Wäega Wärgi pärismuslaager

Ma olin 14aastane, kui ma käisin viimati laagris. See oli Saaremaal usklike laager, kus me siis koha peal kolm päeva sõime, palvetasime, kuulasime loenguid, palvetasime, laulsime , sõime :) Eve, Ave ja Tiina on Märjamaa väega naised, kes juba üheksandat aastat järjest teevad igal suvel teistele väega naistele pärimuslaagrit. Sinna laagrisse tulevad kokku inimesed, kes armastavad oma kätega midagi luua, oma kätega pilli mängida, oma suuga lugusid rääkida ja oma suuga laule laulda, oma kätega kokata ja koristada, iseenda ja teiste jaoks. Mina lugesin internetist, et laager on tulemas ja seal hakatakse raamatut tegema ning ühtlasi kutsus Eve üles tulema neljapäevasesse tikkimisringi, et oma raamatule ise kaaned tikkida. Sõna "raamat" ja rohkem polnud vaja, sest mis on viis meelisasja, mida Ennike teeb? Käsitöö, kirjutamine, matkamine, laulmine ja joonistamine. Läksin rahvamajja, Eve aitas mul kavandi kangale kanda ja ma läksin koju tikkima. Tikkisin oma raamatukaaned kiiresti valmis ja jäin laagrit ootama. 

Kõik asjad jooksid kokku. Kaheksa päeva sees jõudsin ära käia laulupeol, kajakimatkal, kolm korda kunstiteraapias, hommikul puude laulu kuulamas ja kolm päeva pärimuslaagris olla. Logistiliselt läks kõik enam-vähem kenasti, ainult ühest laagri põhiosast ehk esinejast jäin ilma, aga meil oli seal esinejaid omalgi küll, nii et - ma ei põe. 

Kolmapäeva hommikul sõitsin Sulu küla seltsimajja, kus juba esimesed laagrilised olid paigas. Evet veel ei olnud, aga Ave oli ja igasugused võõrad naised, kes kõik muudkui sebisid ja asjatasid. Keegi keetis kohvi, keegi kattis lauda, keegi puhastas maasikaid, keegi otsis lusikaid, keegi nõudepesunuustikut. Mul oli natukene keeruline olla, sest ainus inimene, keda ma sealt vähemasti nimepidi teadsin ja mäletasin oli Ave ja ma ei osanud endale mingisugust kohta leida. Naisi ja lapsi tuli muudkui juurde ja kell 11.00 istusime ringis ning tervitasime üksteist. Paljud olid juba omavahel tuttavad, sest olid laagris mitmendat korda. Ja kes ei olnud tuttavad, said nüüd tuttavaks. Selline tunne tekkis, nagu oleks iga päev nende naistega koos olnud. 

Igal naisel on oma lugu, lugu sellest, kuidas ta laagrisse sattus. Mina rääkisin oma loo tikitud pättidest ja tundsin ühtäkki, et olen ka justkui üks nendest. Küll vaikiva kuulajana, kuid siiski üks nendest. Programm nägi ette, et me läbime kolm  erinevat töötuba: märkmiku valmistamine, lugude rääkimise oskuse õpituba ja vildist koti meisterdamise töötuba. Kahe esimese töötoa toimumiseks jaotati meid kahte erinevasse gruppi. Mina olin esimeses grupis ja läksin õpetaja Siiri Reimanniga oma kätega raamatut meisterdama. Raamatu tegemise protsess oli kahe päeva peale ära jaotatatud, sest kui poognad olid kokku õmmeldud ja liimitud, läksid need pressi alla ja hommikul Haapsalu trükikotta lõikamisele. Aga selleks, et need raamatut sinna pressi alla saaksid, pidi ikka julma tööd tegema. Minu raamat koosneb viieteistkümnest neljasest poognast ja on õmmeldud kokku nelja pika pistega. Kuna minu raamatukaante tikand oli A4 suurus, siis oli kõik natukene riskibisnes, sest Siiri ütles, et ta ei ole varem nii suurt raamatut teinud - ta ei andnud mulle garantiid, et raamat välja tuleb. Ma arvan, et ma ei olegi varem nii rasket köitmist teinud. Mul oli vahepeal ikka isu nii täis et ma oleks tahtnud selle jama kõik kaminasse visata ja iseennast perse saata, sest mida Sa ronid tegema asja, milles Sa pole osav? Peale mitut tundi tööd aga oli mu raamat pressi all ja hommikul, kui ta Haapsalust kohale jõudis oli ikka hea tunne küll - kõik oli õnnestunud. 

