Visa hing

Ma mõtlen, et ma võin ju äpu välja näha, aga ma olen ikka kuramuse visa hing. Ma tegelikult arvan, et see ongi mind elus hoidnud, et ma naljalt ikka elusast peast alla ei anna...

Mul oli vaja Monikale kingitust. Jõuludeks. Omast arust varusin piisavalt aega ja kuna olin neid asju varem juba ühe korra kudunud, siis ma arvasin, et siuh-lips paar päeva ja kõik valmis, sest seal pole ju midagi ülemõistuse rasket. Küsisin Monikalt, mis värvi mütsi ta kannab, ta saatis pildi ja mina tellisin lõnga. Ei ole päris kindel, et mätsib üks-ühele, sest oma silmaga ma ju seda mütsi värvi näinud polnud. Aga ega hullu ka pole midagi, kui ei ole päris üks-ühele toonis. Tellisin lõnga ära, otsisin vardad välja ja hakkasin tegema.

Ja siis ei saanud ma enam aru, mis värk on... Koon ja koon ja no ei tule välja! Lihtsalt ei tule välja. Küll ei saa mustrit jooksma, siis on silmuseid puudu, siis ei tule nupud sellised nagu peaks (ega nad lõplikult ei tulnud ka sellised nagu mina endale ette kujutasin ehk siis perfektsed). Ma muudkui alustasin ja harutasin, aga kes pitsi on harutanud, see teab, et ega see hargneda ei taha. Ja siis ma läksin närvi ja ei harutanudki. Katkestasin lõnga ja alustasin uuesti. Ma juba vahepeal hoiatasin Monikat, et ta tõenäoliselt peab jaanipäeval mütsi kandma :) Ja siis ma mõtlesin, et ma saadan Monikale lõnga, vardad ja pildi ja kudugu ise valmis :)))))) Sebastian üttles, et tee siis midagi kergemat, mis Sa jaurad nende kinnaste otsas. Jah, just nimelt - KINDAD! Ma olen Haapsalu salli ka kudunud ja voodriga sõrmikuid ja hulganisti kampsuneid ja sokke ja kindaid ja ...igasuguseid asju ja nüüd istusin oma kinnatse otsas ja ei saanud aru, mismoodi ma ei saa neid tehtud?! Aga imelik on see, et ma ei mõelnud isegi kordagi, et noup! jätan selle jama ja teen midagi muud. 

Järelikult olen ju visa hing? Kusjuures ma isegi ei tea, mis suhe Monikal on käsitööga. Võibolla ta üldse ei kannagi käsitöö aksessuaare, võibolla tal on nahksõrmikud ja võibolla ta vaatab neid kindaid korra ja siis paneb need sahtlisse, kus koid need veel augulisemaks söövad. Võibolla need ei sobi üldse kokku tema mütsiga. Võibolla ta ...ma ei teagi. Võibolla ta arvab, et ma olen nupust nikastanud, et ma mingisuguste kinnastega nii palju vaeva nägin.... Aga teate, minu jaoks oli see väga oluline tegemine, sest läbi käsitöö ma saan tänada neid inimesi, kes minu elus hääd rolli kannavad. Ja ma ei saanud ju minna poodi ja osta talle nahksõrmikuid, eksole... Nendes pole ju hingesoojust.... aga nendes kinnatses on palju visadust ja armastust, isegi, kui hoolega puurides leiab defekte, aga kuna õpetaja Airi ütles, et käsitöös ei ole defekte on efektid, siis ... las need väiksed apsud olla :)

Tahaks ajada kogu töö ja vaeva halva lõnga ja valesti valitud varraste kaela, aga tegelikult polnud lõng vilets ega vardad süüdi...minul oli mingi error. Igatahes on nüüd kindad valmis ja Monika poole teele saadetud. Ma ei tea, mis näoga ta need pakist välja võtab... Ma loodan vähemasti, et ta näeb nendes kinnastes seda pusimise võlu ja valu ning tunneb, et tema peale on siiralt mõeldud. Ma ei jäänud lõpptulemusega 100% rahule, aga mul on hea meel enda üle, et ma alla ei andnud, sest see oleks kõige kergem variant olnud. 

Kui nüüd ainult talve ka tuleks.....

Väekat kulgu!

Teie Ennike