ELUS ESIMEST KORDA 2019 aastal

Ma võtsin Mareti jutusabast kinni ja otsustasin, et 2019 aastal proovin teha väga palju uusi asju, mida ma varem mitte kunagi teinud ei ole. Selleks oli mitu põhjust. Esiteks ma tahtsin õppida ja kogeda uusi asju. Eriti pudutab see käsitööasju, sest mulle tundus peale metsikutes kogustes loomade heegeldamist oma heategevusprojektide raames (Tähtvere Avatud Naistekeskusesse sattunud lähisuhtevägvalla ohvriks lanegenud laste heaks ja nende laste heaks, kes pidid jõulud haiglas veetma), et ma tahaksin vahepeal teha midagi muud, kui ainult amigurumi tehnikas loomi heegeldada. Ma tundsin, et minus on veel nii palju asju, mida ma tahaksin kogeda ja proovida ja osata. Kuid see ei puudutanud ka ainult käsitööd. Mul oli tunne, et ma kasutan ära väga vähe Eestimaal pakutut ja et me oleme kuidagi nii kinni jäänud lihtsalt matkaradadel käimisega, kuigi erinevaid huvitavaid pakkumisi on nii palju, et kõike ei jõuaks aastaga ära proovidagi. Kolmandaks tahtsin ma ületada hirme uute asjade, oskuste omandamise juures. Ma kardan alati, kui midagi uut mu teele satub ja kõige turvalisem on siis Arvo selja taha hoida, aga ma sain aru, et ma olen viimased 13 aastat, kui Arvo on töötanud järjest Soomes, et  ma ei saagi oma õue pealt välja, kui Arvot pole ja see on muutunud natukene häirivaks, sest ...natukene nagu vangi tunne on, mille ma olen ise endale mugavustsoonist loonud. Turvaline on astuda Arvoga sama rada ja teada, et ta hoiab mul käest, kui ma kardan. Samas olin kammitsetud, sest oli asju, mida mina oleksin väga tahtnud teha, aga Arvo kohe kindlasti ei tahtnud ja nii ei saanud ka mina kogeda midagi uut, sest ilma Arvota ei saa ma kuigi hästi autoga sõidetud. Ma tundisn end natukene nagu vangina, mille olin ise endale loonud hirmust astuda Arvost kaks sammu eemale. Ma sain ühel hetkel aru, et mu ümber on ju veel inimesi, kes tahavad ja saavad minuga koos uusi asju teha ja kogeda, sest ma ei tea, miks, aga osadele inimestele ma olen hinge pugenud.... Näiteks Ruth... ja Maret... Helen... Ja vaatame tõele näkku - minu armas Bärbel! Mitte keegi mitte kunagi ei saa olla mulle suurem sõber peale Arvot kui Bärbel, sest temaga on saanud teha ikka selliseid asju, mida on raske unustada. Bärbel oli minu kõige-kõigem inimene ennem Arvot. Arvo lükkas ta küll troonilt, aga mina tundsin järsku, et nüüd on see aeg käes, kui me peame Bärbeliga rohkem koos aega veetma, sest liiga palju aastaid on ära raisatud üksteisega vähe suheldes. 

Igatahes uued asjad saavad nüüd teieni toodud.

10.jaanuar 2019

Olin kaua julgust kogunud ja tahtnud minna kohalikku Wäega Wärki käsitööringi, aga mind hoidis tagasi hirm, et seal on juba oma punt, kes koos käib....uustulnukaid vaevalt kuigi rõõmsalt vastu võetakse, ma ei oska neid asju tehagi, mida nad seal teevad. Siis aga nägin, et Eve ja Tiina hakkavad õpetama Muhu pättide tikkimist (tallutatakse pätid Muhus meistri poolt) ja ma pidin kõik oma hirmud maha suruma ja arglikult elus esimest  korda käsitöökambri uksest sisse astuma. Pidime tegelikult selle esimese sammu tegema koos Maretiga, aga kahjuks oli ta just siis haiglas oma miiniväljaga tegelemas ja mul polnud ühtegi küljeluud, kuhu toetuda. Ja peale selle, et ma kartsin sinna minna, ei osanud ju ma ka tikkida - mis Muhu pättidest siin rääkida.... aga selle tikkimisega on nii, et see on ju õpitav (kunagi ammu umbes 14 aastaselt sai lilltikandiga nõelapadi tehtud, see on siiani emal alles), aga rohkem pole ma peale seda lilltikkimisega kokku puutunud. Isegi tikkimispiste on uus - siduspiste - seda me õpetaja Palmeosega ei õppinud ja Tallinna Ülikoolis ka ei õppinud. Eve arvas, et äkki ma alustan lihtsalt mingi pildi tegemisest, aga mina tahtsin just nimelt pätte teha ja jäin nedale kindlaks. 10. jaanuaril alustasin oma elu esimeste pättide tikkimist, mis algas selliselt:

