Tellimustööna beebikomplekt

Mul juhtub seda haruharva, et keegi palub mul midagi kududa või heegeldada. Enamus minu asju, mis ma teen, on heategevuseks või lähedastele või endale. Aga! Vahel ikkagi juhtub, et keegi märkab ja tellib. Nii juhtus ka Kristinega. Ta nägi mu blogis Allu veel sündimata beebile tehtud komplekti ja küsis, kas ma tellimuse peale ka teen. Ma mõtlesin hästi korraks, kas mul on selleks aega ja palju polnud vaja mõelda - muidugi mul on aega neid imepisikesi asju teha :) Kuna Kristine ei teadnud, kummast soost beebi on (vahemärkusega olgu öeldud, et ei, ta ei hakka vanaemaks saama, aga beebi sünnib suguvõsas), siis ta arvas, et võiks beeži teha. Ma vaatasin kohe Must ja Roosa kodulehel ringi ja leidsin täpselt sobiva lõngavärvi ning tellisin lõngad ära. 

Kui ma paki kätte sain, siis olin meeldivalt üllatunud, sest lõng oli veel ilusamat värvi, kui pildi peal tundus. Ja minul oli parasjagu Mikaeli vest pooleli. Beebile komplekti tegemiseks oli mul aega jaanarini. Aga ega mina ju ei raiska aega :) Sain vesti valmis ja lõin kohe kampsuni silmused vardale. Oi, see kampsun ei tahtnud edeneda, sest ma olen seda juba nii palju teinud ja põnevusmoment jääb ära. Aga kuna see on lõpp-kokkuvõttes üks väga ilus kampsun, siis hambad ristis kudusin selle valmis :) No mitte päris ristis, eks mulle ikka meeldib kududa ja heegeldada, isegi, kui teen ühte ja sama asja juba mitmendat korda. 

Püksid ja müts valmisid ülihelikiirusel. Lõng oli jämedam, vardad suuremad ja no neid pisikesi asju tehes ei märkagi, kui juba on asi valmis. Papudega nii lihtne polnud. Seal peab sõrmega järge ajama, aga kuna ma olin neid juba ühe korra teinud, siis teadsin, et ma saan hakkama. Isegi, kui peab sõrmega järge ajama. Ma olen tegelikult varem ka teinud papusid, ma ei teagi, miks ma need nii keeruliselt pidin tegema :D On ikka palju lihtsamaid variante ka. 

Kudusin kõik asjad 1,5 nädalaga valmis. Ei, mu päevad ei kulgenud ainult kududes. Kõik muud asjad, mis oli vaja ja mis mulle meeldivad, olid ka ikka tehtud. Aga päris suur osa päevast kuulus ka kudumisele, sest mul oli vaja kiiresti see komplekt valmis saada. Miks? Aega ju oli....jaanarini lausa. Kristine isegi ütles, et võib veebruarini teha, aga! Mul oli juba üks teine projekt kuklas ja ma tahtsin sellega tegelema hakata. Sellest ma täna ei kirjuta, sest see projekt ei ole veel valmis. Alles poole peal. 

Ja mis on kõige raskem osa, kui asjad lähevad kaugemale, kui Märjamaa? Paki saatmine. Ma iga kord pabistan, kas ma panin ikka telefoninumbri õigesti. Ja siis ma olin juba natukene ärevuses, kas Kristine ikka sai paki kätte. Küsisin lõpuks, sest närvid ei pidanud vastu. No muidugi sai ja talle väga meeldis see, mis ma loonud olin. Ma ei tea, kas ma võtan tellimustööde puhul õiglast hinda. Päris niisama teha ei taha, aga ega käsitööga rikkaks ka ei saa. Kui Sa just iga nädal ühte komplekti maha ei müü. No ega siis ka rikkaks ei saa, aga abiks ikka. See, mis ma praegu teen, on puhas kulu. Ja hiljem siis kellegi tänulikkus. Aga mind see ei häiri - ma olen ikka korduvalt ja korduvalt teinud asju, et teisi rõõmustada. 

See aasta on vist beebikomplektidega kõik. Ei ole ette näha, et beebisid hakkaks sündima meie suguvõsasse, kuigi see ei ole ka välistatud, sest sellises eas naisi on meil ikkagi mitu tükki ritta panna, kes võiksid lapsi saada. Aga hetkel ei ole ühtegi uut titeuudist tulnud. 

Mulle meeldib neid väikseid asju teha! Mitte selle pärast, et need saavad ruttu valmis, vaid selle pärast, et lõpptulemus on nii nunnu :) Ükskõik, mis värvi see tegemine siis parasjagu on. Kuigi ma ei ütleks ära ka helesiniste asjade tegemisest. See aasta on kuidagi väga roosamanna olnud :) Ma vaatasin blogist, et ma olen sel aastal üsna palju käsitööd teinud. See on hea märk - loovus töötab. Vahel mõtlen, et mis ma selle ajaga teeksin, kui ma istun diivani nurgas ja käsitööd teen ja ausalt öeldes olen aru saanud, et ma ei teeks midagi meeldivamat. Ja ma olen nii tänulik õpetaja Palmeosele, et ta on mind õpetanud kuduma, heegeldama ja tikkima. Eks geenid mängivad ka rolli, sest minu isapoolne vanaema tegi ka käsitööd ja minu isapoolne tädi teeb samuti. Mul on hea meel, et minul see oskus on, sest ükski minu õdedest või õdede tütardest ei tee käsitööd. Kui palju tunde saab mööda saata tehes midagi, mida nii väga meeldib teha :)

Aga praegu ma heegeldan... Väsimatult. Igal võimalikul vabal momendil. Mida? Sellest kirjutan üks teine homme. Siis, kui kõik on valmis :)

Teie Ennike