Aiamaavärk

Juba neljandat aastat järjest (issand, kui kiiresti aeg läheb....) oleme Arvoga korralikud aiapidajad. Korralikud võib panna muidugi jutumärkidesse, sest selle aasta korrapidamise hinne on kindel "istu-kaks!". Kuid sellele vaatamata on aed meid kostitanud ja ainult sellega, mille sisse on natukene ikka energiat ka paigutatud. 

Märtsi alguses tegin Sebastianile tööõpetuse tunni seemnete külvamisega. Ja siis jäime ootele. Nagu ikka. Ja rõõmustasime justkui väikesed lapsed (Sebu muidugi ongi alles laps) koos iga väikseimagi rohulible üle, mis potis nina välja pistis. Hommikuti oli see peaaegu esimene tegevus - vaadata potsikud üle. Ja rõõmustada :), sest kõik taimed kasvasid jõudsalt ja kõik, mida külvasime, kasvama ka läksid. 

Basiilikut sööme täna ka veel, sest see kasvas sel aastal eriti jõudsalt

Imepisike kurgirõõm :)

Esimese suurema silmarõõmu saime kevadehakul. Siis õitsesid meie tulbipeenras nelja sorti tulpe. Tegelikult oleks pidanud olema seitse erinevat, aga mina ei tea, kuhu need teised kadusid :) Hea, et ikka mõnedki tulid. Laps rõõmustas südamest ja ei jõudnud sealjuures siiski ära põlastada seda, et ei ole ilusaid punaseid tulpe. 

Maasikaid oli see aasta palju. Isegi nii palju oli, et jõudnudki ära süüa - pidin moosi keetma. Mul on alati sügavkülmas maasikatoormoosi ka, kuid keedetud moos läheb kõigile peale iga kell. Läheb nii hästi peale, et keldris on alles üks purk maasikamoosi ja seda ma hoian mingiks eriliseks pühapäevaks. Küll ta millalgi ikka tuleb - see eriline pühapäev. 

Pune ja murulauk elavad aiamaal oma elu. Samuti rabarber. Minu asi on neid vähemaks juurida, sest muidu ei olekski meil aiamaal midagi muud, kui ainult pune ja murulauk. Rabarber ka. 

Porgandid said otsa juba siis, kui oli midagigi kraani all puhtaks pesta. Selle eest hoolitseb igal aasta Sebastian isiklikult :) Ega ma ei keela ka - tema jaoks need ju maha külvataksegi. Robini jaoks muidugi ka, aga Robin on aru saanud, et ega ta sealt suurt miskit ei saa, kui ise nahhaalne pole. Ja ta pole. Loovutab rõõmuga kõik oma vennale. Nats näpistab ise ka. Minul pole õrna aimugi, kuidas porgandid aiamaal maitsevad, kuid mõni veel kasvab. Ma nendele muidugi ei pretendeeri, aga ehk maitseks antakse. Kui ise õigel ajal küsida oskan. 

Tomatid ja kurgid on mulle sel suvel palju peavalu tekitanud. Kurgid eelkasvatasime ja siis ühel maikuu päeval ütles ema, et nüüd võid juba välja istutada ja nii me Seebuga tegimegi ning siis tuli samal ööl öökülm ja võttis kõik meie kurgid ära. Pääses vaid üks, kes kogemata jäi tuppa tomatite varju ja tomatitega ühte kasvuhoonesse me selle hinnalise kurgitaime paigutasimegi. Saime viis kurki. Asi seegi, sest päris ilma ju ei jäänud. Tomatid aga ei tahtnud kuidagi punaseks minna. Juba ammu-ammu viljad küljes, ilusad ja suured, kuid täiesti rohelised. Juuli lõpus arvasin juba, et küllap need ei jõuagi valmis saada, kuid ma eksisin. Tänu ilusatele augustikuu ilmadele on kasvuhoone punaseid tomateid täis ja hetkel küll poest neid juurde ostma ei pea. 

Küslaugud alles kasvavad. Nende hingeelust ei tea ma midagi, kuid olen valmis samasuguseks pettumuseks nagu eelmine aasta. Nad olid liiga väikesed. Absoluutselt liiga väikesed. Arvasime siis, et küllap kastsime vähe - suvi oli ju kuum. Kuid ei tea, eks varsti paistab. 

Ja rohkem meil ei ole midagi. Õunu sel aastal pole (õnneks äiapapa puud on lookas) ja tikreid ei jõudnud põõstastelt ära süüa. 

Rohkemat pole vajagi. Ma olin niigi liiga laisk aiapidaja, häda siis endale veel lisatöid muretseda. Ühe kõrvitsa oleks võinud ju kasvama panna, aga ju saab ilma ka. Ma ei tea, miks mul sel suvel see aiapidamisvärk niimoodi lonkas. Tunnen teatavat kergendust, et see hooaeg hakkab läbi saama. Iseenest on muidugi saaduste üle hea meel ja hea meel on mul selle üle ka, et kõik need asjad, mis me saanud oleme, on täiesti puhtad ja väetisevabad. Naturaalne. Ja just täpselt nii mulle meeldibki. Laisalt ja lihtsalt :)