Ruthiga naistekas Lätis

Oi, see on üks raskesti kirjutatav postitus, aga ma hakkan algusest pihta ja vaatame siis, kuhu ma välja jõuan. Eelmisel suvel käisime Ruthiga koos palju igal pool ringi medaleid jahtimas, kuid meil oli ka kaks niisama käiku: üks Saaremaale ja teine Stockholmi ning need olid ühed väga vahvad käigud ja tõelised naisenergia kogumise kogemised. 

Ruth kutsus mind paar nädalalt tagasi  Siguldasse. Ma ei ole kunagi Lätis käinud ja loomulikult olin ma kohe kiiresti nõus, et ta ümber ei mõtleks. Arvo käest küsisin ka luba, kas ma võin minna ja luba saadud, asusimegi Ruthiga teele. 

Ruth on üks väga väheseid inimesi, kes mind tunneb piisavalt hästi, et minuga ka mõnes kriisiolukorras hakkama saada. Ta näeb märke, kui mul on rohud ununenud või ma muudmoodi "ära kaon". Igatahes on temaga väga turvaline koos olla, sest ta ei ehmu ära, kui mina ehmun. Tänu turvatundele ja usaldusele olen  valmis temaga igasugu hullusi ette võtma. 

Asusime Ruthi kodu juurest kell kaheksa hommikul teele. Meie esimene peatuspaik oli  parun Karl Friedrich Hieronymus von Münchhauseni teemapargis, mis asub Dunte mõisas ja sellele kuuluval territooriumil. Minul polnud sellest härrast õrna aimugi, sest tõenäoliselt sel ajal, kui ma oleksin ealiselt võinud seda raamatut lugeda, tegelesin ma ellujäämisega. Ma siis kuulasin ühe audio peatüki  ära ja sain aru, et enam see minu teema ammugi pole, kuid see ei vähenda sugugi selle teemapargi ägedust. 

Mõisas saab näha paruni magamistuba ja uhkeid jahitrofeesid. Maalinäitusega ühes ruumis saab vaadata lühianimatsiooni paruni seiklustest kuni sinnamaani, et ta saab altari ees öelda jah ja saab vastuseks ka jah, sest kogu tema seiklus käiski selle ümber, et oma pruuti tagasi saada. Ma olen loomatopiste osas tegelikult natuke kõhkleval seisukohal.... Ma ei leia, et looma elu tuleks lõpetada selleks, et temast teha uhke näidis. Teisalt muidugi... poleks siis ka midagi vaadata.... Ma sain Ruthi jutust aru, et need seiklused olid üsna utoopilised ja fantaasiarohked (hobuse keha kaks poolt, mis kumbki elasid oma elu, iseennast patsist soost välja tõmbamine, põdral (kitsel?) peast kirsipuu kasvamine jne). Kuigi jah.., selle magamistoa võtaks küll, aga ma arvan, et siis me magaksime Arvoga eraldi tubades :) ja see mulle ei sobi. 

Oleks ju uhke magamistuba?

Mõisa teisel korrusel on vahakujude muuseum. Mõni üksik nimi oli tuttav, aga enamus ikka olid mingid Läti tegelased, kellest mul polnud õrna aimugi (nii väikene mu silmaring ongi....). Igaühel on võimalus pildistada lähivõttes maestro Raimonds Paulsiga või korvpallitähe Uļjana Semjonovaga, samuti vestelda Kārlis Ulmanisega ja Rahvalaulude Isaga. Milline nimi Sulle tuttav oli? Kujud olid üsnagi hästi tehtud ja need, keda ma tundsin, tundsin ka kujul kohe ära. Natuke selline õõvastav tunne tekkis neid säravaid silmi vaadates...  Kõverpeeglid on seal ka - ühe pealt vaadates olin päris ilus kõhna inimene :)

