Prahas Ceresega

Ma täpselt ei tea, kuidas see juhtus, aga kui meie dirigent Marju rääkis, et meil on võimalus minna Prahasse folkloori festivalile, sest ma tõstsin käe, et mina olen valmis minema. Mina. Ennike. Ilma oma pereta. Kaugel Prahas. Bussiga. Nädal aega. Mina....  Igatahes mida ligemale see päev jõudis, seda enam ma sain aru, et ma olen endale liiga suure ampsu haaranud, sest mind hirmutas väga mõte sellest, et mina olen kaugel Prahas bussiga nädal aega. Soigusin siin, kuidas ma ei taha minna ning Arvo ja Sebastian muudkui innustasid, et ole normaalne, Sa saad kodust välja, Sul tuleb väga äge reis koos oma kooriga, Sa naudid seda lõpuks täiega, Sa pole kunagi nii kaugel käinud, võta ennast kokku, kõik läheb hästi. Mina aga ainult soigusin, kuidas ma ei taha minna, aga teha polnud enam midagi, sest reis oli makstud ja iga hääl kooris on oluline, sest meil on nii väikene koor (17 liiget), me olime terve poolaasta selle nimel tööd teinud ja laule koos liigutustega õppinud. Enam polnud midagi teha, tuli oma asjad kokku panna ja reisile minna. 

18.juuli õhtul kell 22.00 sõitsime bussiga Märjamaa kultuurimaja eest välja, et võtta Põltsmaaalt peale puhkpilliorkester ja Tartust ja Nõost peale setokate naiskoor Ilolang. Algas pikk sõit Praha poole. 

Bussisõidul asendamatu padi, mille Kaili mulle kaasa võttis

Meil olid väga toredad bussijuhid Jüri ja Gunnar, kellest viimane oli ka Põltsamaa puhkpilliorkestri liige. Meile tehti iga 2,5 või 3 tunni tagant peatusi erinevates bensukates ja esimene sihtkoht Varssavis Aramise hotellis sai vallutatud 19.juuli kella viie paiku. Tegu oli kolme tärni hotelliga ehk et ei midagi uhket. Hotell oli suur, kuid tagasihoidlik. Olime kolmekesi toas, kus esmased vajadused sai rahuldatud ehk et oli pesemisvõimalus ja pehme voodi. Mina olin ühes toas Kaili ja Hellega, kellega koos läksime uudistama, mis hotelli ümbruses huvitavat on, kuid peale Lidli ja Rossmani ei leidnud me midagi põnevat. Õnneks oli ilm väga ilus ja soe ning me olime kooriliikmetega palju hotelli ümbruses õues ning maitsesime erinevaid õllesid ja siidreid, sõime odavalt kätte saadud mureleid (kilo hind oli kolm eurot). Reisi hinna sees oli ka õhtusöök hotellis, mis ei olnud midagi erilist. Buffes oli valik väike ja toit maitses keskpäraselt. Olen harjunud Eesti SPAhotellidega, kus toiduvalik on rikkalik ja maitsed suurepärased, kuid mõtlesin end Varssavisse ümber ja kõhu sai täis. Magama läksime jube poole kümne paiku, sest hommikul oli äratus varajane ja algas 750 kilomeetrine sõit Praha poole. 

Prahasse AE hotelli jõudsime õhtul, kus olime jälle kolmekesi ühes toas. Hotell oli samuti kolmetärniline ja ei midagi erilist. Isegi õhtusööki ei olnud hinna sees. Läksime Kaili ja Hellega otsima, kus saaks õhtust süüa. Leidsime sellise rstorani nagu Pizzerie Bambini, kus tellisime carbonarat, mis maitses ülihästi, kuid ports oli ebainimlikult suur ning pool sööki jäi alles. Hinnad olid tunduvalt odavamad kui Eestis. Olime kuskil sellises tänavas, kus oli ridamisi söögikohti ja väikeseid toidupoode. Jalutasime veel ringi ja vaatasime, mis nendes väikestes poodides müüakse ja millise hinnaga. Kümne paiku jõudsime tagasi hotelli, kus magasime lühikese öö, et vastu minna esimesele folgipäevale.

