Pere ja Mardiga Vormsil

Käisime poistega ujumas ja Robin ütles, et peab isale mingi tripi peale tõmbama. Kuna Robin on just uue ja värske ja väga edeva ratta omanik, siis ta arvas, et see trip võiks olla ratastel ja näiteks Vormsil. Sebastian hakkas ka kohe rõõmust käsi hõõruma ning minu mureks jäi see kõik söödavaks muuta Arvole, kes polnud isegi veel puhkusenädalale saanud :) Ma tegelikult eriti vaeva ei näinud. Ma ütlesin talle, et tead, selline värk on, et 3. juulil lähme Vormsile rattamatkale ja pakkusin välja, et võime Annika (minu sõber TLÜ päevilt) õue peal telkida, aga Arvole see mõte nii väga ei meeldinud, et teise hoovi peal ja telgiga ja... üldse liiga palju kola peab kaasa vedama ja palus mul leida majutus. Ma uskusin raudkindlalt, et ma ei saa enam nii kiiresti majutust neljale inimesele, kuid ma eksisin. Kõikidele küsimistele sain jaatava vastuse. Sõelale jäi Sarapuu puhkemaja ja ma tegin broneeringu ära. Ilma tellisin ka :) Sellega läks peaaegu hästi. Igatahes oli siis juba kindel, et 3. juulil me läheme Vormsile ja kuna meie kasutada oli 5 voodikohaga saunamaja, kutsusime Mardi ka endaga koos avastusretkele. Margus, hea inimene, andis koogi eest Sebastianile peaaegu tutt-uue jalgratta, sest ta mingis meeltesegadustes ostis endale ratta, aga ütles, et tema pole ikka rattainimene ja nii saigi Sebastian parasjagu meie reisi jaoks endale uue ja vägeva jalgratta. 

Reede varahommikul ärgates oli imeilus suveilm ja me pakkisime oma võimalikult vähesed asjad kokku ning asusime teele. Ma arvan, et me olime selleks ajaks umbes 120 korda vaadanud ilmateadet :) Reedeks lubas igatahes ilusat ilma ja me võtsime nõuks käia nii paljudes kohtades kui vähegi võimalik. Alustasime oma teekonda sadamast  Sviby poole, kus pidi olema talumuuseum. Muuseum oli küll, uksed olid ka kõik kenasti avatud, aga keda polnud, ei olnud inimest, kes muuseumi külastuse eest raha vastu võtaks. Me siis tiirutasime seal iseenesetarkusest natukene ringi. Ega seal mingisugust vau-efekti polnud, sest ükskõik, kuhu talumuuseumisse lähed, kõik on samad asjad. Ja mis sel 14aastasel sellest koorelahustist? Käsikivi jahu tegemiseks tundus põnevam. Ühe aida ukseaugud olid nii väikesed, et isegi Sebastian ei mahtunud pikuti sisse minema. Vaatasime kõik toad ja aidad üle, jahvatsime törtsu jahu ja sõitsime edasi. 

Tee viis meid Hullosse, kus kõige alustuseks jäi meile silma Vene Õigeusukiriku varemed. Meil Märjamaal on ka ühed sellised punased varemed, aga natuke halvemas seisus. Nende oma on ikka suhteliselt kena vaadata, kahju ainult, et sisse ei lasta. Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne. See oli meie ainuke rootsikeelne õigeusu kogudus. Kogudus asutati 1886.a., seega perioodil (1883-1893), kus Põhja- Eestis tekkis 18 õigeusu kogudust. 1886.a. vahetas umbes 200 saare elanikku usku. 2009.a. loodi kiriku taastamiseks Vormsi Õigeusukiriku Taastamise MTÜ. Ümber kiriku kasvas palju maasikaid :) - see oli minu melest isegi ägedam kui see kirik :)

Peale kiriku vaatamist ja lõputuid suitsupause sõitsime Hullost natuke edasi Suurallika juurde. See oli imeline vaatepilt! Kuidas need helerohelised vetikad hõljusid seal kristallselges vees. Mina igasugu erinevaid allikaid ei usalda ja võõrast vett ei joo, aga poisid panid küll endal ühe 1,5 liitrise pudeli allikavett täis. Mina hoidsin hinge kinni, et keegi mingit mürgitust ei saaks. Ma lootsin, et me käime ikka matkarajal ka, aga ilmselgelt, kui Sa oled nelja meesinimesega Vormsit avastamas, siis Sa jala ei käi. Nad oleks sinna allika juurde ka kõik ratastega kohale läinud, kui kaine mõistus poleks ennem võitu saanud. Robin tegi meile allika juures seljaharjutusi ka, et me ikka jaksaks rattaga sõita ja seljad kangeks ei jääks. 

