13.oktoober Jalasel

Terve suvi ja pool sügist on Arvo, Robin ja Sebastian ehitanud õue peal garaaži. Alguses pidid nad ära vahetama katuse, aga juhtus nii nagu vanade asjadega ikka juhtub, et kogu vana jama tuli maha lõhkuda ja alustada põhimõtteliselt nullist. Eks ma olen pahane ka olnud... et mees käib kodus ainult garaazi ehitamas, aga enamuse osa ajast olen ikkagi endale sisendanud, et asi tuleb ära teha. Midagi pole parata. Ja nüüd on asi valmis! Viis korterit said endale boksid, kus saavad oma asju hoisustada. 

Muidugi ei puutu see otseslt Jalasel matkamisse, aga kaudselt küll, sest ma eelmisel nädalavahetusel ütlsin Arvole, et me võiksime millalgi midagi toredat koos teha.... Ma olen ausõna väga kannatlik olnud ja eks Ruth on kõvasti aidanud mul kannatlik olla terve suve jooksul, sest sellel ajal, kui meie Ruthiga mööda Eestimaad kolasime, sai meespere südamerahus, ilma vingmist kuulamata, ehitada. Minul aga südame all koguaeg kripeldas, sest liiga vähe sai koos aega veedetud. Muidugi, kui ma oleksin läinud garaaži ehitama, oleksime päevad läbi koos olnud, aga ma ikka leidsin koguaeg midagi tähtsamat, mida üks naisterahvas teha võiks. 

Igatahes minu vihje ja ilusa ilma peale kutsus Arvo meid Jalasele matkama. Mul oli siiralt hea meel, sest mul tekkis hetkeks tunne, et me oleme jälle seesama hea kamp, kes teeb asju koos. Mulle oli väga vaja seda matka, sest kuskil hinges olin ma ikkagi üsna murelik, et me eriti midagi koos ei tee. 

Raba oli sügiseselt ilus ja pilve tagant välja tulnud päike tegi selle veel ilusamaks. Kuna ma enam aktiivsusmonitori ei kasuta, siis mul oli täitsa suva, millises tempos me liigume  või kui palju ma parasjagu kaloreid kulutan. Ma sammusin meespere taga, kuulasin, mida nad rääkisid. Kuna mul endal on praegu kõnetakistus, siis ma hea meelega kuulan. Poisid on suureks kasvanud.... Isegi Sebastian. See natukene hirmutab mind, sest mul on viimasel ajal jäänud selline tunne, et poisid hoiavad isa poole. Neil on omad koos tegemised (ehitamine, saun, mingid sarjad ja saated, mida nad koos telekast vaatavad) ja ma kuidagi nagu ei mahu sinna koos tegemisse. Tegelikult on see ainult tunne, sest ma mahun ikka :) Lihtsalt on asju, mis on poistel isaga ja see on paratamatus (me segasuana ei harrasta, seoses soolise erinevusega minu kahjuks) - see on see väikene kurbusenoot, et mul pole tütart, kelle juukseid peale sauna kammida :) Elu tahtis nii, ju siis pidi nii olema. Lohutan end mõttega, et tegelikult on see suurepärane, et poistel on oma isaga nii lähedane suhe, sest tegelikult on ju Arvo poiste elust päris palju ära olnud, aga ausõna - õhus on tunda armastust, kui nad kokku saavad ja koos teevad. 

Sammusin nende taga, klõpsisin paar pilti ja mõtlesin, et kui me rabajärve äärde jõuame, siis ma lähen järve. Mul ei olnud midagi kaasas - ei saunalina ega trikood, aga ma mõtlesin ikkagi, et ma lähen. Ma ei ole kunagi mingi külma vee harrastaja olnud. Näiteks ei lähe ma suvel merre, kui vesi on liiga jahe, sest meres peab liiga palju vaeva nägema, et saaks lõpuks end üleni sisse kasta. Ja ujula vesi tundub ka mulle alati liiga külm :) Aga ma olen võimeline külma vette minema, kui seda saab teha kohe ehk siis vesi on kohe üle pea. Ma pole kunagi varem oktoobris looduslikus veekogus käinud, aga ma ei teagi, miks ma pole seda varem teinud. Vesi oli külm, selline tunne oli, nagu mind torgitaks miljoni nõelaga, aga oi, kui hea see oli! Terve selle hetke ma mõtlesin, et Maret teeb seda koguaeg - vapper naine! Meespere pidas mind muidugi ogaraks, aga ma tegin oma sulpsu ära ja pugesin soojadesse riietesse jooma kuuma piparmünditeed. Ei olnud hullu midagi - soovitan proovida! Ma läheks täna jälle - see on tõesti väga eriline tunne.

Tagasiteel kõndisin meespere ees ja kuulasin, mida nad rääkisid :) Küll neil on palju rääkda! Maailma asjadest pisikeste mutriteni välja :) Arvo on head tööd teinud - poisid hoiavad ja armastavad, usaldavad teda ja see ongi kõige tähtsam. Tundub, et minu roll emana on tunduvalt väiksemaks jäänud, sest vaatamata sellele, et ma oskan maailma parimat boršisuppi teha, ei saa ma kunagi olla Arvoga samal pulgal - poiste jaoks on Arvo mehe ideaalkuju. Eks see nii peabki olema ja mul on hea meel, kui Arvo oma tegemiste ja olemistega neile põhiväärtused kaasa annab - ma jätan näägutamise enda osaks :) Sest no ausõna, ma ikka vahel ei saa sellest vastassoo hingeelust ikka mitte muhvigi aru.... Näiteks tooli täis musti riideid.... 

Tore oli koos rabas käia. Ma loodan, et järgmist koostegemist ei pea nii kaua ootama, sest see on väga oluline asju koos teha. Selliseid asju, kuhu minu õrn naisehing ka mahub. Aga teate, õrn naisehing.... Mina hüppasin ainsana 13.oktoober järve - minus on jõudu küll, kui see on vaja kuskilt üles leida :)



Teie Ennike