Valus ja ilus

Käisime Heleniga paar nädalat tagasi Fotografiskas kolme näitust vaatamas. Helen küll arvas, et äkki see pole kuigi hea mõte, sest äkki ma lähen liimist lahti, sest üks näitus pidi olema väga sünge ja kurb, kuid ma lohutasin teda, et ma saan hakkama ja nii me ikkagi läksime fotografiskasse. 

Esimene näitus oli "Memoria" James Nachtwey töödest, mis olid pildistatud umbes kolmekümne aasta vältel. Omaenda eluga riskides vaatleb ta maailma, kus elame, ja seda alati tohutu austusega kõige haavatavamate inimeste - tsiviilohvrite - vastu. Nachtwey on erakordne vaatleja ja tähelepanelik tunnistaja, kes on pühendanud oma karjääri lähiajaloo kõige olulisemate probleemide dokumenteerimisele. James Nachtwey mõtlemapanevad ja valusad fotod on meenutus lähiajaloost ja maailmast, kus me päriselt elame. Ajakirjanikud ja pressifotograafid vahendavad lugusid, millest me muidu mitte kunagi ei kuuleks. Just sellepärast on näitus “Memoria” harukordne võimalus mõtiskleda, milliste katsumustega inimkond silmitsi seisab ja mis on nende tegelik hind. See on kurb, valus, hingekriipiv, mõtlemapanev ja paneb Sind mõistma, et me elame ilusas riigis, keskkonnas, ühiskonnas. Meil on probleeme, kuid meie riigis ei ole sõda, ei ole sellist vaesust ja nälga, meditsiin on kõrgeltarenenud ja lapsed kõik riigi poolt haigekassa kindlustatud. Muidugi on meil paar korda aastas mõni riiklik probleem, mõni erilise haigusega laps, kelle jaoks annetajate abiga raha kogutakse, kuid see pole võrreldav sellega, mis toimub maailmas. Hing mattus valu alla.... Ja ma mõtlesin, et miks, misjaoks ometigi me sõdime ja valu ja haigusi külvame? Kes sellest võidab? Mis on see kasutegur, mille inimkond sellest saama peaks? Nachtwey tööd on tõesti väga sügavad ja valusad... 

Teine näitus oli Mandy Barkeri "Mere leiud". Mandy valutab südant keskkonna seisundi pärast ja juhib inimeste tähelepanu, kuidas plast hävitab loodust meie ümber. Hinnanguliselt jõuab igal aastal merre enam kui kaheksa miljonit tonni plasti. Veest võib leida riideid ja kotte, mänguasju ja mööbliesemeid, millest raskemad vajuvad merepõhja, kergemad aga jäävad pinnale hulpima. Osa plastprahist liigub koos hoovustega tohutu suurde plastikogumisse, mis on kuhjunud Vaiksesse ookeani. Vaikse ookeani prügisaarena tuntud heljuv plastikogum Hawaii saarte ja California osariigi vahel katab ala, mis on Eestist tervelt 15 korda suurem.Inglise kunstniku Mandy Barkeri fotodel on esemed, mida ta on leidnud maailma eri paikades plasti kogudes, teisendades need mõjuvateks kunstiteoseks. Tema töödes võib kohata nukukäsi ja kilekotte, jalgpalle ja kingapaelu, rõivaesemeid ja plastlilli.Barkeri fotodel on vaieldamatult suur mõju. Esimese reaktsioonina märkab vaataja tema piltide lummavat ilu, alles seejärel tabab teda tõdemus, millega on õigupoolest tegu: ta seisab silmitsi plasti põhjustatud maailmalõpuga. 

See näitus on ühtaegu ilus ja õudne. Paneb sügavalt mõtlema, mida mina ise saan ära teha selleks, et loodust veel paremini hoida ja seda mitte reostada? Tekib küsimus, kuidas vähendada oma kodus ja elus plastiku osakaalu? Mul on hea meel, et mu pere sorteerib prügi ja mul on hea meel, et mu lapsed teavad, et kui käia looduses matkamas, siis Sinust ei tohi sinna midagi maha jääda. Kõik prügi tuleb endaga kaasa võtta. Tegelikult on plast globaalne probleem ja meie väikeses Eestis me tegelikult ei hoomagi selle probleemi tõsidust. Fotograaf oli palunud aasta jooksul saata endale merest, ookeanidest leitud jalgpalle ja neid jõudis aastaga temani peaaegu tuhat! Kohutav! Ja need on AINULT jalgpallid. Samas on kunstnik selle globaalse probleemi väga ägedalt oma fotodele kujutanud - kuigi näituse probleem on tõsine, on tööd väga kirkad ja ilusad. 

Jalgpallid meredest ja ookeanidest

Kolmas näitus oli Vincent Petersi "Sisemine valgus". Vincent Peters on nimekas oma tundliku ja meelelise pilgu poolest. Ta loob läbi objektiivi unenäolisi maailmu ja lavastab filmilikke hetki. Peale kaadrisse võetud inimese ei ole ühtegi üleliigset detaili, et foto saaks esile tuua portreteeritava ilu. Pole juhus, et fotokunstnik eelistab enamasti klassikalist mustvalget fotograafiat – see rõhutab heletumeduse kontrasti ja hoolikalt tasakaalustatud kompositsiooni: põimuvad alateadlik ja teadlik.Üks Vincent Petersi teoste kõige olulisemaid aspekte on valgus või selle puudumine. Valguse ja varju kasutamisel on tema töödes keskne roll, mis võimaldab Petersil valida, mida esile tuua ja mida varjata. Analoogkaamerat kasutades jäädvustab ta oma modelle ääretu detailsusega. Samas ei ole fotodel eesmärgiks luua täiuslikku inimest. Petersi jaoks ei ole ilu mitte midagi pinnapealset, vaid miski, mis peegeldab kultuuri.

See oli kõige ilusam, kuid samas kõige ebahuvitavam näitus. Fotograaf oli kujutanud oma töödel ilusaid inimesi ilusa nurga alt õige valgusega. Seda suudavad paljud ja väga palju kuulsamad ja vähem kuulsamad fotograafid. Kõige ilusam foto oli minu meelest Emma Watsonist, kõige kummalisem David Bechamist - ilus mees oli kuhugi ära kadunud.... 

Aitäh Helen, et mind näitusele viisid ja minuga kohvetasid :) Mul on hea meel, et mul on võimalus Sinuga koos seda teha. Maailmas on nii palju ilu ja valu, mida fotograafid kinni püüaavad ja mul on hea meel, et mul on olnud mitmeid kordi võimalust seda ilus ja valu kogeda koos Sinuga. 

Järgmiste näitusteni!

Teie Ennike