Ja lõpptulemus peale meistri poolt tallutamist on selline:

13. jaanuar 2019

2019. aasta  üks suuremaid eesmärke minu isiklikus elus oli võtta osa nii paljudest elamusretkedest, kui vähegi võimalik on ja seda koos Bärbeliga. Muidugi võivad ka teised meiega liituda, aga tandem pidi paigas olema. Aasta esimene elamusretk viis meid Palmsesse räätsamatkale. Me ei olnud Bärbeliga kumbki kunagi räätsadega matkanud ja ei teadnud, mis meid ees ootab. Kallid kaasad meil arvasid, et see on ikka liiga raske meie jaoks, aga me pidime neile tõestama, et me oleme igavesti vintsked sellid ja nii me kõndisimegi elus esimest korda 13km räätsadega Palmses Laukasoos.

20. jaanuar 2019

Tegin algust Sebastian puutöötunni raames samuti puutööga. Elus esimest korda meisterdasin kuivanud männioksast küünlalause. Männioks oli muuseas Arvol jalutusringilt kaasa võetud just nimelt selle praktilise töö tegemiseks.  Saagisime, puurisime, uuristasime noaga, lihvsime, lihvisime, lihvisime, lihvisime :) ,  tegime põletamistehnikaga (Arvo enda meisterdatud juppidega) mustreid, ja saimegi valmis küünlaalused - täiesti kunstipärased ja omanäolised. Aitäh Arvo!

28. jaanuar 2019
Meil oli Maretiga kokkulepe, et kui ta aasta alguses haiglas lappimas ära käib, siis hakkame koos kirivööd tegema. Mina ei ole isegi kunagi mõelnud, et ma midagi sellist teha võiksin, aga Maretil oli selleks hetkeks selja taga neli ilusat vööd näidata. Ma kartsin! Oi, kuidas ma kartsin! Ma pole ühegi käsitöö asjaga tundnud sellist hirmu, kui selle töö alustamisega. Kõik need ülevalt, alt, rallirada, valge kinni, punane lahti, varastamine ja ära peitmine, kaks valget korraga ja üks punane ja üks valge jne.... Ma arvasin tõsimeeli, et mitte kunagi ma ei laksa ära, kuidas see asi käib. Ja no ku iMaret tõi mulle tagant toast laua peale selle suure kobaka, mille abiga see vöö valmis pidavat saama, siis ma lõin ikka täitsa vedelaks. Ühel esmaspäeval siis olin läbi tuisu oma lõngade ja lõimega Mareti juures, soe kohvi nina all ja töö hakkas pihta. Minu elu kõige esimene Märjamaa kirivöö! Algas kõik nii:

Ja 09.veebruar 2019  lõikasin oma elu esimese kirivöö raamilt maha:

04.veebruar 2019
Olin Mareti juures kirivööd tegemas ja sõin elus esimest korda brüsseli kapsaid ja pestot :)))) Sellised uued maisteelamused tuletavad meelde, kui kitsas on meie menüü koduselt, sest Sebastian on väga tundliku maitsemeelega ja mul on lihtsam teha asju, mida ta sööb, kui teha asju, mida tema sööb ja siis veel asju, mida teised hea meelega sööks. Samas tuletas see meelde ka seda, et teatud asjade tegemiseks ei pea eriti palju vaeva nägema - näiteks need samused brüsseli kapsad. natukese soolaga keema ja saab värske, tervisest pakatava ampsu lisaks. Sellele lõputule liha ja kartul maitsele. Ja see omakorda tuletas mulle meelde, et ... ära lähtu ainult Sebastiani maitsest, anna teistele ka võimalusi uusi maitseid kogeda.

