Tööõpetus isaga

Uue õppeaasta algamisega on meie perel jälle uued kohustused. Sellised kohustused, mille peale enamik inimesi ei pea üldse mõtlema, sest need asjad juhtuvad koolis. See on II klassi õpilase kunstiõpetus ja tööõpetus. Need ained nimelt peame me ise Sebastianiga läbi viima. Osaliselt seetõttu, et Sebastianil oleks lühemad koolipäevad, kuid mitte väiksem pole põhjus, et Sebastian ei taha eriti käelisi asju teha. St on suhteliselt keeruline välja mõelda selliseid töid, mis ta hea meelega teeks ja millest ta lõppkokkuvõttes ka rõõmu tunneks. Või no kasvõi rahule jääks....

Sellest eelnevast tulenevalt palusin Arvot, kellel on hetkel puhkusenädal, et ta võiks Sebastianiga ühe tööõpetuse projekti läbi viia mingisugust puutööd tehes. Miks just puu? Võiks ju oksendamisi paberitöid teha. Või lõngatöid. Või kangatöid. Või hoopis rebida, lõigata, siduda, punuda jne. See kõik on Sebastiani meelest mõttetu. Mul kuluks umbes viis miljonit närvirakku, kui ma hakkaksin temaga näiteks sokilooma tegema :) Ei, ma ei hakka. Aga puutöö talle meeldib. Meeldib kohe väga. On alati meeldinud ja mul on tunne, et see on süvenev. Talle meeldib saagida ja haamriga lüüa, meeldib lihvida ja puurida. Ja kuna Arvo on sellistes asjades väga osav, siis mul ei jäänudki muud üle, kui delegeerida oma töö kaasale. Oluline on ju, et ta saaks uusi teadmisi, kogemusi ja kool saaks vajalikud hinded. Vähem oluline on, kumb meist talle neid kogemusi pakub.  

Sipas on puutöötuba olemas. Ole ainult meheks ja hakka tööle :)

Mis nad siis ära õppisid?

Nad õppisid, kuidas nurgikuga mõõta ja sirgeid jooni tõmmata.

Õppisid vajalikku keskpunkti leidma ja seda ära märkima.

Õppisid pitskruvi olemust ja vajalikkust, seda kinni ja lahti keerama.

Õppisid ettetõmmatud joont mööda saagima ja saetud ääri lihvima, et need ei oleks karvased.

Õppisid puuriga auku ette puurima.

Õppisid puupulka otsast peenemaks lõikuma, et see tihkelt ettepuuritud auku kinni jääks. See oligi vist Sebastianile kõige raskem töö.

Õppisid haamriga naelu ja tüübleid  kinni lööma.

Õppisid kangast sobivat purjetükki välja mõõtma ja lõikama ning purje valmistamist .

Õppisid klammerdamist.

Õppisid paela sidumist ja sõna otseses mõttes sõlmimist, kuna meie Sebastian ei oska ikka veel sõlme teha. Võibolla nüüd oskab või oskas ainult isa valvsa pilgu ja juhendamise all - seda näitab aeg.

Ja valmis see purjekas saigi. Täiesti aus ja ilus, ise vaeva nähtud ja tehtud. Ja ei mingisugust virisemist ega oigamist, kui kohutavalt mõttetu kõik on. 

Ma olen koguaeg rääkinud, et Sebastianile tuleb läheneda targalt. Niimoodi, et ta ei saa ise arugi, kui on end juba kaelast saadik sisse mässinud. Kuna õppekavas on öeldud, et I kooliastme õpilane peab saama katsuda, tunnetada, töödelda erinevaid materjale, siis see töö pakkus Sebastianile väga mitmekülgset kogemust. Kõik need erinevad materjalid ja erinevad töövõtted ning  ta sai kõikide asjadega kenasti hakkama. Ja kui kohe kõigega ei saanudki, siis isa abil lõpuks ikka sai. 

See jääb talle meelde, kindlasti jääb. Kuidas nad oma isaga kahekesi purjekat ehitasid. Kaks viite sai pealekauba :)