Peale muuseumi külastust läksime paruni loodusrajale, kus oli erinevaid viiteid ja puukujusid tema läbitud rännakutest. Rada oli üsna viletsas seisus tegelikult. See laudtee oli küll selline, et seal pidigi konkreetselt enda varba ette vaatama, muidu oleks võinud jala ära nikastada. Päris palju oli selliseid lihtsalt pikalt metsas kõndimise radu, ilma igasuguste kujukesteta, mis, ma arvan, näiteks lastele võib igav olla. Rada sai erineva pikkusega läbida, meie kõndisime 3km. Mulle meeldis, et iga natukese aja tagant oli pink, kus jalga puhata. Minul seda vaja ei läinud, aga lastele mõeldes on see üks tänuväärne asi, sest kui muidu need käbikesed jooksevad ja möllavad niimishirmus, siis ühe ringi kõndimisega võivad nad küll vinguma hakata. Igatahes soovitan see loodusrada ära käia (torni saab ka ronida), kuid eriti tore oleks, kui oled ennem laspsele või miks ka mitte ise need paruni seiklused läbi lugenud. Kasvõi osaliseltki. Oleks äratundmisrõõm ja mõistmine suurem. 

Teemapargis on mõeldud ka pere pisemate peale, kellele on ehitatud üüratu laev ja igasugused muud atraktsioonid lõbutsemiseks. Lisaks viib läbi pargi laudtee suure maanteeni, kuhu äärde siis on  erinevaid puukujusid pandud. Inimesed on ikka nii üliandekad, kes oskavad puust ja kivist  skulptuure teha! Mulle nii väga meeldivad need. Eriti meeldis mulle see kuju, kus siga on pannile pandud :) loomakaitsjad hüüaksid kindlasti "appi!". Üldiselt arvan, et antud teemapargis jagub tegemist nii suurtele kui väikestele, kuid eelkõige mõelge õigete jalanõude peale :)))) Baleriinad need küll need õiged jalanõud ei ole. Kui peaksin Sebastianiga sinna minema (ma ikka loodan, et Arvo viib ka meid Lätti), siis laseksin tal tolle härrasmehe vägitükkidega natukene tutvuda - muidu jääb pool võlu saamata, sest ei oska asjas pointi näha. 

Teemapargis käidud võtsime suuna Riia peale, kus oli päevateema ehk kaelkirjakud. Ma olen juba mingi 10 aastat Arvole soigunud, et lähme Riia loomaaeda, sest ma tahan kaelkirjakuid näha, aga no siiani mul pole õnnestunud teda sellele retkele meelitada. Võibolla NÜÜD, kui Sebastian avaldas ka sügavat soovi Lätti minna, saab see ka teoks, seni peavad nad aga kadedusega vaatama, kuidas mul oli tore :) Tegelikult ma ei taha, et nad kadedusega vaatavad  - lähme ja käime ära, poisid!

Ma hakkasin juba eelmine päev muretama, et äkki seal loomaaias on niimoodi, et kui kaelkirjak tahab, võib ta peitu minna ja mul ei õnnestu teda ikkagi näha. Loomaaeda jõudes sõime esiteks lõunat, milleks oli sandwich. Ma tegelikult tavapärases elu selliseid sööke ei söö, kuid alternatiiv oleks olnud friikad, vinkud ja hot-dog. Eks ma sõin selle võiku ära ja kõht sai täis ja elama jäin ka, aga ma parema meelega selliseid sööke siiski ei söö. 