Allika juures sõitsime Hullosse tagasi ja käisime vaatamas kirkut ja rõngasristidega kalmistut. Kiriku juures oli päikesekell ka ja see näitas peaaegu õiget aega. Vormsi kirikut on renoveeritud korduvalt: 1738. aastal pandi kirikule uued aknad ja uksed; 1907. aastal uus põrand; 1912. aastal renoveeriti katus. Suuremad tööd viidi läbi 1925 – 1929. aastatel: katus kaeti plekiga, ehitati rõdu, lubjati seinad, valmistati uus altarilaua ehiskate ja kirikutekstiilid, avati kooriruumi väike aken, parandati orel ning pandi uus vaip. Vormsi kirik taaspühitseti olavipäeval, 29. juulil 1990. aastal. Me oleme nüüd kolm korda Vormsil käinud, kuid kirkut seest meil pole õnnestunud näha, millest on väga kahju. Me ei vaadanud teadete tahvlilt, mis iga kuu esimesel nädalapäeval see kirik avatud on....võibolla on samamoodi nagu politsei infotund on iga kuu esimesel teisipäeval :)))) Kõige vanem rõngasrist, mis meiel teele jäi, oli 1806 aasta. 

Põhirõhk fotol on taust....

Suund Bussby poole, möödusime viidast "Parunikivi". Loomulikult tuli seal kohustuslik klõps teha. Peale meie oli seal veel üks perekond, kus pereisa katsus hoolega kivi ja püüdis dešifreerida kirja, mis kivil oli ja pereema jälgis protseduuri huviga, samas rääkides umbes 11aastasele poisijõmmile, et mine ikka kivi otsa ka. Poisijõmm aga kasutas oma pöidlaid ja vaatas kivistunud pilguda oma telefoni - kivi jättis teda täiesti külmaks. Meie ahvid olid kohe kivis otsas (neil polnudki telefone kaasas  üldse) ja ma oleks saanud jube hea foto oma reisikaaslastest, kui Mart poleks Arvole sarvi teinud. Mina kivi otsa ei roninud - mina kardan selliseid asju, aga kivi ees tegime ühisklõpsu ikkagi ka. 

Ja siis algas tõeline õudus. Mingil põhjusel võttis Arvo suuna Bussby poole, et mööda metsateid ja kruusateid hoida suunaga Saxby poole. Mu jummel küll, ma ei taha tükk aega ühtegi kruusateed näha. Nendel kõigil on mingid ülbete vedrustustega rattad ja ma pidin leppima tõdemusega, et "Sul on kõige pehmem sadul". Kamooooooon. Sõitsime mööda neid konarlikke teid Förbysse, kus Mart ja Sebastian ronisid raudtorni otsa, teised käisid niisama rannas ringi. Mina mõtlesin õudusega järgmistele kilomeetritele mööda suurepäraseid Vormsi saare kruusateid. Seal oli nii äge kivihunnik laotud, Robin tegi oma väikese kiviskulptuuri ka :) Äärmiselt mõnus oli vahepeal rattas seljast ära saada, sest need kruusateed on ikka õudsad küll. 

Sõitsime edasi mööda murust kruusateed Saxby poole, et külastada Saxby neeme tipus olevat tuletorni. Tuletornide pass oli ka kenasti kaasas, lootuses tempel saada, aga jah... Kolm korda saarel ja kolm korda suletud uste taga. Seekord siis põhjuseks hooldustööd. Kui arvestada seda, kui palju me pidime selleks sõitma mööda jubedaid teid, siis esialgu oli pettumus ikka võrdlemisi suur, aga eks pidi selle pettumuse alla neelama ja siis me sõitsime tuldud teed mööda natuke tagasi ning pidasime väikese pikniku ja 20 minutit uinakut.  Arvo, Mart ja Sebastian pikutasid, Robin kammis mööda rannaäärt ja otsis kivikesi, mina pildistasin niisama. Ma teadsin, et 20 minutit pikutamist ei tee mulle head, seega püüdsin leida hoopis mõnda auguga kivi, aga see ei õnnestunud. Sinna tuletorni ma rohkem minna ei taha. Kui kuidagi muudmoodi ei saa, kui peab rattaga mööda kruusateed kilomeetreid sõitma, siis minu poolest võib see tuletorni sisemus mulle nägemata ka jääda. 

Edasi sõitsime mööda kruusateid Borrby poole, kus pidavat olema Borrby liivarand. Borrby leidsime üles, ranna justkui ka, aga liivast polnud seal küll haisugi. Oli ainult hirmus külm vesi ning teravad ja libedad kivid, kus Sebastianil õnnestus oma jalg verele kukkuda. Aga kõvad mehed - kõik käisid vees ära. Kuna ma unustasin enda trikoo Sarapuu puhkemajja (viisime oma pagasi kõik ennem trippima asumist sinna, et oleks hea ja kerge liigelda), siis ma ei saanud vette minna, sest ma polnud nõus nelja meesinimese ees alasti olema. Nendel minu ees alasti olemisega mingit probleemi pole, sest näiteks Sebastian ütleb, et mis sest inimese kehast häbeneda - on nagu on. 

