Merikesega Pärnus

Ma sain endale suvel uue sõbra :) Ükskord läksin Miraga hommikul jalutama ja teeotsast välja jõudes tulid mulle vastu Mairis ja Merike. Mairisega oleme juba kooliajast tuttavad, aga mingi vahe sõbrunesime facebookes ja oleme siiani suhtlema jäänud. Tegelikult olid nii Mairis kui Merike Triinu klassiõed, aga Triin nendega ei suhtle. Igatahes jalutasid nad mulle vastu ja jäime Mairisega lobisema (Mairis elab muidu Inglismaal, oli lihtsalt kodus käimas). Siis kuidagi tuli jutuks, et Merike tahaks nii väga jalutamas käia, aga pole kellegagi käia. Merike nimelt on 1.tüübi diabeetik, kes on pime. Rääkisime kõik rääkimised ära ja läksime kõik oma teed. Ja siis ma jalutasin oma pimeda Miraga ja mõtlesin, et miks mina ei võiks Merikesega jalutamas käia? Aega mul on, jalutada mulle meeldib ja kuigi ma ei tea, kidas pimedaga jalutatakse, siis mõtlesin, et kui keeruline see ikka olla saab. Saatsin messengeris Mairisele sõnumi ja ütlesin, et kui Merike on huvitatud, siis mina võin temaga jalutamas käia. Ja Merike oligi huvitatud. 

4.juulil käisime esimest korda koos jalutamas. Merikesel oli juhtkoer Ursa kaasas ja valge kepp käes ja me jalutasime neli kilomeetrit. Eks ma natuke pabistasin, sest mul tõesti ei olnud õrna aimugi, kuidas pimedaga jalutatakse. Aga sain üsna kiiresti aru, mis on minu roll ja nii me olemegi nüüd juba peaaegu viis kuud jalutamas käinud. Aga mitte ainult. Ma käin Merikesega poes ja apteegis, õpetasin ta ahju kütma, sest ta ostis endale Märjamale ahjuküttega korteri, ajan tema arvutiasju. Olen igatepidi toeks. See on väga hea õppetund mulle, sest olen pidanud nii palju oma mugavustsoonist välja tulema. Muidu olen mina see, kes vajab tuge, aga nüüd on minu elus inimene, kes vajab hoopis minu tuge. See on hea tunne - olla olemas. 

Merikesel on juhtkoer Ursa (labradori retriiver), kes on 9aastane ja kes ei viitsi enam eriti tööd teha. Me käime ammu Merikesega jalutamas ilma Ursa ja valge kepita. Kui Sa ei teaks, et ta pime on, siis Sa ei saaks arugi, kui meid jalutamas näeksid.  Igatahes Ursal õnnestus mänguhoos ära lõhkuda oma vasaku põlve side ja menisk. Ja temaga oli vaja minna Pärnu Loomakliinikusse operatsioonile. Mina olin siis see inimene, kes Merikese ja Ursaga minema pidi. Mina.... Kes ma peaaegu ei sõidagi enam autoga, sest ma kardan. Ja mul ei olnudki muud võimalust, kui mugavustsoonist välja astuda ja sõita. Arvo õpetas mind, kuidas loomakliinikusse sõita (st sõitsime ühe korra selle tee koos läbi) ja 18.november me läksime Merikese ja Ursaga Pärnusse. Oi jummel, kuids ma kartsin! Ma arvasin, et ma ei saa sellega eladeski hakkama. Öösel käisin peas läbi kogu seda reastumise ja pööramise teekonda ja süda nii valutas, et äkki ma sõidan kuskilt valesti. Võtsin hommikul Merikese ja Ursa auto peale ja ütlesin Merikesele, et Sa pead mulle moraalne tugi olema :) Pime tugi. Autosõidu ajal... Praegu paneb mind see muigama. Püüdsin hästi rahulik olla ja keskenduda sõidule, kui Pärnusse hakkasime jõudma. Vaatasin kogauaeg meeleheitlikult GPS-i ja ma isegi ei taha öelda, kui kõrge mu pulss oli. Aga! Kohale me jõudsime väikeste viperuste kiuste. Ma olin nii läbi, et mõtlesin, et ma ei taha enam kunagi autoga sõita, kui ükskord koju tagasi jõuame :D 

Jätsime Ursa loomakliinikusse ja läksime jalutama, sest mina ju autoga ei sõida ja siis meil ei jäänud muud üle, kui jalutada. Õnneks ilm oli suurepärane. Päike paistis, väike miinus ja Pärnu oli kõik lumevaibaga kaetud. Nii ilus oli! Mõtleisme siis, et mis me teeme. Ma olin kodus palunud Sebastianil vaadata, kui kaugel on kliinikust Endla teater ja Sebastian ütles, et 1,9km. Meie käes pole see mingi vahemaa ja jalutasimegi Endla teatri kohvikusse, kus võtsime kohvid ja otsustasime hommikust süüa. Mina võtsin muna ja peekoni ning Merike võttis quesadillad munapudruga. Ma tavaliselt sellisel kellaajal ei söö, aga tegin erandi, sest ma ei teadnud, kui pikk meie päev tuleb. Öeldi küll, et umbes kolm tundi läheb Ursal, aga kunagi ei tea. Ja see oli hea, et ma nii mõtlesin. 

