Üks ilus sügispäev

Me Arvoga eelmine nädal vaatasime muudkui ilmateadet ja plaanisime, et kui laupäeval ei saja, siis teeme väikese matka. Mida lähemale laupäev jõudis, seda rohkem ilmateadet vaatasime. Tema oma Soome oma ja mina oma Eesti oma. Meil ei ole õnnelike inimeste ilmateadet (Apple) ja see, mis ta näitab, on suht täpne. Reedel näitas, et laupäeval vihma ei saja. Ja hõiskasime Lamemaalastes välja, et homme on matkale minek - kes soovib kampa lüüa. Soovijaid ei olnud ühtegi :D Mitte ühtegi. Mõtlesin juba oma peas, et kahekesi me ju ka ei lähe (Sebastian kahjuks ei saanud ühineda, sest tal oli kool laupäeval). Õhtul ikkagi Liisu küsis, et mis kell minek on? Leppisime siis kellaaja kokku ja ma ütlesin Arvole, et helista Margusele, kas ta on käpp. Oli küll. Seega - matk ikkagi sai toimuda.

Hommikul ärgates vaatasime ilmateadet ja jätkuvalt vihma ei lubanud. Õues oli küll hall, aga täiesti tuulevaikne ja sajuta sügispäev. Panime oma asjad kokku ja ütlesime Mirale, et nüüd on minek! Oh seda rõõmu, mis sellest koerast välja tuli! Tal oli laupäeval sünnipäev ka (sai juba 6aastaseks) ja mis võiks parim sünnipäevakink olla, kui matk looduses. Võtsime Liisu ja Marguse auto peale ja seadsime autonina Nõva poole, et minna Liivanõmme õpperajale. Me õppida ei plaaninud, plaanisime lihtsalt matkata ja end hästi tunda. Aga see koer! Issand, kuidas ta inises seal pagasnikus. Terve see tund ja üheksa minutit, mis me sinna Nõvale sõitsime. Ma pidin talle lausa ütlema, et Sa ei taha ometi, et see Su viimane sünnipäev on :D Aga ta ei saanud minust aru ja andis väga häälekalt märku, et ta on seal pagasnikus ja tahaks juba kohal olla.

Kohale me jõudsime. Tee peal saime ühe suure vihmahoo osaliseks ja natuke oli selline tunne, et no pole võimalik! Mõtlesin juba, et ei saa fotokat kaela pannagi, sest vihma sajab. Aga see vihm oli korraks ja kui me kohale jõudsime, oli täiesti tavaline ilus sügisilm. Tuult polnud, pikest polnud, kõik oli ühtalselt hall ja 8 kraadi oli sooja. Suurepärane ilm matkamiseks. 

Rada kulges mööda männimetsa ja mere äärt. Igal pool olid sildid, mis näitasid, et kahes suunas võib minna. Me ei teadnud kunagi, et kummas suunas siis, aga tegime tunde pealt valiku. Esimesel lõkkeplatsil pidasime piknikut, sest seal oli varikatus ja pingid olid kuivad. Saime istuda. Kuna see rada on ikkagi mere ääres, siis olime väga üllatunud, et õhk lausa seisis, mitte mingisugust tuult. Väga mõnus oli. Piknikul Arvo toitis meie koera kõikvõimalike asjadega ja ma pidin seda pealt vaatama :D See koer on tõesti ablas, ta sööb isegi redist ja kaneelirulle... Võtsime täitsa rahulikult, sest kuskile kiiret ei olnud. Ma arvan, et oma pool tundi läks meil küll pikniku peale. Koerast rääkides, siis oli meil loomulikult Arvoga vestlus, kas koer peaks vabalt ringi jooksma või rihma otsas olema. Mina siis olen muidugi rihma poolt, sest ma kardan, et see pime Mira lihtsalt kaotab tee ja läheb minema meie juurest. Igatahes jooksis Mira vabalt ringi. Aga seda ma ütlen, et sellest ajast peale, kui ta pimedaks jäi, ta enam rajast kõrvale ei lähe. Nii kui nina puudutab pikemat taimestikku raja kõrval, keerab kohe end rajale tagasi. Ja sõna kuulab ta ka päris hästi. Kui ikka öelda, et tule siia vahepeal, siis ta kohe tuleb. Ta üldse käib iga natukese aja tagant meid üle nuusutamas. Ainult ühe korra, kui oli pohlasöömisepeatus, siis ta hakkas tuldud teed tagasi minema, kaotas korraks suunataju, aga muidu oli ikka koguaeg meie juures või meist natuke eespool. Ta ikka täiega nautis seda vabadust ja jooksmist! Hea oli kohe vaadata...

