Kolga ja Kihnu

Aivar teatas paar nädalat tagasi, et ta tuleb sel ja sel kuupäeval koju ning tore oleks, kui Arvo organiseeriks mingi ägeda tripi. Midagi nad seal juba arutasid ka ja korra jooksis jutust läbi Kihnu, kuid sinna see sel päeval jäigi, aga mitte kauaks. Arvo pidas ilmajaamaga läbirääkimisi, mina pidasin läbirääkimisi Tolli turismitaluga ja juhtuski nii, et tuli Kihnu minna. Väljasõit 19. september kell 8.30 Munalaiust. 

18. septembri õhtul, nii umbes kella pool kümne ajal sai Arvo sõnumi, et hommikune reis on suure tuule tõttu edasi lükatud 11.30-ks. Natuke maigutasime suud ja tõdesime, et ongi hea - ei pea nii vara ärkama. Pakkisime aga asju edasi, olime pidevas suhtluses Aivari ja Liiviga ning kui kõik asjad koos, läksime magama. Hommikul, kui olime viimsegi asja autosse tõstnud, renditud haagise rattaid täis ladunud ja olime valmis autosse istuma, tuli sõnum, et suure tuule tõttu jääb reis ära. Nüüd me ei maigutanud enam midagi. Seisime keset koduhoovi ja ei teadnudki, et mis nüüd siis peale hakata kogu selle killavooriga ja iseenditega. Mida peale hakata ahastuses lapsega? Aivar ja Liivi pere jõudsid ka meile ja siis tuli välja mõelda välkplaan B. Arvo helistas Kihnu praami peale ja küsis, kas õhtune reis toimub. Kapten oli lootusrikas. Kuid see kõik hakkaks juhtuma ju alles 17.45. Meie aga istusime täisvarustuses kell 10.00 meie köögis kahe läpaka taga ja otsustasime ühiselt, et läheme Pärnumaale matkarajale, kust siis õigeks ajaks läheme sadamasse.

Plaan B läks käiku. Viisime suurema nänni Munalaiu sadamasse ja sõitsime Kolga matkarada otsima. Meie, vanad matkasellid võime siinkohal igatahes täielikult viriseda Kolga matkaraja viitade üle, sest need olid peaaegu olematud. Nii juhtuski esimest korda ajaloos, et keset kena sügisilma me ei leidnudki matkaraja alguspunkti üles, kus me tahtsime lõunatada ja olime sunnitud pikniku suvalises "taskus" maha pidama. Ega sellest miskit hullu olnudki, sest meil olid enamasti külmsöögid lõunaks planeeritud ja Ketteliga saab sooja vett igal pool keeta, kuid hämming oli meil ikkagi.

Hämmingule vaatamata saime boonusena  sinetava metsaaluse. Ma ei ole kunagi varem näinud metsas keset septembrit nii palju mustikaid, et kõik kohad sinetavad. Ja ma olen ju marjahull, ma võiksin neid lõpmatuseni süüa. Igatahes, kuid teil on selle aasta mustikad alles korjamata, siis minge Kolga metsa - sealt saad ise ja jagub naabritele ka. 

Peale pikniku pidamist oli meil nii palju aega, et me otsustasime ikkagi matkaraja ka üles otsida. Arvo navigeeris telefoniga ja Aivar oma meeltega ning üles me selle alguspunkti lõpuks ikkagi leidsime - 3,5 kilomeetrine õpperada. Ei midagi erilist, väikeste tõusudega ja väikeste laskumistega, kuiv ja männimetsane. Kuid ometigi täiesti eriline, sest ma ei saa üle ega ümber nendest mustikatest ja pohladest, mis me ära sõime :)

Minu suust on näha, et mulle maitsevad mustikad ikka väga :)

Allikavett proovimas

Matkaraja kohta ütleks nii palju veel, et kuigi kõik oli kena ja puhas ja marjane, siis sellel rajal jätab viitamine tõsiselt soovida. Ilma navigaatorita me vist küll seda läbinud ei oleks, sest metsavahel oli nii palju teid, mis ristusid ja hargnesid ja mitte kusagi ei olnud märget, kuhu edasi minna. 

Kui rada sai läbitud, oligi kell sealmaal, et minna Munalaiu sadamasse. Mingeid ärajäämise sõnumeid me saanud polnud, seega oli suur tõenäosus, et me siiski sinna saarele saame. Saimegi! Aga kus ikka loksutas! Meie Sebastian jäigi merehaigeks ja toitis kalad ja kajakad ka ära. Ütleme nii, et mul päris paanikast oli ikka natuke puudu, aga midagi meeldivad selles ka ei olnud.

Jõudsime Kihnu 18.45 ja meil oli Tolli Turismitalus tellitud õhtusöök. Olime eelnevalt suhelnud ja plaanide muutustel ka õhtusöögi hilisemaks lükanud. Igatahes jõudsime õigeks ajaks sihtpunkti ja meie jaoks oli laud juba kaetud. 

Küll oli hea pärast sellist ootamatusi ja tuult täis päeval süüa sooja kalasuppi. Kõigile maitses supp väga (Seebu sõi ainult kala supi seest) ja Kihnu sai moosiga viis lausa keele alla. Kui sinnakanti satute, võtke kindlasti see tradistsiooniline õhtusöök oma plaanidesse, sest see on seda väärt!