Maasikapeatus

Kui mehemürakad olid end ära karastanud, ja teinud mingi neli suitsu vähemasti, sõitsime edasi  mööd kruusateed suunaga Hullo poole, kus pidime minema vanasse Köstri tallu Annikale külla. Hiljem, siis, kui mu mees juba aru sai, kus ta on ja miks ta on, avastas ta, et me oleme terve tee Borrbyst Hulloni sõitnud mööda kruusateeed, mis jooksis paralleelset asfaltiga.... Miks mul oli tunne, et minus ärkas väikene vägivalla alge? 

Annika juures oli tore. Ta elab nüüd vanas haiglas ja nimetab oma kodus tubasid palatiteks :) Kuigi me polnud Annikaga 5 aastat näinud, oli mul tunne, nagu me oleksime alles eile kohtunud. Annika tütar Mari oli ka majatutvustusel väga abivalmis :) Annika oli kooki küpsetanud, toorjuustuga ja vaatamata plönnile välimusele, maitses siiski väga hästi. Arvo suurest energiakulust mööda kruusateid sõitmisest, sõi lausa kolm tükki kooki. Annika on nagu Annika ikka - soe, pehme, leebe, naljane ja vahva. Ta on seal talus suure töö ära teinud ja endale väga hubase ja mõnusa maahõngulise kodu loonud. Saarel peab ta õpetajaametit ehk on I-III klassiõpetaja. Tal on auväärses vanuses kass Ats, kes on ära pidanud oma 20nda sünnipäeva. Ma loodan, et me kohtume Annikaga nüüd ikka ennem, kui alles viie aasta pärast. 

Külalislahke Annika juurest suundusime oma ööbimiskohta. Meie kasutada oli viie magamisasemega saunamaja ja eraldi olev köögimaja. Majad olid puhtad, kõige esmavajalikuga (milleks telekad????) varustatud ja sauna kütmise eest küsiti veel 15 eurot juurde. Selle ma mainin Bookingus ära ka, sest mulle kirjutati, kuidas maja neljale koos saunaga on 145 eurot ja kui Arvo rõõmsalt perenaist tervitas ja ütles nii muuseas, et pani sauna juba küdema, ütles pereproua, et oi, siis peate 15 eurot juurde maksma! No maksime muidugi, aga ikka ilgelt nõme küll, et broneerid saunamaja saunaga ja siis ei võigi sauna minna, kui 15 eurot juurde ei anna. Meie Arvoga olime ühes toas ja teises toas olid meie väsinud kamraadid. Need olid nii väsinud, et ei olnud neist abi söögitegemisel ega saunakütmisel. Aga pole midagi imestada ka - olime maha sõitnud 44,8km mööda ilmvõimatuid teid. Õhtu oli soe ja suvine. Me käisime kõik saunas ja meie Arvoga kobisime kell 23.15 juba magama.  Poisid läksid ka suht samal ajal magama, sest me olime ilmselgelt omadega täiesti läbi. 

Voodid lükkasin kokku

Hommikupuder

Robin loeb vennale sõnu peale, kuidas kõht tuleb korralikult täis süüa, isegi, kui ei taha hommikul nii vara süüa

Peale kosutavat hommikusööki pakkisime kiiruga kõik oma sada asja kokku, Arvo monteeris oma rattale eelmisel päeval lihtsalt ära murdunud esiporilaua tagasi kimbuklambritega. Õues oli hirmus tuul ja ilmateade ütles, et kaheteistkümne ajal hakkab vihma sadama. 

Meie eesmärk oli mööda Rumpo säärt Rumpo ninasse sõita. Robin jäi alguses Rumpo bussijaama varju ja ütles, et tema ei kavatse küll sinna tippu tulla, sest see on ilmselge ilma trotsimine, kuid ei jäänud see jõmm meist midagi maha, samaoodi uhas mööda neid kohutavaid kruusa-muru-liivateid sinna  nina tippu ja tegime ära ka oma kohustusliku ühisfoto. Arvo, hea inimene, käis pika objektiiviga mulle veiseid pildistamas. Mulle need hirmasti meeldivad oma imeilusate karvaste kehadega ja lehvivate tukkadega, aga ma kohtavalt kardan neid :) 