Kui me mere ääres olime ära käinud ja hakkasime männimetsast parkla poole suunduma, siis see mets oli lihtsalt imeline. Samblavaip kattis maad ja puud olid üks kummalisem kui teine. Terve see mets oli püstiseid kuivanud mände täis. Kõik üksjagu kõverad. Mulle need väga meeldisid. Ma pidin koguaeg seisma jääma ja pilti tegema. Teistel võis päris tüütu olla, aga ma ei lasknud sellest end häirida. Nad said samal ajal pohli süüa. Kõigil kasu sees. Üsna parkla lähedal leidsime veel ühe kadaka ja siis Arvo ja Margus tegid õhtuks ühe väikese kadakaviha. Mina ei tea, kas seal metsas oleks tohtinud seda teha, äkki oli looduskaitseala, aga me tegime tõesti ühe väga väikese viha. Hiljem Liisu juures saunas lasime hea tunda sellest kaasatehtud vihast. Jummel, mul oli kananahk ihul :) 

Kokku matkasime kuus kilomeetrit. Oleks saanud pikemalt, kui oleks läinud mõne teise punase noole järgi, aga meil ei olnud eesmärk võimalikult pikalt matkata. Ja no Liisul olid kummikud jalas... Need ei ole just parimad matkajalatsid. Igatahes oli väga mõnus väljasõit loodusesse. Me käisimegi viimati matkamas emadepäeval. Terve suve kõik nädalavahetused peaaegu on Arvo puukuure ehitanud (need on valmis muuseas!) ja matkamiseks aega ei leidnud. Panime plaani, et kevadel või suvel läheme sinna mere äärde telkima. See oleks küll väga äge! 

See oli üks väga mõnus matkarada, sest seal pole laudteesid. Laudteed on praegusel aastaajal väga libedad ja Mira ei saa nende peal käidud. Kõik jäid väga rahule. Minul ainult oli ikka natuke kahju, et Sebastianit ei olnud... Üks tükk oli justkui puudud... Aga eks tuleb ju veel neid matkasid ja siis Sebastian ehk saab ka kaasa tulla. 

Täna on jälle õues suhteliselt ilus sügisilm. On küll hall, aga tuulevaikne ja 9 kraadi sooja. Kui Sul võimalik on, kasuta neid ilusaid ilmasid ära ja mine loodusesse. See annab nii palju! Ja kui praegu Liivanõmme matkarajale minna, siis saab pohlasid ka süüa :) Aitäh Margus ja Liisu, et haakusite! Üks ilus mälestus juures. Ja Liisu, järgmine kord pane paremad sokid ja võimalusel tossud :D Ikka parem. 