20. veebruar 2019

Mitu nädalat ette planeeritud ja kardetud elu esimene kartulivorsti tegemine! Tegime Maretiga kõik otsast lõpuni ära. Hakkisime soolaliha, toored kartulid, sibulad (köögikombainiga), panime päris ise korjatud ja kuivatatud vorstirohtu, köömneid ja soola. Toppisime massi seasoolde, sidusime ja sõlmisime, torkasime hambatikuga vorstikestele augud sisse, et need keedes katki ei läheks ja keetsime vorstid ära. Valmis sai 4,5kg vorste. Õhtusöögiks panin "laisa Liisu vorsti" 200 kraadi juures pöördrõhuga ahju ja saigi süüa imelisi kartulivorste :) Täiesti ise tehtud ja kusjuures veel hästi tehtud!

03. märts 2019

Käisime Ruthiga elus esimest korda laternamatkal, mis toimus Seewaldi territooriumil.  Matkajuht Mihkel oli äge! Ta teadis tohutult palju fakte ja nimesid ja aastaarve, mida minu juurikaks muudetud aju ja mälu loomulikult ei talletanud sellisel määral, et seda siin edasi anda, kuid see ei olegi oluline. Kõik need mööda Tallinnat asuvad rikaste härrade suvemõisad võite ise minna ja üle kuulata, kui huvi on. Tänapäeval on Seewaldi territooriumil neli toimivat korpust, kus ravitakse erinevate psüühikahäiretega inimesi. Neist vast kõige hullem osakond on nn psühhiaaatria EMO ehk vastuvõtuosakond, kuhu väga halvas seisus inimene jõuab kiirabiga ja kus siis pärast vaadatakse, mis temast edasi saab. Mõistan nüüd ka paremini, miks mina sinna osakonda korra sattunud olen..... Mihkel rääkis ka vana aja diagnoosidest ja tänapäeva diagnoosidest, sellest, kuidas need ajas on muutunud ja kuidas ravivõtted on muutunud. Mul on hea meel, et ma elan tänapäevases ajas, sest ma olen pääsenud sellistest õudsatest asjadest nagu näiteks lobotoomia (väidetavalt ei ole Seewaldi territooriumil seda tehtud, kuid Tartus küll) või elektrišokkravi (selle eest ma pean tänama oma ema, kes ei lasknud mulle seda teha). Mul on hea meel, et tänapäeval on võimalik psühhiaatrilisi diagnoose ravida eelkõige medikamentoosselt ja teraapiatega. Mulle jäi ainult kummitama see õhkõrn piir psühhoosi ja skisofreenia vahel - väidetavalt on esimesel juhul medikamentoosne ravi lühiajaline ja teisel juhul pikaajaline... Huvitav, kas kuus aastat on lühike või pikk aeg?

06. märts 2019

Ma ei käinud elus esimest korda Teeme TeistMoodi Käsitöösalongis, kuid ma meisterdasin elus esimest korda liimköites fotoalbumi. Tore tegemine oli! Mulle väga meeldib seal salongis käia, sest seal on alati nii lahked, abivalmis ja positiivsed juhendajad - Jaanika eesotsas - ta on nagu Päike :) Mina meisterdasin albumi meie pulmapiltide jaoks, mis häbiväärsel kombel olid ikka veel sahtlis ümbrikus. Albumi meisterdamine ei olnud midagi ülejõu käivat, aga perfektsionist nagu ma olen, lasin näiteks kalkalehed Jaanikal lõigata. Igaksjuhuks. Mul on väga hea meel, et ma lõpuks ometigi selle albumi ära tegin, sest see kipitas mu südame peal juba jupimat aega.... Tulemus sai just selline nagu ma lootsin - õrn ja helge :) Loodetavasti jagub ka neid õrnu ja helgeid hetki meie igapäevasuhtesse.

