Kõige meeldejäävam aastavahetus üldse

Olete te tähele pannud, et viimased kaks kuud ei ole olnud midagi muud, kui üks lõputu vihm, muda ja pori. Auto pesemine tundub kõige mõttetum tegevus üldse ja ausalt öeldes...ma olen üks kõva kõndija, aga no ei kutsu mind õue, kohe mitte kuidagi ei kutsu. Kui päris aus olla, siis see lõputu vihm ja hall on olnud üsnagi rusuv ja tekitanud tunde, et tahaks voodis teki all olla ja nurru lüüa. Kas te mäletate, milline ilm oli sel esmaspäeval? Vihm, tuul, vihm. Ja siis istus härra Luhtaru juba nädal aega  oma töönurgas rüperaali taga ja vaatas umbes 20 korda päevas kolme erinevat ilmateadet: Eesti, Soome ja Norra. Ja siis igakord, kui ta seda vaatas, rääkis ta meile pikalt ja laialt, milline on ilm eelseisva aastavahetuse päeval ja ööl ja uue aasta esimesel päeval. 30. detsember ma arvan, et ta vaatas ilmateadet veel rohkem ja siis ta ei rääkinud sellest mitte ainult meiega, vaid ka Liivi, Aivari ja Getteriga (Arvo vanema õe noorem tütar). Alates jõuludest hakkas ilmateade talle aina rohkem meeldima ja ta muutus järjest entusiastlikumaks. 30. detsember magasin oma tavapärast lõunauinakut, kui Arvo ja Sebastian mööda Maavahe metsa ringi kolasid. Kui ma üles ärkasin, ei olnud Arvot ega Sebastianit kusagil. Elutoa laual oli A4 paber. Uurisin seda ja sain aru, et tegu on püstkojaga. Kõik mõõdud peal ja puha. Keerasin paberi teise poole ja ei saanud suurt midagi aru. postid, ringid, paljad inimesed, kuu, lõke. Esimesest pildist sain aru, et mu mees on kõikvõimalikud kamraadid ära moosinud ja me läheme aastvahetust veetma metsa. Aga sellest teisest pildist ei saanud ma midagi aru. 

Arvo tuli koju ja siis ma alles sain kuulma, mis kõik juhtuma hakkab. Nad olevat leidnud metsas vägeva mäepealse koha, kus veekogu on ligidal ja ta ehitab püstkoja, kuhu mahuvad tema ise, Sebastian, Ennike, Aivar, Getter, Keijo, Liivi ja Priit ära ja mis kõige ägedam - ta ehitab sauna ka. Kõik puha lavaga ja kivid ja raudrest ja koormakiled ja jah. Jah, me läheme aastavahetuseks ööseks metsa. Püstkoja üle ma suuresti ei imestanud, kuigi me tavaliselt ehitame ikka sellised väikesed variendid, aga aastavahetuse suursugususes ei saanud me seda õhtut veeta ju mingisuguses aastaid ühtmoodi ehitatud variendis. Vahva. Midagi uut on ikka vahva, aga ...no kuule...saun? Jälle? Metsas? Mitu tundi tööd? Kas jõuame? Kui mahukas see töö kõik on? Kui mitu inimest võimalikult vara kohale tulevad? Arvo ütles, rahu, kõik jõuame ja kõik saab valmis - ei mingisugust paanikat. Ma siis küpsetasin õhtul kahed muffinid: singi-juustu ja pohla ning mõtlesin õudusega eelseisvale päevale, kus päevavalguse ajal peab jõudma nii palju asju ära teha, kui vähegi võimalik. 

31. detsembri hommikul pakkisime asju ja kell 12.15 olime metsas. Ilus oli. Ilm oli ilus ja koht oli ilus ja inimesed olid ilusad ja kõik oli ilus. Ainuke asi, mis ei olnud ilus, oli Husqvarna mootorsaag, kes pälvis päeva lõpuks aasta homoseksuaali tiitli :)))) Asi nimelt oli selles, et see saag ei tahtnud JÄLLE meiega koostööd teha ja nii on see juba mitmeid kordi olnud, mis tähendab seda, et küttepuude tegemine on raske, aeganõudev ja närvidele käiv. Arvo ütles siis Aivarile, et jäta see saag praegu kus see ja teine ning hakake otsima sobivaid puid püstkoja ehitamiseks. Ta püüdis saele selga saada, aga ei saanud. Helistas siis Getterile ja Keijole, et need tooksid Paka metsast ühe vajamineva kruvikeeraja ja nii kaua, kuni Getter ja Keijo polnud metsa jõudnud, tegelesime aktiivselt püstkojaga. 

