Selle suve projekt

Meie elu on tihedalt seotud Sipaga. Kui juba on esimesi kevadmärke näha, on teada, et meid leiab rohkem maalt kui alevist. Ma täpselt ei teagi, mis meid sinna tõmbab, kuid nii ometigi on. Kui Aivarit kodus pole, siis me ööbime sauna peal. See on väljaehitatud pööninguosa, kus on kaks diivanit ja piisavalt palju põrandaruumi, et me kõik neljakesi sinna lahedalt ära mahuksime. See saun oli Seljamaal esimene asi, mis sinna maadele ehitati ja vanaisa ehitas pööningupealse välja, et oleks kuskil ööbida sel ajal, kui maja ehitus oli pooleli.

See aasta ei erinenud mitte millegi poolest eelneva aastaga. See tähendab, et nii kui ilmad soojemaks läksid, nii meist mustlased said. Mis see siis on - siuh asjad kokku ja säuh asjad lahti :) Arvo hakkas ühel esimestest selle kevadistest õhtutest asemeid valmis seadma ja siis talle jäi ust avades peaaegu aken pihku... 

Otsas oli see viiluots, otsas mis otsas. 

Enne

Istusime saunatrepil ja mõtlesime. Mõtlesime sellele, et Aivaril on koguaeg nii kiire, et pole aega istudagi, rääkimata siis mingi saunaotsa tegemisest. Ja otsustasime, et võtame selle asja ise käsile. Mitte, et meil rohkem aega oleks olnud, kuid Arvo käib ikkagi iga nädal kodus ja meil on kergem leida kasvõi mõned tunnid, et jälle edasi nokitseda. 

Esimese asjana otsisime pööningult välja lauad ja tassisime need kuuri alla, kus abitöölised need üle võõpasid. Alustuseks said lauad põhjavärvi selga ja siis juba õige tooni. Abitöölised olime meie Sebastianiga. Nagu ikka. 

Edasi hakkasime lõhkuma. Kogu vana laudis koos ukse ja aknaga tuli viiluotsast eemaldada ja lõkkeplatsile viia. Arvo oli töödejuhataja ja laamendas, mina abitööline ja tassisin laudu lõkkeplatsile. Robin ja Sebastian tegid süüa. Ma kõndisin sel päeval peaaegu 20 000 sammu :) Ega laamendamine ei olnudki nii keeruline, hoopis hullem lugu oli sellega, et aken ja uks tuli veel samal päeval ette saada, sest me jäime ju sinna ööseks ja ega me saanud ju auk seinas magama minna.  

Õhtul poole kümneks oli aken ees. Ehk siis ühe päevaga sai kõik lõhtud ja uus uks-aken asemele pandud. Öösel saime seinapragudest õue vaadata :)

Soojustasime otsa kenasti ära ja uus laudis sai seina. Aivarile ütlesime telefoniteel, et tegime Su saunaotsa roheliseks. Aiku reaktsioon oli üsna aimatav - mis mõttes roheliseks?! Tegelikult, kui ta koju saabus, siis ta nägi, et roheline ei olnudki nii jube. Roheline oli päris äge :) Nii ta läks hoopis poodi ja ostis terassilaudu ning siis nad ehitasid Arvoga koos uue terassi. Sellise suure ja tugeva. 

Nüüd on kõik valmis! Suur terass, tormilaternast lamp, ilus ja puhas ja roheline. Suur töö sai ära tehtud ja aega läks. Läks vähemasti õigesse kohta. Minu panus on seal imeväike, selline abitöölise panus (nad nimetavad seda "sibitöödeks"), kuid ometigi on mul hea meel, et ma siiski sain ka osaline olla.  

Pärast

Me oleme ise väga rahul. Oleme koos jälle midagi olulist ära teinud ja kuigi see võib näida köki-möki-värk, oli nikerdamist üksjagu. Arvo sinisilmne arvamus, et kolm päeva higistamist ja valmis kõik ongi, ületati kümnekordselt. Mina ei jõua ära imestada Arvo ja Aivari kuldseid käsi. Päriselt ka. Sellel pole mingisugust vahet, mis nad parasjagu ette võtavad, kõik asjad saavad hästi ja korralikult tehtud. Ja silmale ilusad. 

See viiluots ja terass peaksid nüüd 15 aastat kestma, kui mitte rohkem. Loodetavasti on ka Aivaril hea meel, et tema pesa on saanud uue kuue. Meil on küll hea meel, sest see on ju meie pesa ka natuke :)