07. märts 2019

Maret kutsus mind oma naiskodukaitsjate punti sotsiaalmajja kehakoorija valmistamise õpituppa. Võiks arvata, et ma tundsin end selles kogukonnas väga võõrana, aga tegelikult olid naised nii rõõmsatujulised ja najatavad, et isegi, kui ma istusin seal vaikselt, oli ikkagi kõik hästi. Mul siis avanes võimalus elus esimest korda valmistada ise kehakoorijat, et ma saaksin oma naha puhtaks, pehmeks ja siidiseks koorida. Ma olen tegelikult selliste asjade koha pealt väga suur võhik ja mittetüüpiline naine, sest ma ei kreemita ega meigi end üleliia. Aga koorja sai tehtud, väike purgitäis nimega "Naisinimese jagu" ning tagantjärgi võin öelda - oli ikka hea,  puhas ja pehme tunne küll, kui ma peale kehakoorjaga saunatamist pehmete linade vahele maandusin. Kuidas ma seni olin olnud ilma koorjata?

20.juuni 2018 -16.aprill 2019

Elus esimest korda tegin ma midagi nii suurt (1300-1720mm) ja ilusat iseendale. Sügavamõtteilist ja tuge pakkuvat. Ma heegeldasin, teppisin ja ääristasin endale  "Muresid katva teki" ehk siis ilmatumalt suure plaastri :) Tekk tuli väga, väga ilus ja ma olen tehtud tööga üdini rahul. Mul on hea meel, et Anne mulle selle mõtte pähe pani ja et mul jagus kannatust ja aega see suur töö valmis teha. Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et ma tegin seda just nimelt endale! Mitte kellelegi teisele....vaid enda vajadusi silmas pidades. Aitäh Anne, idee eest ja ma usun, et see tekk leiab palju kasutust.

5. mai 2019

Ma olin juba väga kaua aega tahtnud õmmelda endale ühte seelikut, mille õpetuse leiab sellisest raamatust nagu "Käsitööpäevik". Seal on samm sammult õpetus kirjas, kuidas seeliku lõige teha ja kuidas seelik kokku õmmelda. Ma ei ole kunagi varem mõelnud, et ma võiksin osata seelikut õmmelda, sest... ma ju ei oska õmmelda. Igatahes õmblesin ma elus esimest korda endale päris enda mõõtude järgi vahva suurte taskutega seeliku, kus saab kanda rotte või kommi :) Kohe teen teise seeliku otsa - õmmelda on mõnus :) Mulle juba peaaegu hakkab meeldima :)

10. mai 2019

Ma sõin elus esimest korda rannakarpe. Esimese sõin ära ja mõtlesin, et mis see nüüd oli? Kumm või Hubba-Bubba näts või tallanahk? Mõtlesin ja võtsin riski ning sõin ühe veel ära. Ma tõesõna päris hästi ei mõista, miks neid süüakse :))) Ma sõin oma prae juures need karbid kõik ära, aga ma ei tea, kas ma uuesti tahaksin neid süüa. Pole ikka päris minu teema.

18. ma 2019

Käisime Ruthiga elus esimest korda Maijooksul ajavõtuga kõndimisel ja ma sain oma elu esimese medali :) Nii mõnus tunne oli, kui finishis medal kaela pandi ja öeldi:"Palju õnne, tubli oled!" Minu aeg oli 01:12:48 ja sain 1208 koha. 

20.mai 2019
Minu mees on mulle koguaeg rääkinud, et kui k....d, siis k.....id ja kui kõnnid, siis kõnnid. Ma noogutasin ikka takka, kuni täna hommikuni, kui Ruth kutsus mind elus esimest korda keppidega kõndima. Mind on pööratud keppidega kõndmise usku :) See oli palju väsitavam ja rohkem treeningut meenutavam, kui niisama kõndimine. Igatahes tehnika on selgeks õpitud, kepid õige pikkusega ja eesmärk on silme ees - Kõrvemaa 25km. Vaatame siis, kuidas mei lindu jagub. Igatahes soovitan kõikide lkõndijatel kepid appi võtta, sest õige tehnika korral on efektiivsus lihtsalt kõndimisega võrreldes palju suurem.

