pühapäev, 18. september 2011

Öö Angasilla mäe metsas

Sel nädalavahetusel me tegime midagi sellist, mida me varem oma lastega teinud ei ole - me ööbisime metsas. Et kõik algusest peale ilusasti ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et Arvo oli meil teismeeas aktiivne skaut, kes pole siiani loobunud kord-paar aastas sugulastega/sõpradega metsas ööbimisest ja tsillimisest. Meie selles ürituses kunagi osalenud pole, sest alati on keegi olnud selleks liiga väike. Nüüd aga juhtus nii, et Arvo hakkas mulle ühel õhtul skypes rääkima, et peaksime minema poistega ööseks metsa. Ehitama variendi, tegema lõkkepuid, lõket, süüa. Kuna südasuvel seda teha ei saa, sest lõkke tegemine on keelatud seoses tuleohtlikkusega, siis sobivadki selliseks tegevuseks eriti hästi sügiskuud ja kevadkuud (maniakid muidugi käivad talvel ka). Ega ma ta mõtet halvaks ei pidanud, aga juhtus selline lugu, et poisid jäid haigeks ja ilm oli vihmane. Õnneks oli neljapäeval märgata lastel tervenemist ja ei jäänudki muud üle, kui loota, et ilm on ilus. Aga. Kui sa ootad ilusat ilma, siis võib paratamatult juhtuda nii, et tõused hommikul üles, päike paistab ning kui lähed poodi asju ostma, tabab sind ootamatu vihmahoog. Nii me siis istusime laupäeval oma elutoas, poest kõik asjad ära toodud, asjad kokku pakitud ja vaatasime aknast välja, mismoodi muudkui kallab:) Normaalsed inimesed oleks oma äsjatervenenud laste huvides kõik kodinad lahti pakkinud ja kamina ette sooja jäänud, kuid meie ju ei ole normaalsed ja nii me ikkagi läksime metsa - trotsides ilma ja hirmu, mida inimesed (eelkõige mu oma ema) meist arvavad:D


Ma ei hakka siinkohal isegi mainima, et me seisime tükk aega keset põldu suure tamme all ja ootasime, et vihm natuke vaibuks. Poisid olid rõõmsad, mina olin rõõmus ja isal hakkas tekkima väikene paanika, kas me ikka teeme õigesti? Poistel muidugi polnud kahtlustki - ikka õigesti!
Jube, kui palju peab võtma asju kaasa, kui lähed terve perega ööbima lageda taeva alla! Meie lisarist on muidugi tohutu veekogus - seekord võtsime kaasa 15 liitrit ja peaks ütlema, et tulime ikka väga nibin-nabin välja. Pool teed metsa laulsid kõik minu kolm meessoost pereliiget "Päikeseratast" ja nii uskumatu, kui see ka pole - kui me olime leidnud endale sobiva laagriplatsi, lakkas vihmasadu ja rohkem selle aja jooksul meile vihma kaela ei tulnud. Aga eks kõik oli ikka märg. Iga puu liigutamine tekitas dušši ja kõik, mida puutusid, tegi sind aina mustemaks, kuid ega ei tasu end ikka igast tühjast - tähjast häirida ka lasta.


Tööjaotus oli aus - keegi saagis ahjupuid, keegi saagis kuuseoksi, keegi raius variendi jaoks puid, keegi raius küttepuid. Kõik tegid midagi ja ei lasknud end õhuniiskusest häirida, sest vähemasti ei sadanud enam midagi juurde. Iga natukese aja tagant ma tuletasin lastele meelde, et ärgu nad jumala eest vanaemale öelgu, et nende vanemad nad metsa vedasi:D Aga valmis kõik sai ja kui lõke ka juba püsti oli, siis tundus elu lausa lust ja lillepidu ning me hakaksime süüa tegema. Igaüks grillis endale vorsti ja valmisid oivalised "turbokad".


Ega see kokanduslik saavutus muidugi miski gurmee värk polnud, kuid kõhu said kõik täis ja täis kõhuga on ikka inimesed ju rõõmsad ja taluvad ka saabunud pimedust paremini. Sebastian oli meil selleks ajaks, kui pimedaks läks, ikka nii otsas omadega, et tema uinus kell üheksa õhtul nagu korralikule inimesele kombekohane ja ei tea metsast kostuvatest ööhäältest mitte miskit.


Ööhakul tegime kohvi ja mängisime kaarte. Õnneks oli Robin olnud nii tark, et võttis kaardid kaasa, muidu oleks olnud küll nats igav passida, sest meil pole seda probleemi ka, et me tavaelus võtame vähe aega kvaliteetseks suhtlemiseks - me suhtleme pidevalt ja kõigest, seega ei vaja selleks eraldi metsahetki. Kaardimänguga on sootuks teised lood - selleks küll väga tihti tavaolukorras aega pole. Päris südaööl küpsetasime lõkkes kartuleid ja sõime neid või ja soolaga - küll maitsesid hästi!


Ja siis see minuga juhtuski. Mees läks magama kell 1 öösel, Robin ei jaksanud olla enam kauem üleval, kui poole kolmeni ja mina valvasin lõket kella poole seitsmeni hommikul. Ütlen ausalt, et ma pole ammu pidanud nii palju kartma, kui sel pimedal ööl seda tuld valvates. On lausa uskumatu, mismoodi mets praksub, sahiseb, plõksub, vigiseb, mütsub ja potsatab. Usun, et minu varjatud neli paari jänesekõrvu said täna öösel sellise hirmulaksu, et ise ka ei usu ära, kuidas ma sellele kõigele vastu pidasin. Aga pidasin! Ja uhke olen ka. Arvo arvab, et äkki ma nüüd järgmine kord ei pabista, kui kodus läheb vool ära:D Võibolla tõesti, kuid ega kindel ei saa olla. Hommikul tegime süüa, koristasime enda laga ja asusime koduteele.



Ei olnud keegi külmunud ega märg. Kõigil olid kõhud täis, riided kuivad, keha soe. Ainus, mille üle ma kurta saan on see üks ja ainuke tund, mis ma magada sain:P Ema arvab muidugi, et me oleme ebanormaalsed, et oma alles haigusest paranenud lapsed metsa tassisime, aga meie arvame, et meie lastel on vedanud - neil on, mida meenutada, kui nad suureks kasvavad. Ja uskuge mind - me läheme teinekord jälle! Aga üht ma luban - öövalves ma pole! liiga palju metsahääli:)



6 kommentaari:

  1. Ja ma võin iga kell suga öövalves olla, olin metsamajas oma sünnipäeval ka ainukesena hommikuni üleval ja passisin tuld :)

    VastaKustuta
  2. Väga vahva Ennike, väga vahva! Ise muidugi ma vist nii julge poleks, et pimedas öös metsas passida, ehkki mu meespool ööst metsast küll kunagi ära ei ütleks :)

    VastaKustuta
  3. Kadri, ma siis tean, kust saan seltskonda:)

    Grete, suured tänud! Usu, mul oli oma 15 korda süda kurgus, st puperdas nii kõvasti, et oli tunne nagu sooviks ta minu kehast lahkuda:D

    VastaKustuta
  4. :) Ennike ainuke asi mida Eesti metsas karta tuleb on teine inimene.

    VastaKustuta
  5. Annely, usu mind... See oligi teine inimene, keda ma kartsin:D Minu fantaasiual ei ole piire!

    VastaKustuta