Jõulukaartide töötuba

Mõnel aastal on mul täielikult isetegemisetunne. Teisel aastal aga jagamistunne. See aasta juhtus nii, et ma kaasasin jõulukaartide tegemisse ka Sebastiani, kuigi ausõna, ta ei arvanud sellest mitte kõige vähematki. Ja ega ta vist poleks minuga kampa löönud, kui ma poleks lubanud talle hindeid panna nii kunstisse kui ka tööõpetusse. Muidugi on mul kurb, et ta pliiatseid ilma lubatud hindeta kätte ei võta, aga ma ajan kurbuse ära, sest ta teeb igasuguseid muid asju suure rõõmu ja pühendumisega - kõikei peagi olema joonistajad :)

Siisiki, kuigi kõik ei pea olema joonistajad, jäi Sebastiani mureks joonistada minu poolt ette tehtud ruudu sisse päkapikk. Kuna me alles paar nädalat tagasi õppisime inimest joonistama, siis see ülesanne ei tundunud talle liiga raske olema, aga mida tean mina sellest, mis ühele on raske ja teisele mitte. Me vist kujutame inimest või selle sarnast olevust väga erinevalt ette :) Aga sellest pole hullu midagi, sest päkapikud said äratuntavad. Ja hinded sai ka, nagu lubatud. Aga kerget polnud selle kõiges mitte midagi. 

Ma olen muidugi visa ka... Sada korda oleks võinud minna ja poest kaardid osta, aga ei! Minul on vaja ikka joonistada ja kleepida ja mõõta ja lõigata ja... Ma ei tea, milleks mulle seda vaja on. Sebastian ka ei tea :) Kuigi ta pidi tunnistama, kui kõik kaardid meie koostöös lõpubvalmis said, et kokkutegime ikkagi koos head tööd. 

Kõik jõulusoovid said teele pandud. Nendele, kellele pidasin vajalikuks need teele panna. Kuidagi hea ja rahulik on nüüd olla, nagu oleks millegagi hakkama saanud....