Moosiriiul

Kõik sai alguse tegelikult sellest, et Liisu on kaabakas :)

Ma ostsin kirsse, tervelt 11 kilo, millest 5 otsustasin suure kurvastusega siiski Riinale maha müüa (vaheltkasu ei teeninud, ausõna), sest kui ma olin umbes 3,5 tundi kirsse puhtaks ludrinud (no mingi 4 kilo äkki), et saaks moosi keeta, siis ma sain aru, et arutu inimene ostab endale 11 kilo kirsse :) Riina päästis mind õnneks hullemast õnnetusest ja ma olen juba peaaegu ära unustaud, mis tunne on kirsi seest kive välja nokkida. Või siiski päris vist ei ole, sest ükski kirsimüüja mulle küll praegu grammigi kirsse pähe määrida ei suudaks. 

Et siis kogu algus saigi lühidalt kokku võetud - Liisu on kaabakas, sest ta sebis mulle 11 kilo kirsse.

Meil on kodu juures kelder, aga ma olen ainult 14 aastat siin majas elanud ja pole ikka veel oma jalga sellesse keldrisse tõstnud. Mul on keldritega oma seis, suhteliselt harkis. Olen siiani oma asju ladestanud ema keldris, mis kindlasti mitte pole parim valik, kuna emal on endal hoidiseid piisavalt palju ja mees oskab tal ka moosiriiuleid kenasti igasugu träniga täita. No ja siis eelmisel sügisel, kui eestlased olid seenehulluses, millest ka mina puutumata ei jäänud, marineerisin ma nii palju seeni sisse, et ei osanudki mõelda, kuhu ma need purgid siis nüüd panen? 

Kuhu, kuhu - Sippa muidugi. Seal suur kelder, ruumi palju, vanaisa hoidiseid ei tee ja nii me oma Säästumarketi kotitäie seeni maale viisimegi. Sinna need jäidki - põrandale, koti sisse ja rohkem ma sellele mõelnud pole. Kui siis ainult nii palju, et aegajalt keldrist seeni kaasa võtta.

Ja siis tulid need 11 kilo kirsse...

Ja moos. 

Ja väikene, armetu arvamus, et äkki peaks Sipa keldrisse ühe moosiriiuli tegema?... Sest no kuidas me paneme moosid põrandale. Vilets nagu või nii. Ja ilus oleks vaadata ka, kui asjad kenasti riiulis. Selline tagasihoidlik arvamusavaldus eelmisel nädalavahetusel.

Täna, kui me parasjagu sõime lõunat, ja Arvol oli oma tööde/tegemistega järg käes, ütles ta sugugi mitte armetul häälel, et poisid hakkavad peale sööki moosiriiulit tegema. Robin ja Sebastian vaatasid üksteisele üsna hämmingus nägudega otsa ja teatasid, et nad ju ei oska. Muidugi ei oska, kuidas saakski teisiti? Kuigi siinkohal ma tahaksin märkida, et milleks poistele tehnoloogiaõpetus, kui nad ei oska neljast lauast riiulitki kokku panna? Terve kuradima eelmine poolaasta nad viilisid mingeid sõlgi, mida kasutada ei saa ja nüüd, kui on vaja üks riiul kokku panna, ta ei oska. Aga selles peres pole vahet, kui ei oska, sest järelikult tuleb hakata oskama.

Isa siis õpetas, kuidas nurgikut kasutada ja kuidas mõõta ja kuidas akutrelli kasutada ja kuidas kruvi ennem haamriga paika toksida, kui kogemust alles vähe. Noh, ta õpetas kõiki neid väikeseid asju, mida on vaja teada, et neljast lauast riiul kokku panna. Sebastiani panus oli ilmselgelt väiksem, kuid igatahes said nad kahepeale ühe korraliku, täiesti loodis riiuli tehtud küll. Kirsimoosile.

Nüüd on jälle häda... Riiul on liiga tühi, tuleb hakata moosi keetma. 

Inimene ikka suudab oma elu koguaeg keerilisemaks elada, kui see olema peaks. No mis häda on minna poodi ja osta moosi. Üks purgike moosi mahub ju igasse külmkappi või kuidas? Mahub ikka ja osta ju võib, aga no pole sellel poemoosil seda õiget mekki. On lihtsalt üks magus džemm, nii magus, et võtab peaaegu hambad lahti. Või olen ma lihtsalt hellitatud. See viimane muidugi ka, sest ma küll ei tea, et mu ema oleks kunagi poest moosi ostnud.

Ja jumal auta küll - 4aastat tehnoloogiaõpetust ja ei oska neljast lauast riiulitki teha!

Nüüd oskab ja oskab kenasti. Mina olen rahul ja moosid ka. Nii kaua, kuni moosivaras pole keldris käinud :)