Minu katkine voodi

Poiste toas laulis Mati meile "Sinilille"

Kuna meie esimene esinemine oli alles õhtul, siis toimus meil linnaeksursioon, mille tulemusena kõndisime maha 15 kilomeetrit vanalinnas ja raekojaplatsil koos giid Enega. Praha on imekaunis! Raekoja platsil olime omapead, sest giid läks koos Merje ja Janikaga festivali vastuvõtule. Mul oli koguaeg hirm, et me eksime ära või ei jõua õigeks ajaks bussi juurde tagasi, aga kõik minu hirmud olid alusetud. Loogiliselt võttes - kuidas saakski raekojaplatisl ära eksida? Millised hooned! Tõesti. Kirikud, kellatornid, astronoomiline kell, erinevate pühakute kujud, uskumused ja pärimused. Kahjuks ma ei kuulnud eriti midagi, mida giid rääkis, sest grupp oli suur ja giid üsna vaikne, aga sellest pole midagi. Ega mul poleks naguniigi meelde jäänud kõikide nende hoonete ja kirikute nimed, rääkimata pühakute nimedest. Nii palju sain aru, et tšehhid on üsna usuleiged inimesed, samas on neil oma juudikogukond, kes käib regulaarselt oma kirikus. Väga põnev on nende astroloogiline kell, mis praegu on lõvis. Juudkogukonnal on oma kellatorn, mis käib aega tagurpidi. Rahvast oli meeletult palju, sest olid ju folgipäevad ja erinevad rahvused vallutasid raekoja ja vanalinna. Vita kadedraalis ma kaotasin omad silmist ja siis mul tuli küll paanika, aga Kaili otsis mu üles ja ma rahunesin maha. Ekskursioon kestis poole üheksast poole kaheni ja sel ajal sai ikka palju pilte klõpsitud. Panen siia mõned üles, mis endale väga meeldisid. Aga ega ma kogu seda ilu ei jõua edasi anda, seda peab ikka ise minema ja nägema. 

Peale eksursiooni käisime silla all ühes kohvikus söömas, kus hinnad olid kolossaalsed. Kui muidu maksis Prahas õlu 59 krooni, siis seal maksis 110 krooni. Samuti oli söögivalik väga kesine ja kallis, aga midagi pidi sööma. Minu valituks osutusid pannkoogid, mis olid üsna kõvad ja nätsked, aga kõhu sai täis. Peale õunasööki viis buss meid hotelli, kus me vahetasime riided ja valmistusime esinemiseks tehes hotelli sisehoovis proovi. 

Eesti grupid esinesid esimesel päeval kõik õhtul. Alustasid setokad, siis meie ja viimasena puhkpilliorkester. Kõik läks üsna hästi. Meil ununes ühes laulus üks salm, aga sellest said aru ainult setokad :) Ülejäänud ju keelt ei mõistnud ja ei saanud aru, et me laulsime ühte salmi kaks korda. Minule isiklikult setokate laulud väga ei meeldinud, sest need olid nii monotoonsed ja ühestki sõnast ka aru ei saanud, see-eest nägid nad imelised välja! Pasunakoor üllatas mind täiega - see oli ikka ülikõva! Kahjuks hakkas nende esinemise ajal vihma sadama ja kaasaelajateks olimegi meie ainukestena, kuid siis vihm lõppes ja rahvas tuli tantsima. See oli ka ainuke vihmasabin, mis me neil päevil saime. Kadestan neid kõiki, kes oskavad sellisel moel pilli mängida. Mina tinistan vaikselt oma kuuekeelset kannelt ja ei saa sellegagi hakkama... Aga nii uhke tunne oli Eestit esindada! Ma ei tea, mida teised meie esinemiest arvasid, kuid endal oli küll nii hea tunne nii paljude erinevate rahvaste seas laulda. 