03.juuni 2019
Ma lasin Helenil endale nabaneedi paigaldada - elus esimest korda. Ma olin seda 16 aastat tahtnud teha, aga mitte kunagi ei olnud ma julgenud seda sammu ette võtta. Ma kardan valu... Ja kui me Heleniga linna sõitsime, siis ma ei osanud päris täpselt ette kujutada, kuidas see käib. Heleni käes käis see imekähku! Ma ei jõudnud isegi korralikult ennast üles kruttida, kui auk oli tehtud. Väga äge ja ilus! Aitäh Sulle, Helen!

06. juuni 2019

Me käisime Ruthiga elus esimest korda sellisel üritusel nagu "Drink and Draw", kus pidi ainult viie minutiga terve korpilentse daami A4 paberi peale mahutama. Mul ikka mahtus ära ka, aga Ruthil juhtus ikka nii, et kui oli pepu, polnud pead ja vastupidi. Ma tean jah, et kunstnikud suudavad viie minutga terve maailma paberile ära joonistada, aga meie ei ole ju kunstnikud, eksole. Kokku joonistasime 10 tööd sellest imelisest Liisist ja kui viimast tööd vaadata, võib isegi aru saada, et paberil on nooremapoolne naisterahavs, kellel on eriti esileulatuvad kõht, rinnad ja topeltlõug. Pole tükk aega nii palju naerda saanud, kui seal Villa Ammende imelistes ruumides ja aias. Aga jah.... me Ruthiga ikka peaksime oma liistude juurde jääma. Nagu näiteks kõndimine, kuigi mul on suured lootused ja ootused, et suve lõpuks jaksab Ruth juba natukene sörkida ka :) Aga kui me järgmine kord joonistama läheme, siis ma võtan talle ise paberi kaasa...vähemasti A2 suuruse.

21. juuni 2019

See ei ole tavaline, et keegi mulle kell 7 hommikul kirjutab messingeri, et kas Sul ratas on? Muidugi on. Ma läbi une suutsin isegi kirjutada, et on. Ja siis juba tuli küsimus, et lähme sõitma? Ma kissitasin silmi ja ei saanud päris hästi aru, et mismoodi? Praegu? Praegu jah! Olgu, anna mulle 15 minutit aega, sest ma ju tegelikult alles magasin. Maret oli lahke tüdruk, andis lausa 30 minutit aega :) Ronisin koikust välja, jätsin mehe sinna norskama ja otsisin, püüdes võimalikult vähe lärmi tekitada, mis muidugi tekib kohe iseenesest, kui Sa püüad seda mitte teha, et mu meesinimesed ikka saaksid rahus magada. Vahepeal piilusin telefoni, Maret kirjutas, et võta trikoo kaasa. Eeeeemmm....külm? Vesi? Hommikul kell pool kaheksa? Ma mõtlesin küll, et jääb ära. Ei jäänud ära! Elus esimest korda kargasin Maretiga varahommikul külma jõkke ja oi, kui mõnus see oli! Pärast jõime kohvi ja tagasiteel laulsime :) 

07. juuli 2019

Me käisme Tartus Annega SushiCitys elus esimest korda sushit söömas. St mina sõin elus esimest korda. Anne oli prof. Ma nägin kurja vaeva, et nende pulkadega midagi suhu saada ja siis ma vaevlesin selle hirmsuure suutäie sees. Kuigi. Minu andekusel pole piire - viimase rulli suutsin niimoodi poole kaupa ära süüa, et peaaegu oleksin pidanud end kiitma, kui just viimasel hetkel ei oleks see poolik rull mu sojakastme sisse kukkunud. Üldiselt ma lagastasin ja olin enamuse osa ajast nii suure punnsuutäie sees, et ma ei saanud sõnagi öelda. Ma ei tea, kuidas Anne suutis sellel ajal rääkida? Mulle maitses, kuigi alguses tundus väga vürtsikas. Tegelikult oli väga põnev maisteelamus. Ja mul on väga hea meel, et Anne mulle selle pisiku andis :) Tänud veelkord!

