Palju toredaid asju Lõuna-Eestis

Meil on kombeks sügise saabumise puhul teha üks korralik ringkäik kuskil Eestimaa imelises paigas ja seda kommet ei saanud ka sel aastal murda. Arvo arvab, et see on selline osa aastast, kus suvesagin on läbi ja uue õppeaasta esimene ärevus samuti möödas ning seepärast ongi hea laadida akusid, et eesseisvale pimedale ajale reipalt vastu minna. Ideena kõlab täiesti kenasti, kuigi minu isikliku maailma jaoks on see eesseisev pime aeg ikkagi äärmiselt ebameeldiv. 

Tahtsime minna tegelikult saarele, aga sinna, kuhu tahtsime, ei saanud praamipileteid ja varuvariandi saar oleks läinud hirmus palju maksma, aga ressursid ei ole piiramatud, kui käsil on remont ja kooliaasta algus. Ja ega seal teisiti mõtlemist saanudki olla, et kui saartele ei saa, siis on Lõuna-Eesti. Matkakaaslased olid Aivar, Liivi ja Priit ning esimest korda ka Robini tüdruk Triin. 

Sõitsime hommikul kell kaheksa välja ja suund oli Piusa jõe ürgoru matkarada. See valik ei olnud juhuslik. Kuna Arvo pere on vapper kõndija, siis ta teadis algusest peale, et mingisugust 5km pikkust rada pole mõtet piiluma hakatagi. Ürgoru matkarada on RMK sõnul 15 km pikk ja see on juba seda mõõtu rada, mis sobiks ka hullukestele kõndijatele. Rada algab Vana-Vastseliina linnusevaremete juurest ja kulgeb mööda Piusa jõe ürgorgu Lindora külani Võru-Obinitsa maanteel. 

Rada oli raske. Väga palju oli tõuse ja langusi, mis olid suhteliselt pikad. Kui tõusud ei valmista mulle suuremat sorti peavalu, siis langused on üsnagi ebameeldivad ja ilma Arvo julgustava käeta ma neid teha ei suuda. Rajal oli kohati suhteliselt pikk muru, mis tegi liikumise raskemaks. Umbes kuuendal kilomeetril saime aru, et see rada ei olegi ringikujuline, vaid ongi 15km pikk ja kui me raja lõppu jõuame, on meie autod viieteistkümne kilomeetri kaugusel :) See oli päris naljakas teada-saamise-hetk :) Eriti Arvole, kes sel aastal juba teist korda paneb puusse kilomeetritega, mis meil läbida tuleb ja seda kohe suurelt :) Nii pidime jooksujalu ümber mõtlema oma plaanid, sest selge oli see, et isegi, kui 30km on läbitav, ei olnud meil selle jaoks piisavalt aega. Otsustasime kõndida 7km edasi ja siis tagasi. Rajal oli mitmeid tahvleid, kust sai teadmisi ammutada rajal paiknevate veskite (pigem nende jäänuste) kohta, loomastiku, taimestiku, paljandite kohta. Oli sildasid ja murdunud puid. Kõige hämmastavam aga oli see, kui palju oli õitsevaid taimi! Mina neid nimepidi ei tunne, aga kes oleks tahtnud, oleks võinud herbaariumi tarvis korjata oma 15 erinevat õitsevat taime, mis septembri lõpu kohta on ikka väga muljetavaldav.

Navigeerimise ja positsioneerimise töörühm :)

Kohvipaus meie jaoks raja lõpus

Kõik kõndisid raja edukalt ja virisemata lõpuni. Kõige vapram on muidugi meie Sebastian, sest ma ei tunne ühtegi 10aastast, kes oleks valmis 14km maha kõndima ilma igasuguse pirinata. Vastupidi - tema oleks kilomeetrite suurendamise vaimus veelgi kõndinud :), aga päev oli õhtusse veerenud, kell oli juba pool seitse ja meid ootas Otepää külje all Neeruti puhkemaja. 

Neeruti puhkemaja jäi meile silma juba märtsis, kui Arvo korraldas rahvtinguretke, kuid tookord jäi sinna minemata. Nüüd oligi paras moment see viga ära parandada ja selles oivalises majas puhata peale sellist pikka matkapäeva. Maja oli suur, avar ja kõigi mugavustega. Kolme magamistoaga, mis mahutasid 8 inimest ja lisavoodiga, mis mahutas veel kaks inimest. Suures saalis oli suur ja pehme diivan, kuhu mahtus palju häid lambaid istuma ja pikutama :) Igatahes - ruumi on küll ja veel, saab ka suurema seltskonnaga minna. 