Riia loomaaed on ikka kordades väiksem kui Tallinna loomaaed. Tõenäoliselt on see suuresti ka seetõttu nii, et seal ei ole miljonit erinevat kitse. Ma ei tea, mis sel Mati Kaalul nende kitsedega on, aga minu meelest on Tallinna loomaaed nendest ülekitsestatud. Kogu loomaaia külastus koos autoni kõndimisega (ja auto oli  VÄGA kaugel, sest kuskil polnud ruumi parkida) oli 4km. Selle maaga ei jõua Tallinnas veel midagi näha :D Minu jaoks oli loomulikult päevahetk ikkagi needsamused kolm kaelkirjakut :) Küll nad on ilusad, suursugused ja tunduvad ni pehmed ja sametised. Mul on hea meel, et ma nad ära nägin. Seal oli ka mõningaid teisi loomi, keda Tallinnas pole, aga nagu ma juba ütlesin - tegu on ikkagi suhteliselt väikese loomaaiaga. Troopikamajas mul tekkis korra paanika, sest kõik oli pime, inimeste hääled nii võimsad ja ma ei saanud enam aru, kuhu minema peab või kuidas välja saab. Samas oli seal elamus omaette, kui nägime nahkhiiri banaani sööma lendamas. Seal nimelt on tehtud selline pime osakond, kus näeb ka neid loomi, keda päevavalges ei näe. Veel meeldis mulle see, et puurid on tehtud selliselt, et Sa reaalselt näed ka seda looma. Jah, Tallinnas on leopardidel võimalus pugeda urgu ja nad elavadki väga loomasõbralikus keskkonnas, aga kahjuks pole neid mitte kunagi näha. Kõige rohkem oli mul kahju krokodillidest... Kolm suurt jurakat oli nii väikesele territooriumile paigutatud, et ma mõtlesin, et kus nüüd need loomakaitsjad kõik on? Ma loodan, et nende elutingimusi peatselt parandatakse. 

Nahkhiir banaaniga maiustamas

Eriti suur jõehobu oli see

Peale loomaaia külastust võtsime suuna Sigulda poole, mis oli meie seekordse reisi põhisihtmärk. Poolel teel tegime väikese peatuse ja käisime teeäärses restoranis Pie Bralas kooki söömas. Ega jah, teenindaja oli äge, kõik oli ilus ja puhas ja menüü rikkalik, ilusate fotodega, aga no ooteaeg... Ma mõtlesin vahepeal, et ma lähen kööki kokale appi ja teen need šokolaadifondantid ise valmis. Ma ei ütleks, et seal oli nüüd nii palju inimesi, et me lausa 45 minutit oma koogikesi ootama pidime, aga mine tea - võibolla ei hinnanud ma ise olukorda adekvaatselt ja tegelikult virisemiseks põhjust polnud, sest ilm oli ilus ja aeg oli meie päralt ja kui me lõpuks oma koogid saime, siis kokad said kõik andeks, sest need olid lihtsalt võrratud! Sees mõnusalt kuum sulav šokolaad külma vaniljejäätisega.... imemaitsev!

Edasi sõitsime otse Siguldasse ja läksime oma hotelli, milleks oli Kaku Maja (Kassi). Ruth on ju täielik kassihull ja ma ei tea, kuidas ta juba broneerides ei märganud, et me läheme kassidest ümbritsetud hotelli / bistroosse. Hotellituba oli väike, hubane, puhas, kõigi mugavustega, dušs ja wc toas ja isegi veekeetja oli olemas. Bistroo, kus me saime õhtust süüa võtme ettenäitamisel 10% soodsamalt oli ka puhas ja ilus, aga no nüüd tuleb see minu virisemise koht - söök. Jah, ma sõin oma õhtusöögi ära ja ega sellel maitsel polnudki väga häda (kanal vähemasti küll), aga mina söön silmadega ka ja no silmad jäid ikka täitsa nälga... Mulle nii meeldib, kui toit, ka igapäevane, tavaline toit, on ilusasti serveeritud. See annab mulle nii tohutult palju positiivset emotsiooni, aga sellega oli seal bistroos küll kehvad lood. Põhiline muidugi on see, et nälga ei jäänud, vaeseks ei röövitud ja lõppeks oli Siguldas veel väga palju muudki, mis mu silmi söötsid. 

Ma räägin, et silmad jäid nälga....