Ja siis tuli kiire sõit. See oli tõesti kiire sõit, Robini tippkiirus 39,7 km/h. Mere pealt oli näha, et kohe tuleb suuuuuuur vihm. Me sõitsime ühe jutiga Hullo bussijaama, kus veetsime aega erinevate tegevustega. Kes pikutas, kes jõi õlut ja suitsetas ära mingi paki sigarette, kes tõmbas lõuga, kes rippus lae all ja siis muidugi oli suuremat sorti sõrmetõmbamine. Ma olin oma mehe poolt, sest tahaks ikka, et ta veel oleks tugevam kui poisid. On küll! Kõik sõrmed said endale! Nii Robini kui Mardi. Viimse kui ühe! Kusjuures Mardiga ta tegi oma nõrgema käega, kuigi Mart tegi oma tugevama käega (vasakuga). Peate veel tugevamaks saama, poisid! 

Kaks tola :)

Vihma kallas nagu oavarrest ja külm kippus kontide vahele. Sebastian googeldas, et kõrts Krog No.14 asub meist 450 meetri kaugusel. Keebitasime end ära (nende kasutegur oli ikka väga väikene) ja trotsisime selle vihma ja tuule ära ning maanudsime ülimugavas kõrtsi nurgas. Läbimärjana.  Kõrts oli puupüsti inimesi täis, kuid meil õnnestus saada selle kõrtsi kõige mugavam nurk. 

Kõhud olid tühjad ja ära söödi: "Käsitööfriikartulid", "Küüslauguleivad", 2 portsu "Vürtsised kanatiivad", "Käsitööburger", neli  portsu "Metsseahautist" ja kolm tükki "Toorjuustukooki". Jummel, ma ei tea, kellele need portsud mõeldud on? No meie Robin sööb muidugi kõik ära, aga ma jätsin igast asjast vähemasti poole järgi. Mulle see metssiga eriti ei mekkinud, oleksin pidanud oma sisetunnet usaldama ja kalakotletid võtma. Aga nende kook oli küll võrratu!, mis sest, et meenutas pigem jogurtikooki. Sebastian oli ka väga vapper ja sõi umbes poole oma metsseahautisest. Tal muidugi oli juba taldrikutäis friikartuleid naha vahel, võibolla ilma selle eelroata oleks terve portsu ära söönud. Söögid iseenesest olid väga maitsvad, nägid head välja ja igatepidi tippi väärt. Teenindus oli kiire ja korralik, mingeid segadusi polnud vaatamata sellel, et maja oli puupüsti täis. Aitäh kokkadele ja klienditeenindajatele! 

Vihmasadu oli vahepeal üle jäänud, kuid meie sõitsime ikkagi sadamasse, kus võtsime sadamahoones endale meelepärase asendi sisse ja ootasime kaks tundi praami. Robin magas kohe suure une, üle tunni kindlasti. Ma päris põrandale ei heitnud, ma püüdsin nende puutoolide peal pikutada, aga ega see eriti mugav ei olnud.  Kõik olid nii väsinud ja rammestunud. Olime sel päeval sõitnud 20 km suure tuulega ja see võttis ikka korralikult läbi. Mina mediteerisin ja püüdsin suhtuda olukorda kui paratamatusesse ja ilmavanaga on mul uus diil - 7.-9. august ei saja! 

Kokku sõitsime 65km. Tagumikud olid haiged, kuid rõõm õnnestunud tripist oli ikkagi suurem. Vormsi on ilus saar. Vaikne, roheline, maasikakirju, lammaste ja veistega. Inimesed on sõbralikud ja  mõned neist hea vene hingega (majakavaht olevat selline - ainult et plangu peal oli kiri üliohtlikust hunidkoerast). Tore oli Annikat näha ja tore oli oma perega midagi koos teha üle tüki aja. Rattad pidasid kõik vastu, eks mingeid värvikahjustusi on (erti põevad Robin ja Sebastian, sest neil ju tutikad rattad), keegi end vigaseks ei kukkunud, kuigi Sebastianil õnnestus ka rattaga kaks korda kukkuda (üks oli pigem selline, et ratas kukkus tema peale). Jalad on tal sinised ja kraapsulised, aga see kõik käib asja juurde. 

Jumal tänatud, et võtsime nõuks reedel näha nii palju kui võimalik! Muidu polekski midagi näinud, sest laupäev oli ikka suhteliselt vilets värk. Hea, et me seal Rumpo ninas jõudsime ära käia - muidu polekski teisel päeval midagi näinud peale kõrtsi. 

Äge oli! Seltskond oli vahva ja südamega, koosolemise rõõm suur ja siiras. Mart ütles ka, et aitäh selle mõnusa koosolemise eest :) Kokkuvõttes võib öelda, et meil läks kõik kenasti ja me jäime oma Vormsi reisiga väga rahule! Järgmise korrani!

Teie Ennike