Õhtu ei erinenud meie tavapärastest matkaõhtutest, kust ei puudu hea söök, saun ja pillimäng. Sööke oli palju ja erinevaid ning kõhu said täis nii taimetoitlased, omnivoorid kui fitlapperid . Liivi ja Sebastian laulsid nii, nagu nad pole vist kunagi varem laulnud :) Teised muidugi ka, aga Sebastian oli kohe väga suures hoos. Kõige suuremad tiksujad olid hommikul neljani üleval. 

Meie asendamatu matkasell :) oma pilli ja rahuga

Hommik tuli vara, eriti nende jaoks, kes läksid magama kell neli ja nii oligi 8.30 köögis juba tihe rebimine ümber suure leti. Valmisid omletid, võileivad, pudrud, praekartulid, aedoad, jogurt vaarikatega - igale ühele oma. Õues oli täiesti vastupandamatult ilus hommik - soe ja selge, päikesepaisteline. Leppisime juba eelmisel õhtul kokku, et kasutame päeva ära ehk siis läheme veel ühele matkarajale, kui juba nii kaugel oleme. "Hommikuvorstimine" lõpetatud, tegime maja korda, panime asjad kokku ja sõitsime Pühajärvele, et kõndida läbi Murrumetsa matkarada. 

Murrumetsa rada kulgeb läbi Pühajärve pargi Murrumetsa ja tagasi. Rada on 3,5 km pikkune ja ringikujuline. Rada algab Pühajärve puhkekeskuse parklast, Otepää-Kääriku maantee äärest. Rajal saab 18 eesti-inglise- ja soomekeelsete tekstidega infotahvlite kaasabil õppida tundma Otepää metsade ja kultuurmaastiku linde-loomi-taim ning isegi surnud puude kohta saab infot :) 

Pühajärve sõjatamm

Saage tuttavaks - tema ongi meie Triin :)

Arvo taskud said tammetõrusid täis, sest kavatseme osaleda 100 tamme istutamise projektis. Rada oli väga lihtne, läbitav kõigi jaoks. Kui ürgoru rajale ma vanuritel ja sülelastel minna ei soovitaks, siis Murrumetsa rada on küll läbitav igaühele. Loomulikult tuleks vältida neid tegevusi, mida onu Aivar tegi, sest võib juhtuda, et nende tegevuste ebaõnnetumise korral võid saada väga märjaks :) Aga kellel on hea füüsiline vorm ja kindel tasakaal, siis palun väga - saab kõndida kõikuval palgil otse järve  ja teha tasakaaluharjutusi silla käsipuudel:) Poisid tegid natuke tammetõrusõda ka, sest no kuidas Sa jätad sõdimata, kui nii palju moona vedeleb igal pool. 

Lõpetasime oma retke Kooliranna RMK lõkkealal, kus lõunasöögiks läks kõik see, mis oli alles. 

Kolmeraudne grillvarras

Kes arvab ära, mida Arvo teeb? :)))

Peale lõunasööki asusime kodu poole teele. Kokku sõitsime 660km - Eesti mõistes pigem palju. Mind autosõit ei häiri, mulle meeldib oma mõtteid mõelda ja kududa. Arvo on ka õnneks sõitmisega nii harjunud, et ei kurda üldse. Isegi Sebastian ohkas vaid mõned korrad :) Noored olid onu Aivari autos, seega mul puudub info, kuidas nad selle pika sõidu vastu pidasid. Aga elus olid, kui koju jõudsime :)

Ilmaga vedas meil meeletult! Soe, päikesepaisteline, tuuletu, vihmatu nädalavahetus. Paremat ei oleks osanud tahtagi. Selline mulje jäi, et kui Arvo neid matkaplaane ja broneeringuid tegi, siis tellis ilusa ilma ka.

Aitäh teile kõigile, kes te olemas olete ja kaasa teete! Organiseerimise varjukülg on alati see, et äkki keegi pole rahul, oleks saanud ehk midagi paremini jne. Tegelikult on see suur kergendus, kui kõik tegevused saavad tehtud ja kõik mõmisevad rahulolevalt. Jah, võib olla oleks ka ligemal saanud tore olla.... aga meile meeldib just Lõuna-Eestis. 

Aitäh noortele, kes viitsisid ja jaksasid ja on ikka käpad asju kaasa tegema!

Aitäh armas mees - ilma Sinuta oleks meie elu elamata...

Järgmiste kordadeni!