Tänuga. Psühholoog Janale.

Ma pole sel aastal kuigi palju käsitööd teinud. Samas koguaeg on midagi pooleli. Aga ikkagi tundub, et olen vähe panustanud oma aega ilu loomisele. Mõneti on see olnud ka selle süü, et mul oli silmaga väga suured probleemid. Märtsist septembri lõpuni oli palju uveiidi episoode, kus ühest silmast nägemine oluliselt halvenes. Septembris pani silmaarst mulle hormoonravi peale ja siis, kui silm oli paranemisfaasis, pani peale Trexani, mis hoiab ära põletiku taasteket. Olen oktoobrist olnud silmaprobleemidest vaba ja sain lõpuks isegi uued prillid osta endale, sest nägemine taastus ja oli võimalik õige kangusega kahevaatelised prillid teha kohutavalt suure rahasumma eest. Igatahes on see silmajama kindlasti mõjutanud mu käsitöötegemise mahtu.

Ometigi tabasin end 1,5 nädalat ennem jõule äkkisoovi seest kududa Janale tänuks pitsiline õlasall. Jana on see aasta olnud minu kõige suurem abistaja peale Arvo. Ta on alati kättesaadav ja toetav. Arvo ei arva Janast suurt midagi, peab teda ebakompententseks, aga ma arvan, et see on selle pärast nii, et ta ei tunne Janat. Kui ma Anne juures käisin aastaid, siis Arvo oli kogu protsessi sees koguaeg, aga Jana juures käin ma üksi. Eks see kõik on üldse natukene keeruline, sest Arvo küsib ikka, et mis on teraapia eesmärk ja mul on seda keeruline seletada, sest ma ise ka täpselt ei tea. Jana ütleb, et eesmärk on minu ressursside suurendamine negatiivsete emotsioonidega hakkamasaamiseks. Mina ise tunnen, et Jana ja Pille on mulle andnud päris palju tööriistu, kuigi ma halvas enesetundes kipun unustama, kuidas on kõige parem end aidata.

Igatahes võtsin ette kudumise ja aega oli ei rohkem ega vähem, kui 7 päeva. Siis pidi olema minu visiit ja ma tahtsin selleks ajaks talle salli üle anda. Ja siis ma kudusin, koguaeg läks muster sassi....kui olin kolmveerand tööst valmis teinud, sain aru, et need puuduolevad 8 silmust, mis ma olin suutnud ära kaotada, on olulise tähendusega kogu salli valmimisprotsessis ja ma harutasin kogu töö üles. Pisarsilmil ja tõotusel, et ma ei koo enam kunagi ühtegi pitsilist õlarätikut. No jutuks hea küll, eksole... Lõin aga viis silma uuesti üles ja hakkasin otsast peale. Väga palju jalgpalli sai selle salli valmimisprotsessis ära vaadatud :D

Ma sain lõpuks salli valmis ja kui venitama hakkasin, märkasin viga. Ma olin eluahastuses, sest ma olin nii palju tunde ja häid soove sinna salli sisse kudunud, et ma ei teadnud, mis nüüd siis edasi saab.  Kunagi ülikoolis üks õppejõud ütles, et käsitöös ei ole defekte, on efektid :) Ja siis ma mõtlesin, et kõik on hästi. Ma kingin ikkagi selle salli Janale ja loodan, et ta pole käsitöös väga tugev ning ei saa mu veast aru....

Kuna minu visiit Jana juurde jäi ära, saatsin salli talle pakiga. Olin ärevuses ja elevuses, et kas Janale meeldib minu kingitus. Ma ei ole kunagi täheldanud tal ühtegi käsitööasja seljas ja ma ei teadnud, mida ta üldse sellisest asjast arvab. 

Jana avas paki 25.detsember ja siis ma sain suurte tänusoovidega ja ülistustega sõnumi. Mul oli nii hea meel, et Janale minu kingitus meeldis. Ma olin saanud Janale oma tänu väljendada ja see oligi kõige tähtsam. 

Jana minu blogi ei loe, ma pole talle selleks luba andnud. Aga ma loodan südamest, et ta tegelikult teab, kui tänulik ma talle olen. Kuigi jah...üht ma ütlen küll - selle õpetuse järgi ei valmi mul enam kunagi ühtegi salli. Ma ei tea, kas asi oli minu katkises peas, et ma suutsin kõik ära vussida, sest mõtted läksid koguaeg eemale, aga see oli tõesti raske kudumine. Jana kirjutas, et ta ei leia defekti :))))) Ma selle peale lootsingi, et ta pole käsitöö inimene :)

Teie Ennike