Teie Ennike

Allu pisikese beebi asjad

Ohjeldamatu kuduja, nagu ma olen, sain lasta varrastel lennelda. Allu nimelt sai 15.oktoober teada, et tulemas on pisike piiga. Sellesse perre siis kolmas tüdruk ja ma peaaegu kohe tellisin lõngad ära, mille jaoks Liisu mulle raha andis ja lasin terve huniku mustreid välja printida ning asusin kohe tööle. Kuna beebi sünnib märtsi alguses, siis teadsin kohe, et on vaja teha kampsun, püksid, müts ja papud, sest siis on alles külm aeg ja beebi vajab sooje riideid. Õpetused on kõik Drops Desing lehelt ja ei midagi keerulist. Kõige keerulisemad olid papud, aga natukene näpuga järje ajamist ja valmis said needki. Mulle väga meeldib pisikesi asju teha, sest need saavad kiiresti valmis, on nii imearmsad ja pehmed. Õnneks ma olen sellises eas, et endal küll mingit titeisu peale ei tule :) Piisab, kui saab teiste omasid nunnutada. Adeele (Allu teine tütar) küsis, kui pisike beebi on, kui ta sünnib. Allu ütles talle, et sama väike nagu Su beebinukk, aga Adeele oli selles ikka väga kahtlev. Hiljemalt märtsis Adeele näeb, kui pisike üks just sündinud tita on. 

Lõngadeks ikka Baby Merino ja Drops Merino Extra Fine. Pidin lausa neljad vardad endale juurde ostma, sest  polnud sobivaid. Töö lendas käes! Isegi natuke kahju oli, et nii ruttu valmis sai. 

Kõik asjad on 0-1 kuud ehk päris alguseks. Ilmselt koon ühe kampsuni veel, 1-3 kuud, et kui esimene väikseks jääb, siis on kohe uus võtta. 

Allu, see on lihtsalt imeline, et Sa otsustasid kolmanda lapse veel saada! Ilmselt Sul ootavad ees üsna rasked päevad oma kolme piigaga, aga rõõmu on ikkagi rohkem. Ja me oleme kõik olemas! Usu seda! See on nii tore, et üks pisike piiga tuleb jälle meie suguvõsasse :) See talv möödub küll kiiresti, sest ootusärevus on suur. Hoia end!

Teie Ennike

Kampsun lapselapsele

 Mul on vardad või heegelnõel koguaeg soojas. See on üks väheseid asju, mida ma teha oskan. Ja see on vähim, mida ma teha saan...

Armastusega...

Teie Ennike

Jõulud haiglas 2025

Nagu igal aastal alustasin projektiga "Jõulud haiglas". See tähendab, et kogun isetehtud mänguasju jõulud haiglas veetvatele lastele. Eelmine aasta juhtus kuidagi nii, et Heiki avatsas liiga hilja, et võiks projekti käima tõmmata ja see oli 15 aasta esimene kord, kus me mänguasju ei kogunud. See aasta otsustasin ise kohe härjal sarvist haarata ja Kristi aitas mind kuulutuse tegemisega ning 15. oktoober hõiskasin esimest korda välja, et see aasta kogume jälle mänguasju. Huvi on olnud küllaltki leige, aga ma panen selle selle arvele, et jõuludeni on veel kaks kuud. Kindlasti on inimesi, kes tahavad oma panuse anda. Isegi Piret, kes heegeldas viimati 25 aastat tagasi, ostis lõnga ja silmad ning pusib kaheksajalga teha. Toon siinkohal ära ühe lingi, kust leiab palju kergeid amigurumi õpetusi, kes tahaksid ka proovida ja panustada, aga ei tea, kust alustada. Lilleliis on kokku kogunud ja jagab täiesti tasuta lihtsate mänguasjade tegmisi. Kui Sa ei ole kunagi proovinud, siis nüüd on väga hea aeg alustamiseks :)

Ma olen ise ka ikka iga aasta juba mitu aastat järjest panustanud, tehes suuri ja erinevaid mänguasju. See aasta teadsin kohe, et panustan, aga  otsustasin ühe väikese kassi heaks, sest tahtsin teha kümme mänguasja ja et oleks lihtne teha. Vähem oluline polnud ka see, et ma ei pidanud selleks lõnga eraldi ostma, sain oma lõngakastist just parasjagu puuvillaseid lõngakerasid ära hävitada. Õpetuse võtsin selle sama Lilleliisi lehelt ja kui juba neljandat kassi tegin, siis enam õpetust vaatama ei pidanud. Nii on hea lihtne teha. Ma ei pidanud oluliseks, et mänguasjad oleksid suured ja igaüks ise nägu, sest sellel pole mingit vahet - kümme haiglas olevat last saab jõulude ajal minul mänguasja. Ja see oli seekord olulisem. 

