Annega koos. Tartus.

Minu paaniline hirm peale seda, kui Anne andis mu oma sõbrast psühhiaatrile Tallinnasse üle, oli see, et Anne kaob mu elust ära. Ma ei julgenud hakata Pillet usaldama, sest mulle tundus justkui, et kui ma teda usaldan, siis Annet pole enam vaja, aga see tunne hirmutas mind. Aga elu ja Pille on seadnud nii, et ma ikka usaldan Pillet ja ootan meie kohtumisi. Aga kuidagi on ikkagi juhtunud nii, et kui päriselt on vaja "peale puhuda", siis selleks kõlbab kõige paremini Anne... Me ei kohtu kuigi tihti, kuid seda suurem on mu rõõm, kui me kokku saame. Seekord sõitsin mina bussiga Tartusse ja veetsin Annega ilusad ja valusad tunnid. 

Kõige pealt me läksime tema pessa Naistekeskusesse. Anne tegi teed ja me vaatasime ühte ütlematult kurba multifilmi. Mul pole sellele kahjuks linki, sest ma ei jätnud meelde, mis multifilmi nimi oli. Anne juures on soe ja hubane, seal on turvaline olla. Vaikne. Ega me palju rääkinud... Ma kuulasin.... Anne häält ja sisendasin endale, et kõik on hästi, ta on ikka seesama armas Anne, ei pea kartma, üldse ei pea kartma... 

Siis me läksime Mänguasjamuuseumisse, sest ma olen sinna ikka minna tahtnud, aga see pole mu meesinimestele üldse meeltmööda olnud. Praegu seal on püsinäitusele lisaks kaisukarude 120. sünnipäeva puhul näitus "Kaisukarud 120". Püsinäitus on muljetavaldav ja ma tundsin nii mõnegi mänguasja ära oma lapsepõlvest, kuid midagi toimus minu sees nõukaaja nukkude juures.. Mulle ei meeldinud need nukud ja need ajasid mulle hirmu peale. Ma ei tea, kas see on jälle midagi lapsepõlvest või olid need nukud lihtsalt hirmsad minu jaoks. Ma mäletan end väga palju mängimas lapsena, aga pigem igasuguste looduslike asjadega ja plastiliiniga. Mulle hullult meeldis voolida kõike: inimesi, loomi, mööblit - ma tegin terved nukunurgad. Mul ei olnud kaisulooma, kuigi oleks võinud olla - oleks äkki vähem hirmus olnud. Veel meeldis mulle mängida venna konstruktoritega, ehitada autosid ja maju. eks mul oli nukke ka ja ma vahel ikka mängisin nendega, aga pigem vähem kui rohkem. Mäletan ka seda, et Triinul oli rohkem ilusaid ja ajas moodsaid nukke, olin selle pärast talle kade. Aga kõige rohkem meeldis mulle ikkagi koos Bärbeliga igasuguste looduslike asjadega mängida, meisterdada ja joonistada. Kahju, et ei ole alles mitte ühtegi joonistust.... 

Kaisukarusid oli muljetavaldavalt palju, ka imepisikesi. Nii pisikesi, et raske oli aru saada, kas tegu on ikka karuga. Minu vanaemal ja vanaisal oli kunagi kaks kaisukaru. Mäletan, et ma alati mängisin nendega, kui me seal käisime. 

Kes neid ei mäletaks lapsepõlvest...

Paberist nukk

Kõige koledam nukk.... 

Käisime ka Teatri Kodus, kus eksponaate oli väga palju vähem, aga ikkagi oli armas olemine. Seal sai ise teatrit teha kas marjonettnukkudega või käpiknukkudega. Teatri Kodus saab pere ja sõpradega vaadata etendusi,  mängida ja meisterdada ning avastada ja uurida teatrimaailma põnevaid nurgataguseid. Kahju, et mul pole nii väikeseid lapsi, kes sellest rõõmu tunneks. Aga oma lastelastega ma lähen kindlasti Mänguasjamuuseumisse ja Teatri Koju. 

Ennem, kui me üldse muuseumisse läksime, jäi meile tee peale Tartu Ülikool. Piilusime sinna sisse ka natukene, aga mul oli seal pisut hirmus olla... Nagu oleks ilma loata võõral territooriumil :) Tegin kiiresti ühe foto aulast ja tundsin pisukest kurbust, et minust ei ole enam õppijat.... Mulle tegelikult väga meeldib õppida. Päriselt. 

Kui me olime muuseumis ära käinud, siis me läksime Toome kohvikusse, millel oli sel päeval sünnipäev, sööma ja juttu ajama... Need jutud ei ole kunagi lõpuni lihtsad. Toitu ma ei pildistanud, sest need polnud apetiitsed (päevapraad ja päevasupp). Alguses seal oli väga palju inimesi, aga neid jäi vähemaks ja siis oli natukene kergem olla. 

Mul on ikkagi hinges kuidagi raske tunne sellest, et Anne on nii kaugel ja et me kohtume nii harva. Mulle väga meeldib temaga juttu ajada, sest ta on tark, empaatiline, siiras ja armas inimene. Ta ise ütleb, et ta on ikka seesama Anne, ainult pisut rohkem väsinud. Mul on sellest kurb.... Ta teeb ühest küljest tänamatut tööd, mida riik ei märka ja teisest küljest tänuväärset tööd, millega on elule tagasi aidatud lühikese ajaga üle kolmekümne lapse/noore. Tema miljööteraapiline ravikodu Pepleris aitab neid lapsi/noori, keda keegi teine aidata ei oska või ei taha.... Mul on kahju, et ma ei kohtunu Annega juba siis, kui ma ise olin laps/teismeline - võibolla oleks paljud asjad jäänud olemata ja teod tegemata. Aga ma lasen ennast nüüd hoida ja aidata - kõigil, kes viitsivad või tahavad või oskavad. 

Minu tore päev Tartus sai otsa... sõitsin bussiga kodu poole, peas täielik virr-varr, aga hinges soe tunne.... Selline, mis võiks olla ka siis, kui käin ema juures...... Aitäh, Anne :)

Sinu  Ennike