Selleks oli vaja langetada 8 vähemasti 5 meetrist kuusepuud ja need ära laasida. Sebastian langetas ka mitu puud ja mina laasisin ka ühe puu ära. Arvo jonnis ja piinas Husqvarnat ning tegi ka suure töö ära. Aivaril aga oli nagu ikka speed and power ja kirves ning tegi veel suurema töö ära :) Vedasime kõik palgid sinna, kuhu püstkoda pidi tulema ja Arvo saagis need ühepikkuseks ja Aivar tegi jämedamad otsad teravaks. Siis hakati koda püsti panema. Ülemised otsad seoti kinni ja nii hakati koda jupphaaval püsti ajama. Me saime Sebastianiga abiks olla ja esimest kolmnurka püsti hoida. Hiljem aitasin Aivaril koormakilesid ümber panna. See oli suur töö ja võttis palju aega. Koormakiled olid 6x4m pikad/laiad ja me pidime need nii üles kui vähegi võimalik saama. 

See koormakilede panemine oligi kõige raskem, sest üleolevad osad tuli kolmnurgaks voltida ja kinni siduda ja kuna ma olen kasvult lühike, siis ma ei saanud neid kilesid kuigi kõrgele tõsta ja kinni hoida ega ka kasutada varianti, et Aivar hoiab kinni ja mina seon - igatepidi ma ei ulatanud. Õnneks jõudis Keijo metsa ja sel ajal, kui Arvo saagi siunas, saime kambakesi püstkojale koormakiled ümber. Ukse ehitasid Arvo ja Keijo koos ja see oli üks väga vägev uks, mis oli ka äärmiselt hädavajalik, sest kui ust kinni ei hoidnud, oli jurta tossu täis, aga nii kui uks kinni lasti, läks toss kõik ilusasti ülevalt august välja. Ma arvan, et see püstkoda on kõige ägedam ööbimiskoht, mille me kunagi metsa teinud oleme. Ma olen sellest siiamaani täiesti vaimustuses, kuna silamd ei kipitanud tossust (toss läks kõik ülevalt august välja) ja ruumi oli ka rõvedalt palju. 

Me Getteriga üritasime tule üles teha, aga ei saanud hakkama. Keijo aitas hakatada ja ma siis kasvatasin sellest suuremat sorti lõkke, sest kui päris aus olla, siis mida õhtupoole kell liikus, seda jahedamaks kiskus. Ega metsas muu ei aitagi, kui korralik lõke. Aga saag... Saag muudkui jätkas negatiivse aasta tiitli saamiseks oma jonni, kuid üht ma ütlen - minu mehe vastu ta ei saa! Viimane on veel jonnakam ja läbi õudsa jampsi langetas ta kuus metsakuiva mändi (sellist väiksematsorti) selle katkise saega ja saagis need parajateks juppideks ka. Aivar on meil muidu see puude langetaja ja lõhkuja, aga selle katksie sae otsas oleks ta närvivähi saanud ja seetõttu pidigi mu jonnakas mees selle töö enda kanda võtma. Aivar, Getter ja Keijo lõhkusid puud ära ning Sebastian tassis need kolme erinevasse nurka  püstkotta. Mina hoidsin lõket elus ja kakkusin lõkke ümbert ära kuivanud rohtu, et lõkke ümbrus oleks turvalisem. Samuti tassisin kohale kohutava hunniku kuuseoksi, mis läksid magamisasemete alla ja siis lebomatid peale. 

Ütleme nii, et vaatamata sellele, et see saag oma tiitli ilusasti välja teenis, saime me puud tehtud ja laotud ning siis ma panin supi tulele. Kell oli juba viis, kõik olid alles hommikuse söögi peal. Ja nende õigete söökideni läks veel kõvasti aega. Õnneks on Põltsamaa boršisupp selline, et seda söövad vist küll kõik, kes ei ole just taimetoitlased. 

Siis oli väikene hingetõmbepaus. Jõime kohvi ja teed, ajasime juttu ja Arvo muudkui rääkis oma suurejoonelise sauna projektist. Aga ennem, kui selle projektiga sai pihta hakata, tuli lõhed panna kuivama. Me teeme metsas tavaliselt Lapi lõhet. Need on siis puuplaatide külge naelutatud ja maitsestatud lõhed, mis pannakse lõkke ümber püstiselt sobiva kauguse juurde lõkke juurde valmima. Nende vamimisaeg on suhteliselt pikk, vähemasti kaks tundi ja kui mõni jupp jääb isegi kuueks tunniks lõkke juurde seisma, ei juhtu sellega ka midagi. Väljas on krõbe koorik, sees ikka mahlane liha. Arvo sai sellisel moel lõhe tegemiseks inspiratsiooni interneti avarustest. See on nii hea lõhe, et isegi Sebastian sööb (ta muidu punast kala ei söö). 

