Jõulune

Meie Sebastian on juba viimane kuu aega nii jõulumeeleolus, et meil tekkis vahepeal juba hirm, et ta ei jaksagi seda jõululaupäeva ära oodata :) Aga näe- jaksas küll :) 

Meie jõulud algavad tavaliselt jõululaupäeva eelsel päeval kingituste pakkimise ja piparkookide tegemisega. Siis poeb küll juba igal ühel jõulutunne hinge. Kuid ennem seda on veel mitmeid jõuluseid tegemisi, mis teevad eriti õnnelikuks selle jõuluootuses oleva lapse. 

Kuuse muretsemine. Nagu igal aastal, ei toonud me ka sel aastal endale liiga suurt kuuske - ikka selleks, et suured ja tugevad puud saaksid veel suuremaks ja tugevamaks kasvada. Ja meie koju sobibki selline väikene teiste kuuskede vahel kasvav puuke. Kuidagi imelikul kombel juhtus nii, et me leidsime oma kuuse juba viie minutiga, mille peale Sebastian pidi nördinult porisema, et juba ongi olemas või? Oli jah, ilus ja väikene, täpselt meie näoline. Ma natukene pabistasin, et mida arvab Lasse kuusest ja ehetest, aga muretsemiseks pole erilist põhjust olnud, sest veeprits tegi talle üsna kiiresti selgeks, et see asi pole talle mõeldud :) 

Jõulupuu on ikka väga oluline asi, sest selle alt leiab jõululaupäeva hommikul erineva suurusega pakikesi :) Kõige olulisem on see osa muidugi Sebastianile, aga ega teised ka väikestest meenetest ära ei ütle. Pakkide lunastamiseks peab ikka  natukene vaeva ka nägema. Sebastian oli see aasta väga õnnelik, sest ta sai oma pakid kätte kannelt mängides. Aivar õpetas talle vahetult ennem jõule "Aiakella" laulu selgeks ja kuna see oli esimene Sebastianile tuntud viis, siis selle äraõppimine oli talle väga lihtne ja meeltmööda.  Välja tuleb ka kohe väga hästi, kui jaksaks pause ka pidada! Robin seevastu pidi natukene häbenema oma üks käbi, kaks käbi luuletusega :), aga eks ta oma pakid sai kätte ikka. Paneme tema luuletusevaliku puberteedi süüks :) Äkki järgmine aasta tuleb midagi etemat. 

Bossele meeldivad väga pakkepaberid ja paelad

Kui kõik olid oma pakid kätte saanud ja mina olin valmis keetnud riisipudru õnnemandliga, siis sõime hommikust. Õnnemandel sattus seekord Arvo taldrikusse, mille peale Robin ütles, et kui isa aasta tuleb eriti õnnelik, on kõigi teiste aasta ka eriti õnnelik, sest õnnelikul isal on õnnelik perekond :) Nii et - kadeduseuss kedagi ei närinud ja me loodame, et Arvol tuleb päriselt ka eriti õnnelik aasta :)

Peale hommikusööki oli vaja igasuguseid asju teha selleks, et meil oleks oma jõuluõhtusöök. Ma pöörasin sel aastal natuke suuremat tähelepanu erinevatele küpsetistele. Juba varakult tegin valmis piparkoogitaigna ja inglise jõulukeeksi. Küsimuse peale, et kas te soovite, et ma teen teile pasteeti ka, tegin ma pasteeti ka :) Kui juba pasteeditamiseks läks, küpsetasin neile täiesti patuse (st tavalise nisujahuga) suure saia ka. Kuna ma ise olen hirmus pähklite ja mandlite sõber, siis proovisin sel aastal jõulumandleid teha ja küpsetasin hiinapäraseid mandliküpsiseid. Minu panuse söögipoolises andsid veel kartulisalat ja šokolaadi rullbiskviit kirssidega. 

 

Ma ei ole veel kunagi nii palju viitsinud putitada, st nii palju juba ette küpsetada ja vaaritada. Kuid kõik, mida tegin, maitses hästi ehk siis retseptide valikud olid õigustatud. Pidin päev ennem jõululaupäeva Arvot ja Robinit koguaeg mu erinevate küpsetiste kallalt minema ajama :)  Kõik soe söök ja singirullid, täidetud munad jäid Arvole ja Robinile teha. Ütleme nii, et võrreldes minuga pääsesid nad  ikka väga lihtsalt :), aga ega keegi mind ei sundinud neid asju tegema, mida ma tegin. 

Seebu tegi endale spetsiaalsed singirulle ehk singirullid mitte millegagi :)

 

Kutsusime Aivari enda poole jõule pidama. Midagi muud see meie jõululapäevas ei muutnud, kui ainult seda, et me ei käinud kirikus ja selle üle oli poistel kohe väga hea meel. Käisime selle asemel hoopis surnuaias ja veetsime seal tavapärasest rohkem aega, kui varemalt. Surnuaed oli väga ilus oma tuledesäras. Soovisime häid jõule kõigile, kellele pidasime vajalikuks soovida. 

Natukene ennem surnuaeda minekut selgus, et meie armas Triin oli Tartust tulema tulnud ja saabub varsti meie juurde, et koos meiega jõuluõhtut veeta. Selle üle polnud mitte ainult Robinil hea meel, vaid meil kõigil. Üks naerulind seltskonda kulub ikka marjaks ära. Ta üllatas meid ka (ma ei hakka mitte parem rääkimagi sellest tohutust kingipakist, mis ta meile kohale tõi - mu tänutunne on suur), vaid hoopis sellest, et me saime kuulda, kui hästi Triin laulab - see oli lihtsalt võrratu! 

Saime erinevatelt päkapikkudelt neli uut lauamängu ja lauamängudega me oma jõuluõhtu sisustasimegi. Aivari toodud mäng Tik-tak põmm ajas naerma isegi selliseid inimesi nagu mina :) Me polnud juba ammu niimoodi perega midagi mänginud, see on jäänud viimasel ajal rohkem minu ja Sebastiani pärusmaaks. Seega oli eriti tore vahelduseks mängida ka kuuekesi. Juttu ja naeru jagus südaööni. 

Üks LEGO käib ikka ka jõulude juurde

Tsirkus on vanaemaga mängimiseks, sest vanaemal on raskusi igasugu keeruliste mängidega hakkama saad

Niimoodi söögiselt ja rahulikult meie jõulueelne aeg ja jõululaupäev möödusidki. Nii tore on, et Triin ja Aivar meiega liitusid, sest heade inimestega on ikka hea koos olla :) Mul on tegelikult jube hea meel selle üle, et poisid ootasid jõuludelt enamat kui kingitusi. Nad tulid kaasa kõigega, mis me neile ette söötsime. Isegi Sebastian suutis nii kaua hommikust riisiputru süüa, kuni isa kausist mandel välja ilmus :) Ja kõik asjad said tehtud, mis teha oli vaja. Kõik koos. Igaüks andis oma panuse, kasvõi pisikese, aga andis. Seega ei tundunud ühestki otsast, et mei lon kiire. See on väga oluline, sest ma olen jäänud ühe mõtte vangi - ela aeglaselt!

Küll mul on vedanud, et mul on selline pere nagu mul on :) Ma armastan neid nii väga palju, et seda polegi võimalik sõnadesse panna. Ja meil on koos hea. Igal pool ja alati. 

Aitäh kõigile, kes meie jõulust osa said! Kaunist pühadeaega kõigile!