08. juuni 2019

Käisime elus esimest korda A le Coq areenal Eesti koondise mängu vaatamas. Oleme koondise mänge jälginud alati televiisorist, aga Minu Unistsute Päev viis meid koha peale mängu vaatama ja kaasa elama. Seekord mängis Eesti Põhja-Iirimaaga, seis jäi kahjuks 2:1 Põhja-Iirimaa kasuks. Televiisorist saab parema pildi üldvaates, kuid seda fiilingit ei anna võrreldagi, mida tunneb koha peal mängu sees olles! Väga äge!

10. juuni 2019

Ma proovisin elus esimest korda kanepit. Rohkem ei proovi ka, sest minu jaoks olid füüsilsied halvad sümptomid hullemad, kui lõpuks saabunud rahu. See rahu ei kaalunud seda jubedat iivedlust, pearinglust ja värinaid üle. Aga nüüd on see proovitud ja olgu nii :) 20nda aastapäeva puhul pidi ju midagi hoopis erilist tegema :)

03. juuli 2019

Umbes pool aastat tagasi kuulasin juhuslikult Arvo muusikavalikust Laura Pergolizzit ehk LP-d. Ühte laulu ja see jäi kummitama. Ma ei teadnud, kes see LP on või mis asja ta ajab. Hakkasin youtubest teda otsima ja avastasin, et sellel Ameerika lauljannal on üüratu kogus imeilusaid laule. Depressivseid, aga ka rütmilisemaid ja energilisemaid. Tegin endale oma kausta LP lugudega ja kuulasin seda ikka uuesti ja uuesti. Tänuväärsest Facebookist avastasin, et LP tuleb suvel Eestisse Haapsalu Piiskoplinnusesse esinema ja ma teadsin KOHE, et sinna ma pean saama ja sain ka! Ma ütlen ausalt - see oli võimas! Emotsionaalses mõttes täiesti erakordne kontsert. Milline energia! Milline hääl! Milline vabadus ja kergus! Kui palju energiat mahub ära ühe nii hapra ja õrna naise sisse. Tema hääleulatus on lausa imeline ja vilistamisoskus taevalik. Elus esimest korda nägin ja kuulasin LP-d Haapsalu piiskoplinnuses. Võimas kogemus!

08. juuli 2019

Ma käisin Maretiga elus esimest korda kajakiga sõitmas. Ilm meid ei soosinud, aga kogemus ja emotsioon ehk olidki veel suuremad. Kajakiga sõit erineb süstast ja nauust selle poolest, et kajakis ei tüürita aeruga, vaid hoopis jalgadega ja pedaalidega. Kuna mina kartsin tüürimist ja Maret ei saanud tüürida haige jala tõttu, tehti meie paadis vahetus ja ma sain endale võhivõõra tüürinaise. Polnud hullu! Saime hakkama! Aitäh Maret vahva kogemuse eest!

9., 10. ja 11. juuli 2019

Ma käisin koos Ruthiga elus esimest korda rühma kunstiteraapias. See oli selline silla metoodikat kasutatav teraapia, kus silla algusesse tuli minevik, silla keskele olevik ja silla lõppu tulevik. Selline elu kaardistamine aitab ehk kuidagi paremini mõista oma minevikku, püsida olevikus ja luua eesmärke tulevikuks. Meil juhtus kokku tulema väga vahva väike 8 inimesega teraapiagrupp, kes olid üsnagi avalad ja väga huvitavad. Eriti meeldis mulle üks mees (ainuke mees), kes oli värvipime, kuid nii üdini positiivne, et kui oli küsimus, et kas ootad enda maailma kedagi külla, siis mina endale lisaks külalisi ei soovinud, aga tema lillede ja roosade lindude juurde oleks iga kell läinud :) Võtsin kaasa endale mõtte, et iga pilve tagant tuleb alati lõpuks päike välja :)

11.-12. juuli 2019

Ma meisterdasin Wäega Wärgi pärismuslaagris oma elu esimese  raamatu. Oli nii raske, et ma tahtsin vahepeal käega lüüa ja nurga taha nutma minna. Kõik need poognad, õmblemised, liimimised, koputamised, kaaned ja kaante ja sisu kokku liimimine - kõik käib milllimeetri täpsusega. Aga ma sain oma raamatu valmis ja sellesse raamatusse tulevad ainult ja ainult positiivsed lood, tegemised, tsitaadid, sekka mõni minu retsept. Ma olen oma raamatu üle väga uhke ja ma usun, et ühel päeval see on otsast otsani täis kirjutatud, sest ma kavatsen otsida oma tulevases elus neid ilusaid asju ja lugusid.