Minu panus on antud! Ja ma olen tulemusega väga rahul, kõik on hoole ja armastusega heegeldatud. Kui Sul on projekti kohta küsimusi või tahad ka osaleda, kirjuta mulle messengeri või meili peale (ennike.luhtaru@gmail.com). Iga väikseimgi mänguasi on oodatud ja on vajalik. 

Jõuludeni on veel kaks kuud, jõuad küll kasvõi ühegi mänguasja teha. Ja see ei pea olema heegeldatud, võib ola ka kootud või õmmeldud - just  see, mida Sa kõige paremini oskad :) See siiras rõõm jõulude ajal haiglas oleva lapse silmis on parim tänu, mis olla saab. Ja mina tänan Sind, kes Sa otsustad kampa lüüa :) Kui Sa ei saa teha midagi enda heaks, siis tee midagi teiste heaks!

Teie Ennike

Frideberta

Ma käisin viimati Noorsooteatris siis, kui Sebastian oli väike. Ja sellest on juba ju aastaid. Kui ma Sebastianile ütlesin, et ma lähen Piretiga Noorsooteatrisse, siis ta küsis, kas te lähte lasteetendust vaatama:? Ja siis ma ei osanudki midagi öelda, sest mul puudus kogemus, kas Noorsooteatris on tõesti ainult lasteetendused. Etendus algas kell 11.00 ja siis ütles minu väga ratsionaalselt mõtlev poeg, et ongi lasteetendus. No jah... Ma käisin Piretiga multikat ka vaatamas ja mõtlesin, et ju Piret ikka teab, mida ta teeb ja kus me käime. Igatahes tuli Piret mulle neljapäeval järgi ja linna teatrisse me sõitsime vaatama etendust "Frideberta". 

Ma olin väga õnnelik, kui selgus, et peaosas on Mari Jürjens, sest ma ikka olen selline pigem fänn. Tasane fänn, aga mulle tõesti tema hääl meeldib. Etenduse autor ja lavastaja on Mikk Jürjens ja osatäitjad sel päeval olid Mari Jürjens, Merlin Kivi, Hardi Möller, Andres Roosileht ja Risto Vaidla. Kõik laulud olid Mari Jürjensi loodud. 

Esialgu ma olin üsna ehmunud, sest tegu oligi laste, noorte ja täiskasvanute etendusega ja lapsi oli oi kui palju. Mõtlesin seal omas mõttes, kuidas ma sain algkoolis õpetaja olla ja ellu jääda, sest see lärm, mida lapsed teevad, on lihtsalt kõrvulukustav. Ootasime etenduse algust kohvikus. Kui oma kohtade peale läksime, tervitas mind seljataga istuv Annika (endine naabrinaine), see oli temast väga armas. Ja siis algas etendus, kus osatäitja hakkas karjuma. Jummel küll, lärmi oli juba niigi olnud ja siis ma mõtlesin, et miks lasteetenduses peab alati olema lärm, aga küllap see köidab laste tähelepanu. Õnneks lärm vaibus ja lavale tuli Mari omas headuses. Kõik tema laulud... Nee don nii armsad ja nii sügava sisuga. 

Etendus rääkis hirmust ja armastusest. Ma ei tea, kas kolmanda-neljanda klassi lastele see oli päris eakohane tükk, aga võibola ma alahindan lapsi. See on lauludesse pakitud lugu, mis üritab kiigata meid kõiki hirmutavate tunnete ette ja taha, äkki isegi piiluda natuke nende sisse. Mulle jäi kõlama mõte, et hirmu võib ju tunda ja selle sees olla, aga see möödud ja kõik ei tundugi enam nii hirmutav. Veel jäi mulle kõlama see, et ei tasu endale teha minutipeal päevaplaani, sest nii võib jääda märkamata armastus meie ümber. 

