Kevadkuud tervitamas

Tihti hommikuti tunnen suurt soovi Liisule midagi ilusat öelda. Liisu on alati messengeris saadav ka ja ta ütles mulle, et tahaks rappa minna, sest õues on nii mõnus. Vaatasin arglikult oma abikaasat ja ei julgenud mõtet välja käia, sest ta saabus üle kahe nädala koju ja jõudis siia alles kell kaks öösel. Hommikul kell kaheksa juristasime juba kohvimasinaga. Aga ikka kripeldas. Lõpuks ütlesin, et Liisu siin kirjutab, et tahaks rappa... Rõõm oli minupoolne, kui Arvo ütles, et aga lähme siis! Küsisin Liisult, kas see raba on soov? Ja ütlesin, et meie oleme valmis minema :) Leppisime kokku, et kell 12.00 korjame Liisu auto peale. Hõikasin perechatis ka välja, et on minek, ühinege, kes soovib, aga ei soovinud keegi. Kuna Sebastian käis kaks nädalat tagasi rabas (rabajärves ka muuseas), siis ta ei viitsinud ka meiega ühineda. Nii juhtuski, et me läksime Liisu ja Arvoga Jalasele. Sellist asja juhtub ikka väga harva, et keegi ei haaku, aga me ei lasknud end sellest häirida ja otsustasime ikkagi kevadkuud tervitama minna. 

Saatsin Arvo poodi, sest mul oli tunne, et ma tahan küpsetada meile õunamuffineid. Retsepti võtsin Nami-Namist. Panime soojad muffinid karpi, tegime kohvi ja läksime Liisut auto peale võtma. Ilm oli ilus - päikest küll ei olnud, aga täiesti tuulevaikne ja sademeteta, sooja 2 kraadi. Oma armsa Mira võtsime ka kaasa. 

Jalase matkarada kulgeb mööda metsa, põldu ja laukaid. Metsa all oli maapind kõva, mis oli väga hea, sest muidu oleks ainult üks suur muda olnud. Metsaalune on peaaegu lumevaba. Läksime reipal sammul ja lasime Miral nuusutada neid võõraid postitusi. Ma ei julgenud algul Mirat vabalt jooksma lasta, aga Arvo julgeb alati mitme eest ja nii saigi Mira vabalt ringi joosta. Ainult laudtee peal oli rihma otsas. Oi, ta oli õnnelik! Nagu kevadine vasikas :)

Raja lõppu jõudes sõime õunamuffineid ja korjasime pajuoksi. Nii mõnus oli olla. Ütlesin vist lausa kaks korda, kui hea meel mul on saabuva kevade üle. Päriselt on ka  - jälle üks talv üle elatud. Rääkisime Liisuga, et seekordne talv ei olnudki nii pikk ja õudne, sest meil on nii palju igasuguseid joogasid, pilateseid, jõusaali trenne, saunaõhtuid, väljasõite olnud, et sellist diivani peal lebotamist on ikka väga vähe olnud. Koguaeg on midagi toimunud. Võib isegi öelda, et väga aktiivne talv oli. Aga ikkagi on nii hea meel, et see hakkab läbi saama. Uuel nädalal lubab juba kümme ja enam kraadi sooja!

Sõime muffinid ära, ajasime juttu ja hakkasime tagasi kõndima (üks Jalase miinuseid - rada on edasi-tagasi, mitte ring). 

Igatahes jälle käidud ja nähtud. Rada on väga hästi läbitav ja kui ilm on ilus, siis minge ka :) Õue! Sest kui hästi kuulatada, kuuleb linnulaulu ja hästi nuusutada, tunneb kevadelõhna. Mira võib teile rääkida, mis lõhnu tema kõik tundis, kui sai vabalt ringi joosta :D 

Aitäh Liisu selle vahva hommikumõtte eest! Eriline tänu ka Arvole, kes peale hullumeelseid töönädalaid oli valmis kohe rappa minema, kui mõte õhku visati. Tore oli teiega jalutamas käia :)

Teie Ennike