18. juuli 2019

Käisin Teeme TeistMoodi Käsitöösalongi, kus mind ootas ees Ülle Kruusoja, kellega hakkasime pouringut ehk voolavat akrüüli maalima. Õpitoas valmis 2 erinevat lõuendit. Üks klassikalises voolavas tehnikas ja teisel lõuendil katsetati koos juhendajaga erinevaid tööriistu, mis aitavad kauneid mustreid ja kordumatuid tekstuure luua. Õpitoas saime teada, milliseid akrüülvärve valida ja omavahel kombineerida. Kas ja milleks on vajalikud erievad meediumid. Ega mul meelde ei jäänud, mis sellele akrüülile lisada tuli peal vee, aga iseenesest väga äge tehnika. Valmivad tõesti väga erilised ja omanäolised maalid ja kõik, absoluutselt kõik on kordumatud. Elus esimest korda tegin pouringut ja see, mis välja tuli, oli fantastiline!

24. juuli 2019

Ma käisin Lapibutiigis Airi käe all õmblemist õppimas. Nimelt oli mul hirmhädasti tarvis endale põlle. Aga mitte lihtsalt põlle, vaid ma tahtsin selle põlle endale ise õmmelda ja Airi, hea inime, oli nõus mind õpetama. Sain teada, mis on kandipael ja kuidas seda kasutada (äärmiselt mugav asi) ja õppisin, et õmblus peab jääma mm servast - ma ikka olen siiani julgelt kolm jätnud :) Igatahes tuli mu elus esimest korda õmmeldud põll väga ilus! Ise tikkisin elus esimest korda arhailise tikandi taskule ja nüüd pole muud, kui tervele külale kaneelirulle ja piparkooke küpsetama :)

31. juuli 2019

Kui ma olin Wäega Wärgi laagris, siis mul tuli vastupandamatu isu kududa endale kirjatud põlvikud. Ma ei olnud kunagi varem põlvikuid teinud ja ausalt öeldes polnud õrna aimugi, kuidad peab kasvatama ja kahandama ja mustri jooksma saama. Aga ometigi...Kuna ma olen visa hing, siis põlvikud said valmis :) Minu elu esimest korda kootud põlvikud! Väga ilusad, soojad ja praktilised. 

01. august 2019

Maret, hea inimene, sadas sisse tilli ja mustasõstralehtedega ja ütles, et nüüd hakkame värskeid soolakurke tegema. Ma polnud kunagi varem teinud ja ega ma täna (07.09) enam ei mäletagi, kuidas need käisid, aga head olid küll. Ikkagi elus esimest korda.  Eks netiavarusest leiab retsepte igasuguseid. 5spl soola oli igatahes kahe liitri vee kohta - seda ma mäletan :)

27.august 2019

Me käisime Kristaga Laitses. Jahjah, mis selles erilist, eksole... Me käisime ratastega. Sõitsime 40 km kruusateel, 40km kohutava liiklusega Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel rekkade tuules. Oli kohutavalt raske ja koku tuli 101.14km, aga me saime hakkama :) Elus esimest korda sõitsin ma ühe päevaga nii palju kilomeetreid. Järgmiseks rattahooajaks ostan kindlasti endale ratturipüksid......

02. september 2019

Elus esimest korda immatrikuleeriti mind Tallinna Tööstushariduskeskuse õpilaseks ja ma olen nüüd rätsep-stilisti eriala esimesel kursusel. Mul on põnev ja ärev üheaegselt. Natukene on hirm ka, et ma ei saa hakkama, aga ma püüan seda hirmu maha suruda. Nii palju kui võimalik. Igatahes hoidke mulle pöidlaid, et kõik läheks nii nagu plaanitud. 21.oktoober : õpingud lõppesid seoses vaimse tervise väga halvaks minemisega.