Mulle väga see etendus meeldis. Ja ma ei ütleks, et see oleks olnud titekas või poleks justkui meile eakohane olnud. Ma ilmselt ise Arvoga ei oleks seda kindlasti kunagi vaatama läinud, aga Piretiga saab näha ja kogeda asju, mida muidu mu elus poleks. Etenduses oli väga palju laule ja muusikariistu. Ei jõua ära imestada, kui andekad võivad olla inimesed. Samti oli mulle üllatuseks, et Mari Jürjens on näitleja. Olen teda ikka ja ainult muusikuks pidanud. Näitleb ta igatahes väga tõetruult. 

Ma ei tea, kui kaua "Fridebertat" mängitakse, aga kui Sul on võimalus, mine vaatama. Mina samastusin selle etendusega ikka väga, sest ma ei tunne ühtegi inimest, kes kardaks nii palju, kui mina kardan... Mul on väga hea meel, et Piret mind seda etendust vaatama viis. Aitäh Sulle!

Hirmul on suured silmad 

Teie Ennike

Üks laps on sündimas

Titeuudised on alati head uudised :)

Allu nimelt on oma kolmanda lapse ootel. Kui ma sellest teada sain, siis mul hakkasid kohe sõrmed sügelema, aga titadega on see paha lugu, et alguses ju ei tea, kumb tulemas on. Kuigi jah, mul on poisi tunne, ma ei teagi miks. Aga sellel pole vahet, kas poiss või tüdruk, peaseegi, et rasedus kulgeks probleemideta ja laps oleks terve. Aga! Mul oli vaja tegevust ja ma küsisin Allu käest, kas ma võin valge teki teha. Allu ütles muidugi, et loomulikult võin, aga siis arvas, et äkki teen kollase. Istusime Sipas sauna terrassil ja ma hakkasin lõnga otsima. See, et lõngaks on Baby Merino oli kohe selge, aga värv. Vaatasime erinevaid kollaseid ja valisime välja sellise koogel-moogeli kollase. Kuigi seda peab muidugi mainima, et pildi peal ja tegelikkuses on ikkagi lõnga värvidel vahe sees. Meile tundus see koogel-moogel sobiv ja ma tellisin lõnga ära ning jäin ootele. Koo ja loo kodulehelt tellides saabuvad lõngad alati väga kiiresti ja kaua ootama ei pidanudki. 

Lõng käes, hakkasin kuduma. Juba tuttavat mustrit. Olen selle mustriga neli beebitekki juba teinud see aasta. Mulle väga meeldib see pitsiline kude ja see ka, et hea kerge on teha. Mustrit vaatama ei pea ja pikkust mõõtma ei pea, sest viiest dokist tuleb just parasjagu suur tekk, mida vajadusel saab kahekordselt kasutada ja suvel hea õhuke tekk beebile tuduajaks peale panna.

Ma pole eladeski nii kiiresti ühtegi tekki valmis kudunud. Neli päeva ja viimistlus. Väga palju loendamist, aga mul oli seda väga vaja. Ühtegi apsu sees ei ole ning tekk on ilus ja pehme. Ja kollane. Nüüd pole vahet, kas tuleb poiss või tüdruk - värvi poolest sobib tekk mõlemale. Aitäh Allu, et lubasid kollase teki teha. Eks mu sõrmed sügelevad edasi beebiasju teha, aga ma taltsutan ennast ja ootan ikkagi ära, kunas beebi näitab, kes ta on. Pelgalt oma sisetunde järgi siiski teha ei julge. Kuigi jah - üks väikene poiss kuluks suguvõsasse ära küll :) Aga kui on tüdruk, on see ka väga tore :)

Nüüd mul on uus projekt käsil ja see on oi kui raske. Olen kolm mustrikordust kudunud ja pean igal real mustrit vaatama. Lõng on ka imepeenike, nii et - aega läheb. Aga mul oli vaja see projekt käsile võtta. Loodetavasti saan õigeks ajaks valmis. Jõuluks nimelt. Ma vist ei olegi nii rasket asja varem kudunud... Hoole ja armastusega :) Ma väga loodan, et ma saan hakkama...

