea meel, et ma sain seda koos Ruthiga teha, sest ma arvan, et me olime selle väikese puhkuse ära teeninud oma kümne medali eest. Aitäh Annelyle, kes meile selle sooduskupongi andis. Ja ausõna - Ruthiga ma läheks iga kell luurele. Nüüd aga ma kogun raha, sest ma tahan oma Sebastiani ka Rootsi kruiisile viia. Aitäh Ruth, et ikka julged ja jaksad minuga ringi kolada. Ma tean, et ma pole kerge juhus, seda kõrgemalt hindan Sinu plaasterdusi. 

Ja seda ma ütlen - ükskord ma jõuan sinna Itaaliasse ka :)

Teie Ennike