13.oktoober 2019

Käisime perega Jalasel matkamas ja mul tekkis matkaraja peal järve poole kõndides ogar mõte, kuidas ma hüppan järve. Ja tõesõna, meespere on tunnistajaks, ma hüppasingi elus esimest korda oktoobris looduslikku veekokku. Mul oli selline tunne, et mind torgitakse miljoni nõelaga, aga see oli vägev tunne!

01.11.2019 

Kuulsin elus esimest korda sellisest tublist Eesti mehest nagu Kulno Malvo, kui käisime Arvoga Piret Päär'i jutuõhtul rapla kultuurikeskuses.  Ta mängis akordionit, karmoškat, torupilli ja vilepilli (savist, mis oli tema enda valmistatud). Kui andekas inimene! Enamus lugusid olid tema enda kirjutatud (või olid kõik) ja kui hingestatult ta mängis! Seda peab oma kõrvaga kuulma ja oma silmaga nägema, et mõista, kui ilus see on. 

28.11-30.11. 2019

Käisin koos Ruthiga elus esimest korda Rootsi kruiisil. Mulle meeldis kõik! Kõik, absoluutselt kõik! Mulle meeldis laev ja sellega sõitmine, meeldis šhow, meeldisid alkovabad kokteilid, meeldis söök, meeldis ABBA muuseum, meeldis kuningaloss ja kuninglik kirik, saunas meeldis - mul on nii hea meel, et ma selle võimaluse sain! Ma loodan, et saan lähitulevikus Sebastianile ka midagi sellist pakkuda. Suured, suured tänud Ruthile, kes ikka jaksab minuga ringi kolada...

29. november 2019

Ma pole selline naine suure algustähega... Mulle ei meeldi kunstripsmed ja süsimustaks värvitud kulmud ja kulliküüned. Mulle meeldib loomulik ilu ja tagasihoidlikus. Loomulikult mulle meeldib, kui naine enda eest hoolitseb, kerge meik (ma ise kasutan küll ainult ripsmetušši ja vahel puudrit ja hommikuti näkku läheb kätekreem :))))) ). Kuid sel aastal oli kahel korral juhus, kus ma tundsin, et mul võiks ikkagi üks huulepulk ka olla ometigi. No mis naine see on, kellel pole ainsamatki huulepulka. Ruth kinkis mulle :) Sain endale elus esimest korda päris oma huulepulga :)

31.detsember 2019

Kõige meeldejäävam ja ägedam aastavahetus, mis mul elu jooksul olnud on. Veetsime aasta viimase päeva ja aasta esimese öö metsas püstkojas ja vapramad isegi käisid koha peal ehitatud saunas. Elus esimest korda ööbisin ma aastavahetusel metsas ja see on kõige ägedam kogemus aasta lõppu. Ma olen tänulik kõigile, kelle abil ja jõul see sündida sai.

Keegi (ma ei mäleta, kes) küsis Arvo käest, et kuidas aasta möödunud on. Arvo ütles nibin-nabin, aga vedasime välja. Jah, tal on õigus. Vaatamata kõikidele toredatele asjadele on olnud ikkagi üsna raske aasta. Mul oli kaks raskemat haiguse süvenemise perioodi, mis olid rasked tervele perele ja ega praegugi kõik korras pole. Aga me muudkui astume seda rada pidi ja loodetavasti nibin-nabin ikka muudkui paremini. Aitäh kõigile, kes aitasid 2019ndat aastat huvitavamaks ja kogemusterikkamaks muuta. Mul on olnud teiega koos väga tore ja ma olen saan paljude asjade võrra rikkamaks. Nii oskustekui elamuste võrra. Mul oleks hea meel, kui ka aasta 2020 tuleks tegus, huvitav ja uusi asju pakkuv. Annan endast parima, et olla valmis seda kõike vastu võtma :) 

Siht on silme ees - ei jää koju konutama. Ikka lähme muudkui edasi ja saba on püsti! Ja isegi, kui see vajub vahepeal longu ja läheb jalgevahele, siis küll me koos jälle selle püsti upitame. Peale kõikide nende "elus esimest korda" tehtu sai aasta jooksul veel väga palju tehtud. Vähemati 77 korda, sest just nii palju postitusi laekus minu näppude alt eelmine aasta blogisse. 

Ikka edasi, ei sammukestki tagasi!

Väekat kulgu!

Teie Ennike