Allu, Sina muudkui kosu ja kasva koos beebiga ja kui juba soo ka teada saame, siis saab igasugu muid asju kududa. See on nii tore, et Sa otsustasid kolmanda lapse saada oma pööraste tüdrukutele lisaks. Tegid meile kõigile silmad ette :)

Teie Ennike

Hobulaiu 2025 vol2

Juba nädalajagu päevi on möödas sellest, kui käsime suure kambaga Hobulaiul, aga mina pole midagi kirjutanud. Sellel on mitu erinevat põhjust, aga peamine on see, et mul on loomekriis... Igas mõttes. Igatahes eelmine reede me Hobulaiule läksime. Meid ei olnud ei rohkem ega vähem kui 20 inimest (16 täiskasvanut ja 4 last). Ennem laiule minekut sai hoolega ilmateadet jälgitud ja nagu sel suvel kohane - jumalat palutud, et ilm oleks enam-vähemgi. Essa käis reede hommikul surnuaias ja ütles isale, et me läheme nüüd Hobulaiule, palun anna meile vaikne meri ja hea ilm. Mina ei tea, kas sellest oli abi, aga reedel läksime peegelsileda merega üle ja ilm oli terve päev suurepärane. 

Seekord oli eriline see, et Annely oma perega tuli isikliku paadiga üle, mis oligi väga hea, sest Bert käis kalal ja tõmbas kolm suurt haugipurakat välja. Ma ei mäletagi, millal viimati haugi sõin... Kunagi Põhjakal vist. Bert käis tegelikult teisel päeval ka kalal ja tõmbas 10 haugi välja, aga lasi need kõik tagasi. Alguses oli jutt, et teeme uhhaad teisel päeval, aga lõpuks sai ikkagi kogu saak grillilt üle lastud ja lihtsalt ära söödud. Bert oli üldse väga lahke ja tegi kaasasolnud poistele paadisõitu. Kõigil ikka ilusasti päästevestid seljas. Poistel oli lõbu laialt. Ma ei tea, kas mina oleksin julgenud nii väikese paadiga üle tulla... Ma kardan isegi seda Märjamaa valla paati ja sõitu, aga ma ütlesin kohe kaptenile, et ärgu ta palun sellist sõitu tehku, nagu ta meile eelmine kord tegi, kui saarel käisime, sest ma tõesti kardan. Kapten oli vastutulelik ja sõitis rahulikult. Vähemasti saarele minnes. Peaaegu oleksin pidanud teda kiitma, kui ta poleks tagasisõidul tõelist rallit teinud.... 

Midagi väga mullistavat me seekord saarel ei teinud. Kuna koos olid rohkem või vähem sportlikud meeskodanikud, siis mängiti päris palju jalgpalli. Isegi kossu visati. Sebastian on muidugi alati käpp, kui keegi viitsib temaga palli taguda ja Aivar ikka viitsib, kuigi ka Arvo andis oma osa ja minu meelest isegi Mart vähe koksis palli. Olen Sebastianilt küsinud, kas ta tunneb vahel jalkast puudust... Ta ütleb, et otseselt ei tunne, sest ta ei viitsiks neli korda nädalas jalkatrennis käia, aga hea on ikka, kui vahel saab mängida. 

Päris palju mängiti ka Mölkkyt. Meie Sebastianile meeldib see mäng väga. Talle üldse meeldivad igasugused aktiivsed tegevused. Püüdsin neid pildile ka saada, aga kuidagi ei olnud seekord kätt ega silma... Aga mõne eessesiva fotojahi jaoks ikka mingeid pilte sain. 