Enne õhtusööki otsustasime minna Sigulda linna põhimarsruudile. Alguses me ei saanud kaardi pealt aru, kust see põhimarsruut peale hakkab, aga Ruth on igavesti tore ja tark ja tubli naine ning leidis lõpuks Raudteejaama väljaku ja Laima kella üles. Sealt edasi oskas ta juba väga edukalt liikuda kaarti mööda (ma tuletan meelde, et ma olen geograafiline idioot) erinevaid vaatamisväärsusi kaema. Ma muudkui kõndisin oma baleriinadega tal kõrval ja mõtlesin, et huvitav, kas ma pean homme sama palju kõndima või saab natukene vähemaga hakkama? Kannad lõid tuld välja, aga ega ma ei vingu - kõndimise üle mitte kunagi - lihtsalt jalanõud olid valed. Allolevad vaatamisväärsused vaatasime ennem õhtusööki ära. 

Raudteejaama Väljak ja Laima kell

Skulptuur Tuulekell

Võtmete väljak

Läti kirjanik, folklorist ja rahvusliku liikumise tegelane

Sigulda lossi loomekvartal, kuhu tasub minna päeval, sest seal on väga palju huvitavaid töötubasid, kuhu meie enam ei jõudnud, sest kell oli liiga palju. 

Valge loss

Liivi ordu Sigulda loss

Arvake, kas Ruthil on vaja KÕIK tornid ja keldrid vallutada?

Kunstiväljak

Sigulda evangeelne luteri kirik

Jalutuskeppide park

Köisraudtee üle Gauja jõe

 Peale õhtusööki käisime veel natukene kõndimas, sest me ei olnud ikka veel piisavalt palju kõndinud :D ja nägime ära veel kolm põhimarsruudile jäävat vaatamisväärsust, ostsime meestele Läti õlut ja läksime hotelli tagasi. 

Villa Roheline

Kontsertimaja Valge Tiibklaver

Sigulda bobi- ja kelgurada

Hotelli jõudes viskasin ma baleriinad nurka, sõber pakkus jalakreemi ja ma torkasin katki ühe varba all oleva villi. Sports tracker ütles mulle, et me oleme kõndinud 17,26 km selle päeva jooksul. Number pole ju tegelikult hull, eksole, sest ega me seda ju järjest ei kõndinud, aga no teate - baleriinad jätke ikka heaga koju. Päriselt ka! 

Üksteist me igatahes juba magasime, et värskete ja puhanutena uuele päevale vastu minna. 

Uus päev tuli rutem, kui ma oskasin arvatagi ja kell 7 olime juba Ruthiga üleval. Käisime pesus, kreemitasime jalgu, ma plaasterdasin neli varvast ära, otsisin koti põhjast natukene toekamad jalanõud, mis tegelikult polnud ka mõeldud mingisugusteks maratonideks, aga no ikka natukene paremad kui baleriinad. Kell kaheksa läksime juba hommikusöögile. Tädi küsis ilusas vene keeles, et kas me oleme unetud, mille peale Ruth vastas, et vaadata on veel väga palju ja aega pole raisata. Palusin endale putru ja natuke mingisugust makrasalatit, kuid reaalsuses sõin ära ainult pudru. Ülejäänud asjad mulle ei maitsenud ja tegelikult oli pudrust küll ja veel, et kõht täis saada. Aga kui ma oleksin teadnud, MIS kõik mind sellel päeval ees ootab, ma oleks kaks kaussi putru söönud :D

Bistroo küljes oli ka pagariäri, kust tuli lausa joovastavalt head lõhna, aga ma ei läinud saia küüsi :) Meist jäid seekord koogid ja saiakesed puutumata, aga silmad said söönuks

Pakkisime oma neli asja kokku ja sõitsime autoga sinna parklasse, kust sai köisraudteega sõita Siguldast Krimuldasse. Kuna köisraudtee avamiseni oli tund aega, siis me otsustasime, et me teeme esimese hommikuvõimlemise ja kõndisime 280 meetrit pikal trepil alla orgu, et näha silda, mis on üle Gauja jõe. Üles minnes lugesin trepiastmed ka kokku - sain täpselt 468 astet, kloppiva südame ja hingeldava sõbra :) See pudruports oli juba poolenisti lunastatud. Natukene pidime veel ootama, aga siis lasti meid köisraudteele ja see kollane masin viis meid üle kuuskede ja Gauja jõe Krimuldasse, kust algas meie selle päeva põhiretk. 