Setokate Ilolang

Põltsamaa puhkpilliorkester

Märjamaa segakoor Ceres

Peale esinemist sõitsime hotelli, kus jällegi öö oli väga lühike ning uus folgipäev jõudis kätte kiiremini, kui oleks soovinud. Teine päev algas rongkäiguga vanalinnas. Ma ei tea, mis juhtus, aga äkki olime meie kooriga esimesed, kes rongkäiku juhtisid ja meil polnud õrna aimugi, kuhu me minema peame :) Peale vanalinnas tiirutamist jõudsime ikka raekojaplatsile. Seda rongkäiku ei anna võrreldagi meil Tallinnas laulupeo ajal toimuva rongkäiguga, sest meil on alati kõik nii hästi organiseeritud ja kõigel on kindel algus ja lõpp. Aga nalja sai palju, kui Marek kõige ees meie lipuga sammus ise üldse teadmata, kuhu ta sammub. 

Kui rongkäik läbi sai, oli meil mitu tundi vaba aega, mida sisustasime suveniiripoodide külastamisega. Hinnad olid nii seinast seina. Mida kaugemale raekojaplatsist jõudsime, seda odavamaks muutusid nännid. Mina väga hullult ei šopanud, tõin igale pereliikmele midagi ja Helenile soovitud külmkapimagneti. Aga üht ma ütlen - ega need tšehhid oma kroone ei taha, eelistavad ikkagi eurot. Ja kui Sa paned ta nina ette peotäie kulikates kroone, siis ta ei loe neid , vaid võtab kõik ära olenemata sellest, palju mingi asi maksab. Ja veel ei meeldi neile, kui küsida eraldi arvet. Nt kohvikutes ja restoranides. Nad tahaksid ikkagi ühisarveid teha, aga meil oli ju nii erinevalt rahadega: kellel olid kroonid, kellel eurod, kes maksis sulas, kes kaardiga. 

Oma reisi söögielamuse sain kätte Kings Courti restoranis. Ma olin juba arvamusel, et tšehhid ei oskagi süüa teha (eriti õudne oli hommikusöök buffes), kuid pidin oma arvamuse kardinaalselt muutma, sest selles restoranis oli olemas kõik, mida üheks heaks toiduelamuseks vaja oli. Hea söök, meeldiv teenindus, imemaitsvad koogid, interjöör, külalislahkus. Meile tehti kohe pikk laud ja saime söögid/joogid ära tellida. Mina sõin pasta bologneset ja pavlova kooki. Need olid lihtsalt imelised! Mõlemad! Ma pole kunagi nii head bologneset saanud! Koogil oleks kreem võinud natukene vähem magus olla, kuid koos marjadega oli siiski suurepärane! Hind oli krõbedam, kui kuskil teeäärses kohvikus, kuid see ei morjendanud meid, sest toidud olid tõesti väga maitsvad. Tšehhid siiski oskavad süüa teha :)

Peale lõunsööki läksime lava juures asuvasse õllekasse, kus hakkasime ootama enda esinemiskorda. Pean ausalt tunnistama, et ma pole aasta jooksul ka nii palju õlut ära joonud, kui sellel reisil olles. Kui ise ei ostnud, siis ostsid teised ja muudkui lasid ringi käima, et erinevaid maitseid proovida. Ma olin enam kui veendunud, et mina ei joo reisil olles, aga võta näpust... Õlut ja siidrit läks ikka omajagu. Tšehhide kiituseks muidugi peab ütlema, et õlut nad teha oskavad! Ma polegi vist nii head õlut varem saanud, kui tolles õllekas vaadiõlu. Külm ja hea! Me Kailiga jõime enamasti kahepeale ehk siiski poole vähem kui teised, aga see pole mingitsorti vabandus - autoga sõita poleks tohtinud kõik need 7 päeva :D 

Teise folgipäeva esinemine läks väga hästi. Kõik laulud tulid kenasti välja, midagi sassi ei läinud, ei ununenud, liigutused olid korras ja rahvas plaksutas hoogsalt. Teisel päeval oli üldse rahvast rohkem, sest oli laupäev, vaba päev ja ilm oli suurepärane! Melu oli tohutu! Puhkpilliorkester sai ka teenitud tähelepanu ja kell kuus sõitsime bussiga hotelli, kus vahetasime riided, et minna õhtusöögiga laevasõidule, mis oli mei lette broneeritud ja kestis kaks tundi. 

