Vist ainuke ilus talveilm sel hooajal (siiani) ja meie Mukri rabas

Meesinimesed olid saunas laupäeva õhtul ja me Aivariga ajasime juttu. Telekas mängis taustal (ma vahel tegelikult ei saa sellest aru, miks inimesed ei oska vaikust nautida...miks see tapeet peab koguaeg peal olema?). Igatahes see telekas seal vaikselt tiksus ja siis tuli ilmateade, mis ütles, et tulemas on selle talve siiani ilusaim talveilm :) Aivar kohe ütles, et no siis peab homme matkama minema ja te ju teate, et mulle pole seda küll vaja kaks korda öelda. Mis? Kes? Kuhu? Jah, muidugi lähme!

Arvo tuli saunast ja ma kohe kargasin talle peale matkajutuga ja ta natuke õllese peaga arvas, et kui on vaja minna, siis ikka läheme. Midagi kokku ei leppinud.

Ma ärkasin pühapäeval varem kui ülejäänud pere ja vaatasin aknast seda tõusvat päikest ja valgust ja pisukest külmakraadi termomeetril ja ootasin, et Arvo üle särkas. Lõpuks ikka ärkas ka ja siis ma küsisin kohe, et kas matk tuleb või ei, sest kui ei tule, siis mina lähen kõndima niikuiniigi. Arvo helistas Aivarile ja kell üks oli meie maja eest väljasõit. 

Sihiks seekord Mukri raba. Oleme seal küll korra käinud, kuid siis oli paks lumi ja krõbe pakane ja sealt tornist seda maastikuilu kätte ei saanud. Ilm oli ikka päikeseline ja natuke jahedavõitu tuul puhus näkku. Aivar ja Sebastian kappasid nii kiiresti, et meil oli Arvoga tükk tegemist, et neil kannul püsida. 

Väga talvine eksole?

1,7km kaugusel raja algusest oli suur vaatetorn. Kuigi tegu oli väga massiivse ehitisega kõikus see ikkagi tugeva tuule ja inimeste keharaskuse all. Aga millne vaade! Vot need on need hetked elus, kui mul on hea meel, et me elame Eestimaal :) Ja siis seal niimoodi neid rabajärvesid vaadates tiksus mu peas mõte, et ma tahan sinna rabajärve minna. Kohe. Mitte homme ega nädala pärast, vaid kohe. Arvo muidugi ütles, et kohe ei juhtu küll midagi, sest armas naine, Sul ei ole saunalina, villaseid sokke ja kõige tipuks on Sul "olukord", seega - äkäääää... Kuhugi rabajärve Sa ei lähe -2ga. Ma püüdsin teda küll veenda, kuidas ma oma T-särgiga saan ennast ära kuivatada ja auto ju ei ole niiiii kaugel, kõigest 2km... Ma ikka väga tahan, aga ei aidanud midagi...ta oli lootusetult vastu, aga! Pange nüüd hoolega tähele ja jätke meelde, et ta LUBAS mulle korraldada olukorra, kus ma saan minna talvel järve või jõkke. Siis, kui kõik asjad on õigesti tehtud. Lubas. Ja ega minusuguse hulluga ei saa....kui see ikka midagi endale pähe võtab, siis ega ta enam jonni ei jäta. Ja küll ma seal jääaugus ära käin . Varsti. 

Jõime sooja teed ja ootasime päikeseloojangut, mis iga hetk oli tulemas. Tornist avanes sellele suurepärane vaade. Ma siis vaatasin seal tuule käes seda päikese puude taha vajumist ja ei saanud ikka aru, miks ma ei võinud sinna järve karata, aga võisin torni otsas külmetada? Ah? Saunalina ei saa olla põhjuseks :) Nii ma hakkasin neid utsitama, et minek. Kojuminek. Nüüd, kohe. Sest minul on külm, järve te mind ei lasknud ja nüüd mina ei taha hetkegi siin üleval tornis tuule käes olla. Päikeseloojangu kulminatsioon polnud muidugi veel saabunud, aga argument, et mul on külm, mõjub ikka. Sest siis peab liikuma, kui külm hakkab. 

Jõuluvaheaja lõppu selline väikene tore matkakene päikeseloojangu ja hea seltskonnaga. Kokku kõndisime 5,5km, mis oli vägagi normaalne. Mina muidugi kappaks kilomeetreid, aga ma pean ikka teistega ka arvestama. Ma mõtlesin, et läheks ikka sellisele rajale, mis on 15km, aga... no küll me sinna ka ükskord läheme. Tegelikult oli väike ja mõnus jalutuskäik ja ma jään ootama Arvo lubaduse täitmist. 

Kui te ei ole ikka veel Mukris käinud, siis minge kindlasti! See vaade sealt tornist on seda väärt!

Väekat kulgu!

Teie Ennike