Tallinnas, Männikukilehallis toimus 17.-18. detsember tugevatasemeline turniir Reval CUP 2016 ja Raplamaa JK osales sellel turniiril oma 2006 aastal sündinud poistega. Turniiril osalesid Robert Oolma, Andrus Kapsi, Hugo Morris, Janre Jõgi, Aleks Runnel, Janar Loorents, Gregor Käsper, Andreas Post, Jako Puusepp ja Sebastian. Poisse juhendas treener Taavi Aus. Mänguaeg oli 2x20minutit ja fikseeritud suluseisuga.
Esimesel päeval oli meil kolm mängu. Esimene mäng oli FC Infonetiga. Infonetiga on mei lalati väga tulised mängud, kuid seekord olid meie poisid kindlalt üle. Läksime küll alguses kaotusseisu, sest mängud toimusid suluseisuga ja see ehmatas alguses poisid ära, aga nad said ikkagi suhteliselt kiiresti elu- ja mänguvaimu sisse ning mäng lõppes 6:1 meie kasuks.
Teine mäng oli JK Tallinna Kaleviga ja nüüd saime küll sauna. 8:0 meie kahjuks. Ega midagi muud ei oskagi öelda, kui et vastane oli kiirem, realiseeris hästi. Meil oli ka palju võimalusi, kuid sihik oli paigast ära ja vastaste väravasse ühtegi palli lüüa ei suutnud. Poiste suurusi vaadates võib oletada, et vastane kasutas ka lubatud kolme vanemat poissi, aga päris kindlalt seda muidugi ei tea.
Kolmas mäng oli soomlaste EPS Akademiaga. See oli väga tasavägine mäng ja soomlased lihtsalt alla ei vandunud. Lõppskoor jäi siiski meie kasuks 3:1. Ja sellega olid laupäevased mängud läbi ja sai koju sooja sõita.
Pühapäeva hommiku esimene halb uudis oli see, et meie supertubli kaitsja Jako oli haigestunud ja ei saanud sel päeval enam võistlema tulla. Kuna tegu oli ainult raskete ja väga raskete mängudega, siis iga poisi kohalolu oli lausa karjuvalt vajalik, aga haigus ju ei hüüa tulles... Kohe hommikul läksid poisid kokku Martin Reimi JK-ga, kes on meile väga raske vastane. Ometigi suutsime minna juhtima 3:1, aga siis võtsid reimikad ennast kokku ja kahjuks jäi mängu lõppseis 4:3 meie kahjuks. Mäng ise oli äärmiselt huvitav ja pingeline. Mul on siiralt hea meel, et poisid ei saanud "sauna", sest nad tegid tõesti väga head mängu. Aga. Kuna kaotasime alagrupis kaks mängu, ei saanudki me muud kohta mängida, kui 5.-6. kohamängu, kus vastaseks sai teisest alagrupist Tartu Tammeka.
Oi, oli see vast mäng! Fännina oli ikka väga raske väljaku ääres seista ja kaasa elada. Meie poisid tegin lihtsalt nii head mängu, et lausa lust oli vaadata. Absoluutselt iga poiss andis endast maksimumi ja treener oli väljaku ääres väga toetav ja õpetav. Mäng lõppes seisuga 4:4, mis tähendas, et võitja otsustati penaltiseeriaga, mis minule, kui väravavahi emale, on lausa kohutavalt närvesööv. Alguses keerasin selja, aga siis võtsin end kokku ja nägin, kuidas meie Sebastian tõrjus penalti ära :) Ja võit oligi meie!
Ei saanud me seekord Reval CUPilt medalit, kuid saime väga palju uusi kogemusi ja tõestasime veelkord, et ka väikene Raplamaa Jalgpallikool võib olla tubli ja tegija suurte nimekate jalgpallikoolide kõrval. Järgmiselt turniirilt tuleme juba medaliga, raudpoltkindlalt tuleme!
Samuti jalkapoisi emana leian, et alati see medal ei olegi kõige tähtsam. Vahel on hea ka kaotada, et poisid tagasi maa peale tuleksid ega arvaks, et võidud ongi juba eelnevalt kuhugi sisse kirjutatud. Meie tiim sai (küll teises vanuseklassis) Reval cupil teise koha, otsustavaks sai mäng ühe võistkonna vastu, keda "alati on võidetud". Sel korral läks aga vastupidi, mis andis treenerile pärast hea võimaluse analüüsida, mis järgmisel korral teistmoodi teha. Ja tegelikult kaotused tugevatel turniiridel arendavad võistkonda rohkem kui lihtsad võidud nõrgemate vastu :)
VastaKustutaEdu teile edaspidiseks!
Aitäh, edu läheb tarvis :) Ja eks poisid on ikka alati medali peale väljas (lapsevanemad ka :) ), kuid nad siiski oskavad kaotada ka. Ei tee sellest suuremat traagikat. Eks mõnel teisel turniiril läheb jälle teistmoodi :)
Kustuta