Peidetud belgia piste ja kokaraamat

Teeme TeistMoodi käistöösalongis oli Jaanika junedamisel õpituba " Peidetud belgia pistega märkmik või kokaraamat". Ma olen juba tükk aega tahtnud endale kokaraamatut teha, sest mul on palju retsepte, mida ma kasutan hästi tihti ja siis oleks nii hea, kui need oleksid kõik ühes kohas koos, mitte üks retsept on blogis, üks on lipikuna külmkapi küljes, ühte otsin iga kord interneti avarustest jne. Nii me siis Ruthiga (no kellga siis veel  eksole, sest ta saab minuga hakkama :) ) esmaspäeva õhtul  Tallinnasse läksimegi, et natukene meisterdada. 

Mõtlesin, et mis see ühe märkmiku tegemine ikka ära pole. Siuh-lips-ja-valmis. Enneg iju tehtud märkmikke. Tegelikult oli tegu küllaltki raske ettevõtmisega ja minu jaoks tegi selle märkmiku tegemine kõige raksemaks tangide kasutamine. Ma millegi pärast ei julge neid kätte võtta.... Ma ei tea, miks. Aga sellest polnud hullu, Jaanika aitas mind. Ja Ruth aitas giljotiiniga. Kõige raksem on muidugi alati välja mõelda, millist tapeeti ja millist ilupaberit ja milliseid kaunistusi Sa oma märkmikule tahad. Mul ei olnud seekord mingisugust tunnet, sest ma tegin endale. Tavaliselt ma olen käinud seal meisterdamas Annele ja Anne värv on helesinine. Minu värv on ka helesinine, aga mulle väga meeldib ka vanaroosa. Ja muidugi meeldivad mulle täpid. 

Kõige raksem oli atlaspaelaga kaante kinnitamine, ülejäänu polnud keerulist midagi. Vahelehtede kokkuõmblemise piste ei olnud mulle üldse raske ja tuli kohe väga hästi välja. Kokaraamatulehti pidi võtma 28 tükki, seega on tegu suhteliselt paksu  kokaraamatuga. Ma loodan, et mul jagub kannatust ja indu sinna retsepte sisse kirjutada. Mul tuli üks inimene veel meelde, kellele ma võiksin jõuludeks sellise märkmiku teha (ei, see pole Anne :))) ), niiet võib juhtuda, et ma lähen veel Jaanika käe alla kokaraamatut tegema. 

Minu kokaraamat tuli selline õrn ja roosa ja pehme, selline minulik. Ruthi kokaraamat, mille ta tegi oma 92aastasele ämmale sünnipäevaks, tuli natuke konkreetsem, samas väga ilus ja toonidega omavahel väga hästi kokku sobiv. 

Foto on erakogust

Ruthi kokaraamat

Mul ei olnud seekord sellist head minemist ja olemist. Tabasin end mitmel korral mõttelt, et võiks juba valmis olla. Kuidagi nagu jaksu ei olnud ja kõik tundus nii keeruline ja käe dolid koguaeg mustad ja ... Kuidagi raske oli. Rahvast oli ka natuke palju, aga ma ikka nokitsesin seal nurgas oma kokaraamatu kallal ja valmis ta lõpuks saigi. Minu meelest väga ilus ja väärib küll kohta mu kodus. 

Jaanika rääkis ka, miks selle piste nimi on just peidetud Belgia piste. Nimelt hakkas see piste Belgiast levima ja keeg iei teadnud, kes on piste autor, selle pärast oli se ka salajane. Nüüdseks muidugi teatakse, kes on selle Belgia piste väljamõtleja, aga piste nimi on jäänud ikkagi salajaseks. 

Kokaraamat on hoo sisse saanud. Sinna tulevad kindlasti ka mõned minu ema retseptid, mida ma pean teha oskama, kui teda enam pole. Ja mõned retseptid, mida teen mida ja mida saan siis oma kokaraamatuga oma lastele edasi pärandada :)

Teie Ennike