Jõulud tulid, olid ja läksid

Ma pean täiesti ausalt üles tunnistama, et mul ei õnnestunudki sel aastal jõulutunnet üles leida.... Kõik oli nagu hästi, aga midagi oli puudu. Mingi ärvus oli hinges ja tuju kippus nukraks muutuma. Vaatamata minu isiklikule hingeseisundile olid meil siiski ilusad jõulud. 

Ennem jõule oli loodus nagu muinasjutumaa. Talv oli looduse teinud nii imeliseks, et patt oli kurta, kuidas tahaks suve. Ma käisin palju jalutamas ja nautisin seda talve kogu südamest. Ja siis ennem jõule läks õues sulaks, kõik puud kaotasid oma ilu ja teed olid klaaslibedad. Õnneks oli jõululaupäeva öö jällegi miinustes ja ärgates olid puud kõik härmas ja päeva peale tuli päikene ka välja. Vot see oli ilus jõuluilm. 

Igapäevased külalised aiamaal

Kui Arvo koju tuli, oli nagu ikka kuuse toomine. Ostsime riigimetsast kuuse ja käisime seda Arvo, Sebastiani ja Miraga toomas. Lumi oli väga paks ja kuused suure lumekuhja all, aga me siiski ledsime oma. Sellise õrna ja harali kuuse. Mira oli koguaeg peaaegu peadpidi lume all, sest lumi oli tõesti paks, aga see ei vähendanud tema rõõmsat meelt, et ta ikka koos meiega sai olla. Sebastian ütles küll, et mis Sa sest koerast sinna metsa vead, aga mina arvasin, et koos ikka parem minna :)

Ülejään oli ka nagu tavaliselt: piparkoogid, pasteet, Kihnu sai, seapraad, part  ja salat, kirik ja surnuaed. Piparkooke tegime kahesuguseid: minu tehtud taignast ja Gustavi šokolaadimaitselisest taignast. Mulle maitsesid minu taignast tehtud rohkem.... Ma ei kiida ennast, vaid Nami-Nami Pillet selle oivalise piparkoogitaigna retsepti eest. Robin oli kõrges palavikus ja piparkoogiaktsioonis ei osalenud ja no kes on elus Sebastianiga koos piparkooke teinud, see teab, milline tükitöö see on :))))) Arvo rullis kõik taigna ilusasti laiali ja siis Sebastian võttis kõige suurema piparkoogivormi ja lihtsalt lahmis sellega kogu lahtirullitud taigna peal piparkooke vormida. Hea, et me ka kuskile nurga peale mõne ilusama kuju saime teha :) Aga kui esimene plaaditäis külmikust välja tuli, oli Sebastian põhimõtteliselt võimetu piparkooke küpsetama, sest kogu tähelepanu läks piparkookide söömisele... aga lõpp hea, kõik hea - piparkoogid said tehtud ja mõned isegi kaunistatud. 

Jõululaupäeva hommikul oli traditsiooniline riidipuder õnnemandliga. Isegi Robin jaksas end voodist välja ajada, kuigi ta ikka oli väga haige. See puder keedetakse õigest pudrusriisist ja siis poetatakse üks madel pudru sisse.  See, kes mandli endale saab, sellel tuleb eriti hea aasta :) Selleaastase pudru seest leidis oma mandli Arvo. See on hea, sest kui Arvol on hea aasta, on ülejäänud perel ka hea aasta :) Mu perele väga maitseb see puder, aga kuna seda on tüütu keeta (peaaegu tund läheb sinna alla), siis ma ei tee seda putru muul ajal aastas. 

Peale pidulikku õhtusööki läksime Arvo ja Sebastianiga kirikusse. Robin arvas ka, et tuleb, aga ikka ei tulnud, ta oli liiga haige selleks. Kirikus oli üllatavalt palju rahvast ja papp rääkis imeliku kõne. Sellest, kuidas me sellest rõõmuõhtust paneksime osa rõõmu sahtlisse, et siis argipäevadel sealt seda rõõmu lisaks võtta. Kõne oli hästi laialivalguv, seotud Piiblist etteloetud lõikudega. Kui täiesti aus olla, siis ei olnud kuigi hea kõne, kuigi oli parem, kui eelmise aasta maskikõne. Ja jubedamalt külm oli ka! 

Peale kirkikut käisime koos Aivariga surnuaias ja siis käisime mina ja Arvo minu suguvõsa pool head jõulu soovimas. Hiljem tuli Aivar tagasi ja mängisime lauamängu. 

Esimesel jõulupühal olime Sipas. Tegime sauna ja mängiti lauamänge. Mina ei mänginud, sest mul läks tervis halvaks. Ma ei tea, kas ma sain külma või milles asi, aga neerud teevad liiga....

Jõulud on ilus aeg. Andmise aeg ja olemise aeg. Mul ei ole enam väikseid lapsi, kes jõululaupäeva hommikul õhinal kingipakke avaks, aga mul on mu armas pere, kellega koos saab olla ja toredaid asju teha. Mul on kõige tähtsam see, et poleks riidu ega pahandust, vaid kõik tunneksid end hästi, koduselt ja turvaliselt. Uus saabuv aasta toob minu ellu suure muudatuse, kui Robin kolib omaette elama. Emana ma pole selleks valmis, kuid inimlikust aspektist saan aru, et on aeg. 

Talvine pööripäev on möödas ja päev läheb kukesammu võrra muudkui pikemaks. Mu vaene abikaasa ei jõua suve ära oodata.... ega ma isegi :) See aasta on vaja veel ära saata, aga polegi kindel, kuidas see kõik juhtub. Iga päev palvetan, et Sebastian ja Arvo haigeks ei jääks.... Minu suguvõsa laastab gripp ja meie perest viiest inimesest kolm on juba haiged või haiged olnud. Ja no see, kes on kogenud neeruvalu....see teab, mis tundega ma praegu voodis sooja koti peal olen.....

Head vana aasta lõppu!

Teie Ennike