Minu pitsiline ja õrn maailm

Ma arvasin peale oma viimast pitsikudumist ja selle väga leiget vastuvõtmist, et ma ei koo enam kunagi ühtegi pitsilist asja, sest mu hing ol iikka väga haige. Aga ma eksisin, nagu ikka, kui mõtled, et ma mitte iialgi... 

Suvevaheaeg oli just alanud, oli 9. juuni, kui ma ärkasin üles ja sain aru, mida ma tahan Annele jõuludeks kinkida. Just nimelt Annele ja just nimelt jõuludeks ning see, et oli 9.juuni ei takistanud mind mitte kuidagi asjaga algust teha. Ma ei suuda juba ammu Annet võtta, kui lihtsalt psühhiaatrit, minu jaoks on ta midagi enamat. Ja eks ta ju tegelikult on ka midagi palju enamat, kui lihtsalt psühhiaater, sest ta on kogu oma hingega ja südamega oma töös sees - ta tõenäoliselt muudmoodi ei oskagi... Ma ei kohtu enam Annega nii palju, kui mõni aeg tagasi, aga igat kohtumist ootan ikka täpselt sama palju nagu varemalt. Keegi ütles mulle, et sellest Annest pole mulle mingit kasu, aga tegelikult on see kasu mõõtmatu, kui vaadata suuremat pilti. Kui mõelda, kus ma olin kolm aastat tagasi ja olen täna, siis ei olegi muud teha, kui tunda tänu... Pole siis midagi imestada, et ma ärkasin üles ja tahtsin teha Annele midagi ilusat, nagu ta ise on (nii seest kui väljast)  ja õrna, nagu ma ise olen. 

Mitte midagi ei ole siin elus juhuslikku ja küllap see pits pidi mu juurde tagasi tulema - ikka selleks, et saada tugevamaks ja tublimaks. Ma ei ole pitsi kudumises kuigi osav, st mul võtab see üsna palju aega ja üleüldse hoo sisse saamine ja mustrilugemine algab ikkagi sellega, et umbes viis korda ma harutan kõik üles ja algan otsast peale. Eks mul tuleb käegalöömistunnet ka peale, sest kes kududa/heegeldada oskab, see teab, et harutamine on kõige nüristavam asi käsitöö juures üldse. 

See oli üleüldse mul esimene kord elus kududa kolmnurkset õlasalli. Valisin enda jaoks välja Dropsist kõige meeldivama salli ja ostsin 100% Merinos Extra lõnga (ülipehme ja mõnus), sest olin otsustanud, et just nii õrn ja peen saab see näputöö olema ja asusin tööle. 

Igal vabal momendil võis mind näha kudumas, sest mul oli koguaeg hirm, et ma ei jõua õigeks ajaks valmis :) Eriti suur hirm oli mul siis, kui ma tööga alustasin, sest ma tõesti ei mäleta, kui mitu korda ma kõik tehtu üles harutasin ja jälle otsast peale hakkasin. Natuke oli nutumaik ka suus, sest hakkas tunduma, et ma ei saa sellega hakkama.... Mul on raskusi mustri jälgimisega, sest kipun nii oma mõtetesse ja loendamisse ära kaduma, et ühel hetkel ei saagi enam aru, kus ma olen ja miks ma olen. Pitsilist mustrit kududes aga nii ei saa... Minu üks hea omadus on see, et ma olen jube jonnakas :) Kui ma olen ikka mingi asja käsile võtnud, siis ma selle asjaga tahan ikka hakkama saada küll. Ja ma olin ju nii veendunud, et ma tahan Annele seda salli teha ja just jõuludeks, 2016 aasta jõuludeks, mitte 2020 aasta jõuludeks :)

Mida rohkem tegin, seda kergemaks läks ja mustris püsimine ei tundunud ka enam hiina keel. Kuna ma ei kasutanud mustris soovitatud lõnga ja minu valitud lõng oli soovitatust palju peenem, siis tundus, et töö on nii jube väikene. Muudkui vaatasin ja mõõtsin ja jälle vaatasin. Mõtlesin juba, et pean hakkama ise midagi juurde mõtlema, aga siis otsustasin, et las olla selline väiksem sall. Igatahes valmis ma ta sain ja siis oli juba Arvo abi vaja, kes aitas mul selle salli Haapsalu salli raamile venitusse panna. Oi, see oli ikka jube töö :) Veel jubedam, kui salli alustamine, sest sall muutus märjana nii suureks, et raam tahtis vägisi väikeseks jääda. Lõpuks saime trimmeri tamiiliga ikka selle salli sirgu tõmmatud ja kuivama pandud. 

Valmistöö on ilus :) Mulle endale väga meeldib. Ja isegi see ei morjenda mind kuigi palju, et ühes kohas on üks kadunud silmuse tagasitoomise koht - las olla väikene aps, see sümboliseerib mind :) Anne segadust :) Tegelikult tuli välja ilus ja suur õlasall, mis sobib just nimelt minu Annega kokku. Ja ma ei pea hetkekski tundma, et mu töö ja vaev oli mõttetu, sest ta teab, kui palju ma olen vaeva näinud ja oskab seda hinnata. 

Ma tean jah, et ma olen sooda... Kes ikka oma psühhiaatrile pitsilise õlasalli koob?.... Aga nagu ma juba kirjutasin - ei suuda mina temasse nagu tavalisse psühhiaatrisse suhtuda ja uskuge mind - mul on erinevate psühhiaatritega kogemusi. Ja minu tänutunne tema suhtes on kirjeldamatult suur. Jah, meil on veel minna, aga väga palju on juba käidud ja ma saan täna öelda, et ma ei tea, kus me oleks, kui meie elus ei oleks Annet. Arvaku teised siis täpselt seda, mida heaks arvavad. 

Mul ei ole kahju ühestki kulutatud tunnist. Ma ei arva enam, et ma ei koo iialgi ühtegi pitsilist asja :) Eks selleks oli ka seda salli vaja :) 

Aitäh Sulle, armas Anne :) Kõige eest!