Meie beebile :)

Maikuu jõuab järjest lähemale ja lähemale ning minu sõrmed muudkui sügelevad ja sügelevad. Ma suure hurraaga hakkasin kohe kuduma, kui sain teada, et vanaemaks saan. Polnud nii palju mahtigi, et oodata ära, kummast soost pisike on. Ostsin valge lõnga ja kudusin talle tekikese. No siis saime juba teada, et tulemas on tüdruk ja siis ma olin ikka täiesti ohjeldamatu oma roosamanna sees :D Et ma selle roosamanna sisse ära ei upuks, tellis Piret minult beebipoisile tekikese ja ma olin helesinise lummuses. Sain selle teki valmis ja vaatasin seda igast nurgast ning sain aru, et ma tahan meie beebile ka sellist tekki, kuna esimene, mis ma tegin, oli selline toekam ja paksem, aga meil on ju kevadebeebi ja siis ma mõtlesin, et ikka tore oleks, kui tal oleks õhuke ja pitsiline tekk ka. Isegi lõng oli juba olemas :D 

Hakkasin suure hooga kuduma, aga siis tekkis mingi seisak. Ma ei teagi. Lihtsalt ei olnud sellist tunnet, et tahan kududa ja tekike seisis diivani käetoe peal. Mõtlesin koguaeg, et mul pole aega ja sisustasin oma aega lugemisega, jalutamisega, koristamisega, söögi tegemisega, joogaga, pilatesega, õppimisega - no tegin igasugu asju ja aega nagu päriselt polnud. Ja siis ühel ööl nägin unes, et beebi oli juba sündinud ja mul ei olnud asjad valmis. Ärkasin hirmuhigiga üles ning mõtlesin, et nüüd on aeg, kuigi päriselt oli sellel hetkel beebi sünnini kümme nädalat. Kudusin kohe ühe päevaga kaks lõngakera ära ja teisel päeval veel ühe lõngakera ära ning valmis ta saigi. Pesin puhtaks, laotasin kuivama ja olin ise hirmus õnnelik, et selle töö ette võtsin. Tekk tuli just nii ilus ja õrn, nagu ma lootnud olin. Ja muidugi roosa :) 

Ja siis vaatasin neid kampsuneid, mis ma teinud olin ning mõlemad tundusin kuidagi nii suured. Üks oli küll kootud vastsündinu suurusega, aga oli sama suur, kui 1-3kuuse kampsun. Ja siis ma otsustasin, et koon veel ühe kampsuni. Olin seda kampsunit varem kudunud (Alissale ja Lilile), aga kui õpetuse ette võtsin, tundus kõik nagu hiina keel. Mitte midagi ei saanud aru. Lugesin kaks korda õpetuse läbi ja sain aru, et lugemine ei vii mind kuigi palju edasi. Peab otsast tegema hakkama. Ja hakkasingi. Rida realt läksin edasi ja kõik oli selge nagu seebivesi. Ilma irooniata. Tegelikult ka ei olnud midagi rasket. Olen tähele pannud, et kui mulle mõni õpetus tundub raske, siis ma pean lihtsalt hakkama rida realt edasi minema.  Sellest sada korda läbi lugemisest pole mingisugust kasu. Ikka peab hakkama otsast tegema. 

Igatahes on nüüd pisikesel piigal päris esimene kampsun ka olemas, kuigi mulle tundub, et ikka on liiga suur :D aga ma vist järgmist kampsunit tegema ei hakka... Mind, hullu, muidugi ei tea ka, mis mõte mul parasjagu pähe lööb või unes näen.... Ilmselt mulle tuleks lõngapoodide blokk peale panna :D Aga ma ise olen hirmus rahul tegelikult, sest kõik, mis ma talle kudunud olen, on armastusega kootud. Igaksjuhuks ükskord küsisin Anetelt, et kas ta üldse tahab neid minu kootud asju? Äkki ta tahab ainult poest ostetud stuffi, aga Anete ütles, et ikka loomulikult tahab. Uh, hingasin kergendatult, sest olen tõesti ohjeldamatu olnud. Ma oma lastele päris pisikesi asju ei teinud, ei olnud siis veel nii osav, aga aastate jooksul on nii mõnigi beebi minu kootud asju saanud kanda. Enda lapselapsele ilmselt koon ka edaspidi palju asju, sest need on kõik nii pehmed ja soojad ning ei saa ära unustada, et südamega tehtud. 

Kevad on käes :) Ja oodata on veel 8-9 nädalat. See aeg läheb ruttu. Loodan nii väga, et minust saab hea vanaema. Ma oma vaimusilmas juba näen, kuidas ma talle Petsoni lugusid loen :D ja siis me koos naerda saame. See, et sinna juurde käib väikeste kampsunite kudumine, on kuidagi nii loomulik. Ootan nii väga seda pisikest imet :) 

Teie Ennike