Vahemärkusena märgin ära, et selle köisraudteega polnud üldse hirmus sõita :)

Krimuldas hakkasime liikuma mööda serpentiinteed Gutmani koobaste poole. Krimulda keskaegsed linnusevaremed jäid meie teele ja VÄGA palju astmeid ülespidi. Koopad jäid meile umbes poolele teele Turaida lossini, mis oli lõpp-punkt, kuhu jõudma pidime. Seal koobastes oli väga ilus ja puhas vesi, Ruth isegi jõi seda, aga mina igasuguseid võõraid veesid ei julge juua peale seda, kui Arvo üskord mürgituse sai ja nädal aega kõrges palavikus vaevles halbade maksanäitajatega. Meil Eestis on isegi vägevamad koopad Lõuna-Eestis :), kuid need olid ka ägedad. Hästi palju oli koopa seintele kirjutatud - aga ma ei lugenud sealt muud välja, kui nimesid. 

Krimulda keskaegsed linnusevaremed

Väga palju astmeid

Selleks, et jõuda Turaida muuseumi-kaitsealale ja seal selle Turaida lossi torni tippu, pidime me tegema 781 astet ülespidi. Ma tundsin pidevalt, et mul on selline organ nagu süda rinnus :) Ja siis, kui me jõudsime sinna kaugelt nähtud lossi tornide juurde, ei näinud me mitte kusagil lossi. St me nägime seda Siguldast, aga siis, kui me olime seal koha peal, ei saanud enam üldse aru, kus see loss on. Eksisime ära, kõndisme mingisuguses pargis, kus olid kiviskulptuurid, panime gepsu järgi ja siis küsisime eesti keelt kõnelevalt perelt, kus kohas on see loss!? Nuka taga oli... No mina ei tea, kuidas me seda ei näinud. Kumbki. Või no nägime küll, aga aru ei saanud, kuidas lossini jõuda. 

Siguldast näed, et loss on, aga Krimuldas enam lossi üles ei leia. Ebanormaalne ja viletsad teeviidad. 

Turaida loss on Läti külastatavam muuseum, kus saab tutvuda väljapanekutega ajaloo- ja kunstiajalooga, mis jutustab 11. sajandist. Seal on talletatatud palju lugusid - nii keskaegse lossi ja kiriku, Gauja liivlaste, vana mõisa keskuse ja Dainu mäe kohta. Varemeid renoveeritakse ja igale poole ei pääse, aga no Ruthi õnneks sai ikkagi ühe torni tippu ka ronida, sest ega neid astmeid oligi ilmselgelt sel päeval veel liiga vähe olnud. Muidu oli väga huvitav kompleks, ma arvan, et meie Sebastianile oleks seal väga meeldinud. Talle üldse meeldivad igasugused mõisad, kindlused, lossid, varemed. Mulle meeldisid seal eemal olevad kiviskulptuurid ka, kuigi ma ikka olin natukene häiritud, et selle lossi juurde viivad viidad olid nii olematud  - justkui kõik teaksid iseenesest mõistetavalt, et keera paremale, mine otse, keera vasakule ja siis paremale ja siis näed igatahes lossi torni tippu :D 

Seal ta on - metsa taga, aga kuidas metsa taha saada?

Sinna muuseumi alale jäi ka üks kirik, mida ma nüüd ei oskagi kuidagi meenutada, mis kirikuga tegu oli. Ilus väike ja hubane kirik, avatud ja lilledega ehitud. Ruth, kas Sul pole viidet? 