Kui me olime kõhud täis söönud ja kohvid ära joonud, jalutasime PortArturisse, sest Merikesel oli massaaži linu vaja. Muuseas, ta on õppinud massöör, niiet - kui Sa soovid massaaži, siis ma võin Sind Meriksega kokku viia. Ja siis otsuatsime, et hakkame vaikselt tagasi liikuma. Kiiret meil ei olnud, sest kell näitas pool üks ja poole kahe ajal pidavat kõik valmis olema. Jalutasime kliinikuni ja istusime autosse ootama arsti kõnet. 

Ja mida ei tulnud ega tulnud, oli arsti kõne. Veerand kolm otsutasime minna vaatama, kus maal asjad on. Ja meile öeldi, et Ursa ei olnud opi ajal stabiilne ning läheb aega. Peab taastuma kliinikurahva silma all. Kuulsime ühe koera nutmist ja lootsime nii väga, et see pole Ursa. Prognoositav aeg oli umbes kell 15.00. Merike oli nii endast välja, nuttis mul autos. Ma püüdsin teda lohutada ja otsisin jututeemasid, et ta mõte läheks kuhugi mujale, aga ta ikka oli täitsa lohutamatu. Lõpuks rääkisime loomadesst, kes meil kunagi on olnud ja siis ta natuke rahunes maha. 15.00 läksime uuesti vaatama, kuidas lood on ja keegi koer nii nuttis... Arsti käest kuulsime, et tegelikult opi ajal oli kõik hästi olnud, aga kui Ursat hakati narkoosist välja tooma, siis ta ei hakanud ise hingama. See võttis tal aega ja seepäarst pidi ta ka kauem kliinikus olema. Kuid siis nad olid valmis ta koju lubama. Arst rääkis pikalt ja laialt, näitas röntgen ülesvõtteid, jagas ravimite kohta infot, mida Ursa nüüd mõnda aega peab võtma ja siis meid viidi Ursa juurde. Ja see nutt oligi Ursa nutt... Ta hingeldas ja kiunus. Merike ehmatas päris ära, aga sel ajal, kui ta tualetis oli, siis need õed või arstid või ma ei teagi, mis ajapulgad ütlesid, et see on normaalne. Et ta on närvis ja segaduses, see läheb üle. Kandsid siis kahekesi Ursa autosse tahaistmele ja Merike istus tema juurde. Terve tee Ursa hingeldas ja nuttis... Seda oli valus kuulata. Isegi mul. Mis siin veel Merikesest rääkida. Kojusõit kulges ilma viperusteta ja jõudsime napilt ennem pimedat tagasi (kogu Pärnus käik läks 8 tundi). 

Viisin Merikese ja Ursa Merikese ema juurde, sest Ursa ei tohi kolm nädalat treppidest käia. Ja sõitsin koju. Terve õhtu mõtlesin, kuidas tal on...Süda nii valutas. Hommikul veerand kümme mõtlesin, et nüüd on küll kell nii palju, et Merike ei maga ja helistasin talle. Ursa oli õhtul ikkagi nutmise lõpetanud ja maha rahunenud, kuid eks ta õnnetukene on ikka. Aga vähemasti ei nuta enam. Pissib kakab, sööb. Mul langes kivi südamelt, sest ma tõesti ei ole kunagi kokku puutunud sellise olukorraga, kus koer lohutamatult nutab. Ja niimoodi tunde järjest. Õnneks on nüüd kõik parem ja loodame, et Ursa taastub kiiresti ja hästi.

Igatahes! Kogu selle pika jutu mõte. Mul on uus sõber ja sõbra neljajalgne sõber on ka mu sõber :) Ja mis ma veel tahtsin öelda - ma saan hakkama! Ma tõesti sain hakkama. Mul küll hävines miljon närvirakku, kuid ma sain hakkama selle sõiduga. Vahel mõtlen, et ma peaksin ennast natuke rohkem usaldama, aga no minu eneseusk on ikka tugevalt alla nulli... Sellised väikesed võidud aga loovad hea tunde. Tunde, et ma olen kellelegi vajalik ja tunde, et kui ikkagi on möödapääsmatu, siis ma saan hakkama! Ma olen natuke enda üle isegi uhke, aga nina väga püsti ei aja :) 

Head paranemist Ursale! 

Teie Ennike