Kuna Essal oli 18.august sünnipäev, siis Annely ja Getter tegid koos nelja poisiga küpsisetorti. See oli tõeline kaos :D, aga tort ise tuli väga maitsev. Mul on selline tunne, et Pille poisid (kaksikud) on harjunud ema köögis aitama. Nad tahtsid koguaeg kuskil midagi kaasa aidata. Ma muidugi ei tea - võibolla mu arvamus on täitsa vale. Igatahes said nad tordi valmis ja poisid olid ülirahul, et nad said ka aidata. Enda jaoks panen kirja, et maasikatoormoosiga on tort parem kui vaarikatoormoosiga. Noh, et järgmine aasta teaks selle peale mõelda. Essa poetas paar pisarat ka, kui öösel tüdrukud tordiga tulid :)

Teisel päeval käisime matkamas ka. Seekord läks punt kaheks või isegi kolmeks. Osad läksid lõunamajaka juurde, osad põhjamajaka juurde ja osad magasid pohmelli välja :D Mina olin selles seltskonnas, kes käis lõunamajaka juures. Miks me niimoodi hargnesime? Sest seekord ei olnud Mira ainuke koer, kes kaasas oli. Liivi perel on suur valge lambakoer ja ka tema oli saarel seekord. Kuna Mira ja Keru omavahel läbi ei saa, siis pidime neid üksteisest eemal hoidma. Mira ei tee Kerust väljagi, aga Keru on väga huvitatud. Seetõttu oli Liivi nagu lapsega, pidi pidevalt vaatama, et Keru liiga hoogu ei satuks - tegi temaga kuulekustrenni, jalutas, jooksutasid mererannas. Mul oli algul sellest suur hirm, et Keru Hobulaiule tuleb, aga lõppkokkuvõttes võib öelda, et kõik laabus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Kuigi ma kujutan ette, kui väsinud Liivi võis lõpuks olla... 

Saime ikka vihma ka, kuigi mitte nii palju, kui palju ilmateenistus lubas. Aga peale vihma oli ka temperatuur suht madal (15 kraadi maksimum) ja päris palju sai ikka külmetatud. Midagi seetõttu muidugi tegemata ei jäänud. Toimkond töötas nagu õlitatult ja ujumas käidi ikka mitmeid kordi. Mina sellest ei tea midagi, ma ei käinud isegi saunas... Kõige vapram oli Sebastian laupäeva hommikul, kui läks otse voodist merre. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ta suutis, aga näe suutis. Süüa oli jälle kuidagi liiga palju kaasas. Eks Berdi püütud haugid lõid ka natuke selle arvestamise värgi sassi, sest sel päeval, kui ta need püüdis, oli mõeldud viis lõhefileed, aga siis olid ju haugid ka veel lisaks. Juhtus nii, et hommikuks olid kaks lõhefileed alles, aga otsa nad päeva peale said, niiet - ei miskit hullu. Minul õnnestus seekord kuidagi niimoodi saarel ära käia, et köögis nõusid pesema ei pidanudki, ainult sauna juures. Ma ei tea, kuidas see nii juhtus... See ei olnud taotuslik. Aga Essa, kibe käsi, hoolitses korra ja puhtuse eest :)

Ma olin seekord sellest saarel käigust erakordselt väsinud. Isegi esmaspäevaks ei olnud taastunud. Ma ei tea, kas see külm ja vihm andis oma osa... Või on seal taga minu üleüldine enesetunne... Kuigi peab ütlema, et isa andis meile ikkagi suhteliselt ilusad ilmad. Mitte pooltki selliseid, mis ilmateenistus lubas. 

Selleks aastaks on Hobulaiuga kõik. Ja järgmiseks aastaks uued ajad broneeritud. Ma ei hakka siin kirjutama, kui palju alkoholi ära joodi või kui suur pohmakas kellelgi oli, aga üht ma ütlen küll - mitte kunagi tavaolukorras ei korgita 14.00 päeval rummi lahti :D Tavaolukorras. Mitte kunagi. Muidu oli nagu saarel käik ikka - koos kitarrimängu ja lauluga, sportlikud tegevused, toimkonnad, vihameistrid, Arvo jõudis isegi sauna kerise ära parandada olemasolevate vahenditega. Ja Essa teed putitada. Nüüd on Essa haige, palju tervisi talle :)

Kaptenile ütlen ainult nii palju, et... Ma ei ütlegi midagi. Austa merd!

Teie Ennike