Ega nüüd, kui Turaida nähtud, polnudki muud, kui ainult 797 astet ülespidi Krimuldasse tagasi. Seal käisime vaatamas Krimulda mõisa, mida nägi ainult väljast. Sinna sisse ei lastud. See on üks väga uhke mõis ja seda hetkel renoveeritakse. Kaugelt paistis see muidugi uhkem, kuid tegelikkuses on ka väga suur ja võimas ja ilus. Ja ega mu jalad ei olnudki üldse haiged sellest 13st kilomeetrist, mis me maha kõndisime ja sellest 2046st trepiastmest üht ja teistpidi.... Oleks võinud kohe teise ringi otsa teha :)

Sõitsime köisraudteega Siguldasse tagasi, kus käisime "Tarzani" seikluspargis suusatõstukitega sõitmas ja kooki söömas. Seiklusparki me ei läinud, sest meil polnud selleealisi lapsi kaasas ja no ma oma ilusa pika seelikuga kuskil seiklusrajal oleks ikka täitsa naeruväärne olnud. Aeg hakkas ka vaikselt peale suruma. Suusatõstukiga sõitmine polnud ka üldse hirmus ja hiljem, kui me käisime vaaterattal - see polnud ka hirmus. Sellest võib järeldada, et rahulikku olemist kuskil kõrgel ma ei pelga. Kook, muuseas, oli imemaitsev! Või oli see tühi kõht, mis selle nii maitsvaks tegi....ei teagi. 

Ja oligi meie retk Siguldasse otsa saanud. Koduteele jäi sööhikoht Raganas Kekis. Ruth ütles, et see on nõidade söögikoht. Kõik oli nii uhke ja ilus ja igasugu kujukesed ja lilled ja terass ja...no ma mõtlesin, et NÜÜD saab küll silmadega süüa ja mis ma näed! -bistroo! Jummel ta viskas selle tatra sinna taldrikusse, lajatas kastme otsa, kala nägi välja nagu selle peal oleks istutud suure tagumikuga... Maitsel jällegi noh polnud viga, selline keskmine koolisöökla söök, aga ma ei saa aru, miks söögi välimusele ei pöörata üldse tähelepanu? Võiks ju... Natukenegi... Aga ju siis on asukoht hea, hinnad soodsad ja pole vaja vaeva näha sellise tühise asjaga, et keegi loll sööb toitu silmadega. 

Noh, kumb silm söönuks sai? 

Koduteel tegime veel viimase peatuse Vitrupe rannas, kus jahutasime oma väsinud jalgu soolase ja jaheda mereveega. 

Koju jõudsime umbes poole üheksa ajal õhtul. Mu jalad olid tulitavalt väsinud, kuid hing positiivseid elamusi pungil. Need ei tahtnud mu sisse kohe ära mahtudagi mitte, muudkui rääkisin oma meesinimestele igasuguseid asju. Me kõndisime kahe päevaga 30 kilomeetrit maha, nägime nii palju ilu ja huvitavaid paiku. Jah, raske oli ka, aga see ei loe täna enam midagi. Iga kell olen valmis Ruthiga seiklema minema. Ma tean jah, et tegelikult oleks saanud ühest vaatamisväärsusest teiseni autoga sõita ja tõenäoliselt me Arvo ja poistega seda kunagi teemegi, aga Ruthiga kõnnime me treppe mööda - see on täiesti kindel :) 

Aitäh Sulle, armas Ruth, nende kahe päeva eest! Aitäh, et Sa ikka jaksad ja olemas oled. Jah, eks meie põhiaeg koos olla ongi suvel, kui Sul on puhkus, aga mul on hea meel, et meil on meie suvi. Vahel on nii hea lihtsalt kahekesi minema minna - tead ju küll - see naisenergia. Ma loodan, et ka Sina said sellelt reisilt sama palju positiivset energiat kui mina ja see aitab raskustega natuke paremini toime tulla. 

Aitäh meesinimesed, et mulle selle kaks päeva võimaldasite :) Ägedad olete!

Järgmiste tegemisteni!

Teie Ennike