Natukene aega Võsul lõõgastumas ja medalijahil

Me Ruthiga ikka ajame medaleid taga :) See aasta küll pole õnnestunud koos ühtegi distantsi läbida, kuid Võsu pakkus meile võimaluse osaleda südasuve challensis koha peal ja otse kaela riputatud medaliga. Otsustasime, et läheme seekord koos meestega ja mina siis muidugi ikka koos Sebastianiga ka, aga elul olid teised plaanid  ning seetõttu sõitsime Võsule Arvo, Sebastiani ja Ruthiga. Läksime juba päev varem, et ei peaks hommikul vara ärkama ja sõitma hakkama, kuid minul oli peamine põhjus ikkagi see, et kuna minu õel Jaanal on seal suvila ja me ei olnud Võsule juba seitse aastat sattunud, siis oli täiesti erakordne võimalus ja vajadus minna koos peaaaegu pere ja sõbraga ning natukene chillida ka selle suure challensi kõrval.

Kämpingus on palju muutunud, asjad on paremaks ja ilusamaks loodud, see vist Jaana tütre Jane initsiatiiv. Jagasime end seal kuidagi niimoodi ära, et Ruthile jääks teatav privaatsus ja siis sõime ohtralt mustikaid, sest Võsu kämpingud asuvad otse mustikametsas ja no mina nendest küll niisama kõrvale astuda ei suutnud.

 Iseenesest oleks seal asemeid magada lausa 9-le inimesele, niiet....ruumi jagus kõigile. Õde käis ka läbi ja saime emmata natuke ja siis me läksime õhtusele jalutuskäigule mere äärde. Kahjuks oli meri külastajatele keelatud, sest sinivetikas pidi mööda põhjarannikut vohama (me küll tegelikult ei suutnud seda tuvastada) ja kuigi me seda oma silmaga ei näinud, siis parem karta kui kahetseda ning Arvo ja Sebastian käisid ainult jalgupidi natuke solberdamas. Ilm oli fantastiline! Soe, tuletu, pilvitu - südasuvine! Kõndisime mööda Võsut 3,5km ja läksime siis tagasi kämpingusse süüa tegema.

Arvol oli grilllihast kõrini ja siis me otsustasime, et me teeme hoopis hamburgereid. Saiad ostsime poest (mina sõin rukkipalaga), aga kõik muu tegime ise, kaasaarvatud kotletitaigna. Arvo tegi kreeka jogurti ja tomatipastaga täitsa maitsva kastme ka. Igatahes ma olin VÄGA meelitatud, kui Ruth ütles, et imehead kottletid on :) Muidu keegi eriti ei kiida, kui süüa teed, kõigile tundub kõik nii tavaline ja igapäevane ja siis oli nii hea kuulda, kui keegi ütles, et miskit on justkui väga hästi välja tulnud.

Ega me suurt rohkem midagi teinudki seal, õhtusöök oligi alles poole kümne ajal. Üheteist paiku läksime Ruthiga magama, sest hommikul pidi juba kripsas-krapsis olema ja jalgadele valu andma...Valu on üks igavane paha lugu.... Mu parem põlv teeb mulle liiga ja seetõttu kannan igapäevaselt elastiksidet. Olin natukene murelik selle 10km challensi suhtes, sest katkise põlvega ei ole mitte üks teps kerge kiiretsi kõndida. Aga ma lootsin, et öö toob selgust ja kergust ning palusin endale valuvaba päeva pühapäevaks. 

Hommikul ärgates sahisesin mööda elamist ning keetsin endale ja Ruthile Fitlapi järgi putru. Portsud tulid korralikud.

Kui me siis ükskord söönud olime, riides ja korras, läksime mereranda enda stardinumbritele järele. Ja siis keeras mul täitsa ära.... Mind oleks nagu uss hammustanud. Seletage mulle lollile, miks peab starinumbriga koos jagama mingisuguseid sponsorite kinkekaarte A4 ümbrikuga? Kuhu ma peaksin selle  ümbriku siis panema selleks ajaks, kui ma kümmet kilomeetrit kõnnin või jooksen?! Täiesti ebanormaalne! Kõmpisime tagasi kämpingusse, viisime selle neetud nänni minema ja võtsime särgid seljast ja kumbki 2 eurot kaasa, et osta sularahaga südasuve särk. Ma ei tahaks küll noriv olla, aga tänu sellele edasi-tagasi kõmpimisele näitas app mulle, et me kõndisime 15,2km, kuigi rada ise oli ainult 10km. Ma olin tõesti ärritunud ja seda oli ka tempos tunda. Kõndisime Ruthiga meie seinini parima aja: 1h ja 29 minutit. Seitsmendal kilomeetril küll muretsesin, kas mu sõbrakene ikka peab lõpuni minu tempos vastu, aga ta on üks kange naine! Tal oli süda paha, kuid lõpuni pingutas ja saimegi parima aja, mis me siiani koos kõndinud oleme 10 km peal. Medalid jälle kaelas ja tunne megahea! Ja siis finišis anti nännikott! Ütle mulle, miks need ülejäänud nännid, mis seal stardinumbri ümbrikus olid, ei oleks võinud olla seal lõpunänni kotis? Uiui, mul ajab ikka veel harja punaseks.  Aga noh, lõpp hea, kõik hea. Selle hooaja esimene päris kõndimine koos.... Mitte virtuaalne ja eraldi. Aitäh, Ruth!

Peale raja läbimist kõndisime kämpingusse tagasi ja panime oma mõned asjad kokku ning sõitsime koju. Ma olin rampväsinud.... Aga rahul. Ilus medal on :) Ja mul on hea meel, et Arvo ja Sebastian ka meiega koos olid. Mitte küll rajal, aga me saime ikkagi koos Võsul käia. Arvo ja Sebastian käisid sellel ajal, kui me Ruthiga ennast rajal tapsime, Viitnal järves ujumas - seega päris kuivale ei jäänud. Merevesi oli küll soe, kuid jah, sisse ei lubatud minna. Sebastian ütles, et ta käis viimati Võsul 7aastasena - võibolla tõesti on see nii olnud. Olid ajad, kui käisime iga aasta korra paar päeva Võsul..... Väga emotsionaalne käik oli, vähemasti minu jaoks. Ma ei tea, kas meil tuleb see aasta veel mõni päris kohapeale minemise kõnd, aga midagi vist ikka oli...Äkki Selveri jooks. Igatahes - ei saa rihma lõdvaks lasta ja ikka peab kõndimas käima ka muul ajal, muidu on rajal ikka liiga raske. 

Aitäh asjaosalistele!
PS fotod on seekord enamasti Ruthi tehtud, sest mina tulin kodust ära täiesti tühja akuga Canoniga ja kuna ma telefonipildistaja pole, siis on siin ainult minult 3 fotot.

Teie Ennike