 

Kui lõhe oli kuivama pandud, hakkas pihta suurejooneline saunategu. Selle tarbeks tassisid kõigepealt  Aivar, Arvo ja Sebastian eemalolevalt teepervelt kive. Kivid olid suured ja rasked, üks ämber andis selle koormuse all saba. Arvol oli kaasas rest, mille peale kivid laotati. Rest asetati igast nurgast ühe kivi peale ja kerisekivid laoti resti peale. Üsna ruttu sai selgeks, et kivide ja resti vahele on veel midagi vaja, sest muidu ei oleks saanud hoida lõket piisavalt suurena. Nii nad tõstsid resti üles ja me panime kivide peale veel ühed puujupid, et resti kõrgemale tõsta. Ja nüüd polnud muud, kui kõik, kellel meelde tuli, uhasid aga muudkui kerisele puid alla, et kivid kuumaks kütta. Samal ajal ehitasid Arvo ja Aivar lava ja seinakarkassi, kuhu hiljem koormakile peale tõmmata. Tehti suurematsorti sarapiku langetamist, kuid valmis see kaadervärk lõpuks sai. 

Pesuvee keetmine

Lava

Dušši valmistamine suurtesse prügikottidesse

Vahepeal jätsime sauna küdema ja sõime õhtust. Lõhe kadus nagu võluväel, kolmest fileest ei jäänud suurt midagi järgi. Sebastianile meeldivad sabatükid rohkem, sest need on kuivemad ja krõbedamad. Juurde sai lõkkekartulit ja leiba, kes soovis ka hapukoort. Isegi kalamarjasaia sai süüa. Kala oli väga hea, ma maitsesin ka ühe tükikese :) 

Singi-juustumuffini soojendamine

Ja siis oligi aeg sauna minna. Saunalisi oli neli: Arvo, Sebastian, Priit ja Liivi. Tõstsime kerise sauna ja saunalised koorisid end püstkojas paljaks ja istusid lavale. Ja siis hakkas üks sauh ja sauh pihta. Kõik oli auru täis, kuulda oli ainult mõnumõmisemist ja lausa luksuslikult sai end voolava vee all, mis oli eelnevalt soojaks köetud, loputada. 

Milline hullukene tuleb sellise idee peale? Ainult minu hullukene :) Aga kui palju emotsiooni sai sellest meie laps! Tehke järgi :) Ma ütlen ausalt, et ma pole kunagi kohanud nii mitmekülgselt andekat inimest, kui Arvo. Ta suudab oma mõistuse ja kätega ikka kõiki asju teha ja tema elus ei eksisteeri sellist asja nagu "ei saa". Mis tähendab, et ei saa? Alati saab. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Igatahes said need neli hinge vana aasta viimasel tunnil metsas saunas olla ja leili visata. Vägev värk!

Südaööl lasime taevasse kaks väikest kümne paugust paketti, mis vanaema ja vend Sebastianile jõuludeks kinkisid ja tervitasime uut aastat rõõmsalt ja lootusrikkalt. Ma ei tea, kas mul üldse kunagi on olnud nii ägedat vana aasta ärasaatmist. Vist mitte... See oli nii äge ja nii tegus ja nii teitsmoodi, et selle väärilist siia kõrvale nagu polegi panna.

Mina ei anna uusaastalubadusi, kuid mul on mõned soovid, mida ma uuelt aastalt ootan. Kuid nende soovide kõrval on kõige tähtsam see, et ma tahaksin, et mu pere ja lähedased oleksid terved ja õnnelikud. Aitäh Sulle Arvo selle maailmatuma ägeda aastavahetuse eest! Ma olen Sinu üle nii uhke. Ma olen uhke, et Sul jagub julgust ja tahtmist trotsida ilma ja kõike muud - peaseegi, et saada ise ja jagada teistele positiivseid elamusi. Uus aasta tuli nii ägedalt, et ma arvan, et meid ootabki ees üks vägev ja teguderohke aasta. Koos. Meie koos. Ja kõik need inimesed, kes tahavad meie ümber olla. 

Head uut aastat, armsad sõbrad! Teid oli minu blogi lugejate seas küll palju, kuid seda armsamad te mulle olete. Mul on hea meel, et te olemas olete ja et te ikka ja jälle mulle kuskilt kanalit pidi teada annate, et ma olen ka oluline :) Ma kipun seda ikka liiga tihti unustama...

Väekat kulgu!

Teie Ennike