Olime broneerinud endale tarekese, kuhu kaheksakesi kenasti ära mahub ja loomulikult ka sauna. Mulle meeldis väga see, et igal pool oli vool sees. Tavaliselt me käime nendes metsaonnides ja need on pimedad nagu ööd, aga seekord oli kõik valge - saun, maja, tare, söögipavilon. Mahutasime end kenasti tares ära ja siis polnudki muud teha, kui saunatada ja laulda, sest Liivi, hea inimene, võttis isegi saarele kitarri kaasa :) Majutuse, õhtu-ja hommikusöögi kohta pole küll midagi muud öelda, kui et kõik oli suurepärane ja kui me peaks kunagi Kihnu veel sattuma, siis läheb kordamisele kindlasti. 

Öö möödus rahulikult ja uus päev tuli meie juurde koos päikesega, seega polnudki muud teha, kui nautida ilma ja avastada Kihnut. 

Tolli Turismitalust sõitsime otse Kurase poodi, sest meil oli suurmat sorti veekriis. Saare peal kraanidest tulev vesi oli soolane ja poistel polnud puhast joogivett (arvestage, et üks neist joob 8,5  ja teine 6,5 liitrit ööpäevas). Kui veevarud olid täiendatud, sõitsime edasi muuseumi juurde, mis kahjuks oli suletud, kuid muuseumi sein ise oli juba vaatamisväärus. Nii ilusad tööd olid seinal, et võiski vaatama jääda. 

Edasi me natukene navigeerisime ja sõitsime mööda ja valesti ja navigeerisime ja jõudsime Liiva-aia kivi juurde. Tahtsime grupipilti teha, aga mina ei julgenud kivi otsa ronida :D Jänsekõrvad kasvasid kolme meetri pikkuseks. Nii tulid igasugused muud pildid ja grupikas tuli jätta mõneks teiseks momendiks.

Siis me eksisime natuke tahtes tegelikult minna 3 pärna juurde, kuid jõudsime hoopis mere äärde, kus pidavat olema vaateplatvorm, mida me ei suutnudki leida. Navigeerisime end hoopis tagasi õigele teele ja käisime pärnasid vaatamas - mõisaaseme päranasid. Pärnad olid suured! Kolmekesi pidid kätest kinni võtma, et saaks ringi peale. 

Pärnade juurest sõitsime üsna ilma eksimatult saare teise otsa majakat vaatama. Tegelikult pidi majakas kinni olema, aga meil vedas. Onu oli parajasti seal ja me saime majakasse sisse minna. Meie Arvoga polnudki kunagi varem majakat muudmoodi näinud, kui ainult õuest ja üles vaadates :) , seega oli kogemus täiesti uudne. Majaka tippu ronimine oli üsnagi raske mööda neid kõveraid treppe ja Sebastianil on arsaadavatel põhjustel natukene trepiparakad, aga ta sai kenasti hakkama.  

Isegi nastikut nägime :)

Peale majakas käimist pidasime lõunapausi majakalähistel kadakate varjus. Söögid olid kõik lihtsad ja metsalikud, kirss tordil oli minu tehtud pohlakeeks :) Sai sooja kohvi ja pehmet keeksi.  

Peale puhkepausi sõitsime Ristina luäsi. Küll seal oli ilus neem. Kõik, kel huvi oli, said kivide peal turnida ja kellel huvi polnud, said pildistada. Kahjuks hakkas meil aeg otsa saama ja me jalgupidi merre ei saanudki minna, et väikestele laidudele kõndida, aga ju siis tuleb kunagi veel Kihnu minna. Muuseum jäi ju ka nägemata...

Matkasellid koos ja hoos :) 

Kokku sõitsime 26,5 kilomeetrit. Seda on tegelikult nii vähe, eriti, kui koguaeg on pausid. Lühemad ja pikemad. Ükski liiges ega lihas küll täna haige pole, isegi kann mitte.

Sadamas käisime veel vaatamas vanu laevu, sest kui üle poole seltskonnast on meessoost, siis ei saa ju jätta paate vaatamata ja pildistamata. 

Suured sõbrad :)

Kõik, mis alguses tahtis untsu minna, läks lõpuks hoopis veel paremini. Ma ei tea, kuidas see meil õnnestub, aga kohe kuidgi õnnestub. Kõik see organiseerimine, seltskond, ilm. Ilm! Ilmast võikski ju rääkima jääda, kuid me kohe saame hakkama igasugu ilmadega ja mul on tunne, et ilmavana siiski pisut hellitab ka meid. Rääksime eile just Liiviga ka, et võibolla see pidigi nii olema, et me laupäeval alles õhtul saarele saime, sest ega seal polekski kaks päeva midagi vaadata olnud. See kõik lihtsalt pidigi nii minema nagu läks. Natukene närvikõdiga. 

Aitäh teile, armsad inimesed. Aitäh Liivi, Priit, Mart, Aivar ja aitäh mu armas pere. Ma ei tea, kui mul poleks teid, siis mida mul üldse oleks? Meil on taaskord seljataga üks vahva reis, mis kosutab hinge ja täidab meeli. Ja kõik, kes Kihnus meiega ei käinud, kuulake meeleolu loomiseks Kihnu hümni ka.  

Meie laulsime :)