Vltava jõe peal ootas meid laev väljumisega 20.00. Laevaäri on Prahas väga tulus äri vist, sest neid paate seal jõel ja kai ääres oli ikka kümnete kaupa. Meil oli ette nähtud õhtusöök, mis oli rootsi laua sarnane. Ütleme nii, et valikut oli rohkem, kui näiteks hotellis, kuid ausalt öeldes see kõik ei olnud kuigi maitsev. Nii et siit kerkib üles küsimus, kas tšehhid ikkagi oskavad süüa teha? Loomulikult keegi ei jäänud nälga, kuid maitsed olid võõrad ja ainuke asi, mis mulle päriselt maitses oli üks kook. Ja õlle maksis taaskord 100 krooni või 4 eurot. 

Olgu selle söögiga, kuidas on, aga vaade jõel on imeline! See tuledes linn on lausa lummav. Mingisugust mullistavat päikeseloojangut me ei näinud, kuid vaade oli ikkagi võrratu. Paadisõit kestis kaks tundi ja nagu lauljatele kohane ikka laulu saatel. 

Peale laevasõitu viis buss meid hotelli, kus ees ootas veel lühem öö, sest äratus oli juba 05.30. Kõik asjad bussi ja siis hommikusöök. Nagu bussijuht ütles, et sööme oma kaks muna ära ja minek! Algas sõit Varssavi suunas, kus meil oli veel üks ööbimine Aramise hotellis. Sõime hinna sees oleva õhtusöögi ja käisime kohalikus tanklas raha raiskamas... Järgmisel hommikul asusime teele Eesti poole. Kell seitse oli väljasõit ja koju jõudsime 02.45 öösel. Pikk pikk bussisõit. Leedus käisime Wrana bistroos söömas, kus toit oli väga kodune ja hea ja odav ning makseterminal rääkis juba eestikeeles. 

Nädal aega võõrsil... Mis ma oskan siis lõpetuseks öelda? Mul on hea meel, et ma palusin Kailit, et ta oleks minu jaoks olemas. Mulle on väga oluline turvatunne ja sõrm, millest saab kinni võtta, kui vajadus tekib. Merje kallistas mind ja ütles, et ma olin uskumatult tubli! Mul oli hea meel seda kuulda. Oli väga ilus, lõbus ja vahva reis. Sai palju naerda, laulda, õlut juua ja erinevaid wc-sid külastada :D Mul on hea meel, et meil olid nii mõistvad bussijuhid, kes andsid meile pausideks piisavalt aega ja olid üldse väga kannatlikud. Mul on hea meel kõikide nende pillimeeste üle, kes meie lauludele saadet tegid ja mul on hea meel, et ma sinna reisile läksin :) See on kõige kaugem koht, kus ma kunagi käinud olen ja veel ilma lähedaste inimesteta. Ma olen tänulik Kailile ja Hellele, kellaga ma tubasid jagasin ja kellega koos mööda Varssavit ja Prahat ma ringi kõndisin. Karukallid saab Kaili... 

Igatahes tean ma nüüd, et ükskõik, kuhu Cerese teed viivad, ma olen iga kell käpp! Ma saan hakkama küll, kui mul on see sõrm, kust vahel kinni võtta. Mul on sellest reisist ainult positiivsed mälestused ja ootan juba põnevusega, kuhu teed mind veel viia võivad! Ja ma olen tänulik Arvole ja Sebastianile, kes minusse uskusid ja minu reisile minekut toetasid. Aitäh kõikidele, tänu kellele see reis osaks sai! 

Teie Ennike