On hingede aeg

Ma võtsin mitu päeva aega ja kogusin julgust, et kutsud Arvot Rapla Kultuurikeskusesse jutu- ja muusikaõhtule Piret Pääriga ja Kulno Malvaga. Ma arvasin, et ta peab mind peast soojaks, et ma teda mingisugusele jutuõhtule kutsun ja ütleb raudselt ei, aga olukorda ära kasutades (heas mõttes) kangutab ka Arvo praegu kordades rohkem, et mina saaksin mingisugusele tasakaalule tagasi ja ega ta ei saanud ju mulle ei öelda. 

Mina kohtusin Piretiga Wäega Wärgi pärimuslaagris sel suvel. Ma olin väga suurte eelarvamustega ja mõtlesin, et mis kuradi Piret ja jutustamise töötuba ja pildid ja esemed ja... Tundus nii igav ja ...mõttetu. Täpselt selle hetkeni, kui Piret avas oma suu meie tervitamiseks. Ma olin lummatud ja kuis siis hakkas lugusid tulema...ei otsa ega äärt. Loomulikult oli tema ülesanne seal töötoas õpetada ka meid lugusid leidma ja rääkima, sest lood on hindamatu väärtusega. Igaühe meie lood on hindamatu väärtusega. Ja nüüd, kui ma nägin, et ta tuleb peaaegu koju kätte, siis ma ei saanud lahti mõttest, et ma pean teda kuulma, lihtsalt pean. 

Kultuurikeskusesse ei olnud just väga palju inimesi tulnud, aga ma arvan, et siin ongi süüdi see eelarvamuse küsimus - mis lood täiskasvanutele? Milleks mulle mingid lood? Mis lood üldse? Onu Remuse jutud? Mis lugusid me veel teame? Salme Reek ja tema õhtujutud? Kes on Piret ja mis lugusid ta räägib? Me ei tea, sest meil on eelarvamused. Ma usun, et paljudel täiskasvanutel käib peast läbi mõte, et mul on targematki oma vaba ajaga peale hakata, kui mingeid lugusid kuulata.... Sest nad ei tea. Nad ei tea, kui palju ilusaid ja õpetlikke lugusid on ühel Piretil rääkida.... 

Piret polnud üksi, tal oli kaasas pillimees Kulno Malvo, kes mängis akordionit, karmoškat, torupilli ja vilepilli (savist, mis oli tema enda valmistatud). Kui andekas inimene! Enamus lugusid olid tema enda kirjutatud (või olid kõik) ja kui hingestatult ta mängis! Seda peab oma kõrvaga kuulma ja oma silmaga nägema, et mõista, kui ilus see on. 

Kaks lugu puudutasid mu hinge eriti sügavalt. Ma panen need siia lühidalt kirja, sest mina pole ju mingi jutuvestja, aga need olid nii sügavad ja liigutavad lood.

Esimene lugu rääkis isast ja pojast, kes surid täpselt ühel ja samal päeval ära ja siis nad läksid sinna, kuhu meie hinged ikka lähevad. Sinna, kus on ilus ja soe ja hea ja kõike on külluses ja millegi pärast ei pea enam muretama. Nende ees oli rikkalikult täidetud söögilaud. Mida kõike seal ei olnud! Seal oli toitu enam kui kahele inimesele ja nii oli see igal uuel päeval, kui järsku isa ja poeg märkasid, et toitu on kuidagi vähemaks jäänud. Mida rohkem läks päevi mööda, seda vähemaks jäi laua peal toitu, kuni ühel päeval see oli täiesti tühi. Mitte midagi ei olnud enam selle söögilaua peal. Ja siis isa ütles oma pojale, et näed poeg, nüüd on nad meid unustanud.... Me peaksime iga päev mõne sooja ja hea mõtte oma lahkunud lähedaste poole saatma, siis on nende laual toitu ja neil on hea olla... Palju häid mõtteid teile kõigile!

Teine lugu rääkis sellest, kuidas elas kord üks vana mees, kes armastas lastele mänguasju meisterdada. Lapsed kõik teadsid teda ja käisid ikka ja jälle mänguasjameistri käest mänguasja saamas, sest mänguasja meister meisterdas mänguasjad klaasist ja nii juhtus, et kõik mänguasjad läksid väikeste käte vahel katki, kui lapsed nendega mängisid. Lapsed olid väga kurvad, neil oli kahju ilusatest mänguasjadest, millega mängides need katki läksid. Lapsevanemad läksid meistri poole hurjutama, et miks viimane teeb mänguasjad nii õrnast materjalist, et need laste käte vahel katki lähevad. Meister võiks mõelda ikkagi millegi tugevama ja vastupidavama peale. Vana mees oli mõtlik ja ütles siis, et tema teeb mänguasju selle pärast klaasist, et lapsed õpiksid õrna asja hoidma nii, et see ei puruneks, sest ühel päeval, kui nad suureks kasvavad, saavad nad teise inimese kõige hellema ja õrnema asja, mida hoida ja mille lõhkumine toob kaasa palju valu ja kurbust, pisaraid ja hingevalu. See on teise inimese süda.... 

Hoidkem siis neid õrnu asju... Igas mõttes...

Teie Ennike