Teisel päeval hakkas raamatukaante tegemine. Ja nüüd see juhtus esimest korda. Minu jaoks oli vahepeal kõik see kokku nii raske, et mul tuli pisar silma. Kuna mul oli nii suur raamat, siis ma pidin kõike topelt tegema ja ma olin nii tüdinenud ja väsinud sellest raamatust. Mul oli koguaeg selline tunne, et ma olen teistest sammu võra maas ja igat asja pidin üle ksüima ja täpsustama, selline äpu tunne tuli peale. Ma ausõna mõtlesin, et ma loobun, aga õpetaja nägi mu pisarates silmi ja tuli mu selja taha, pani käed õlgadele ja ütles, et sellest tuleb üks väga eriline ja kaunis raamat ja et ta on olemas ja abistab. Ma võtsin ennast kokku ja töötasin edasi, töötasin kohe isuga, sest ootasin seda ilusat raamatut. Töötasin nii kaua, kuni panin enda raamatu pressi alla. Õhtuks oli raamat ilusasti teiste seas näitusel ja ma olin nii kuramuse uhke enda üle, et hing helises sees ning ma mõtlesin, et võibolla see kõik ei olnudki nii raske :) See raamat saab täis kirjutatud ainult ja ainult häid või naljakaid asju, sekka mõni retsept, parimaid tsitaate raamatutest ehk siis sellest tuleb läbi ja lõhki positiivne raamat, sest ma olen nii otsustanud. Midagi siin elus peab olema puutumata halvast ja see on see raamat! Ma olen ääretult tänulik Siirile, kes õpetas ja aitas  - hea õpetaja käe all saavad ka väga rasked asjad tehtud ja kui ikka väike õlalepatsutus muremõtted ära ajab, siis lõpptulemust vaadates hing heliseb sees :) 

Teine töötuba oli jutuvestmise õpituba lugudevestja Piret Pääriga. Kui ma seda laagrikavast lugesin, et tuleb keegi Piret ja hakkab mingeid jutte vestma ja õpetab meid ka jutte vestma, siis ma mõtlesin, et ....ma mõtlesin, et mis Piret? Mis jutud? Mida vestma? Võta kaasa kõige vanem foto, mis Sul kodus olemas on,  tähtis ese, oluline foto, vähemtuntud muinasjutt - mida nagu? Ma pakkisin asjad muidugi kaasa ja olin ikka väga skeptiline. Nii kaua olin, kui istusin sauna eesruumis maha, kaminas praksusid puud ja Piret! Haldajas haldjatemaalt! Kui ilusasti tema rääkis! Ei olnud vahet, kas rääkis elust enesest või muinasjuttu või muistendit - kui jumalikult ilusasti ta rääkis. Me pidime rääkima ka, aga meie rääkimine oli tuim, hingetu, ei olnud seda hingestatust alguses. Piret õpetas meile, kuidas loole hing sisse puhuda ja siinkohal tahan ma teile rääkida loo ühest kuningast.

Elas kord kuningas, kes oli ilusate roosade põskedega ja suure, ümmarguse kõhuga. Sellel kuningal oli nii hea isu! Talle maitses kõik - magus ja soolane, ta tahtis muudkui uusi ja uusi toite. Kuninga kokad ei teinud päevad läbi muud, kui muudkui vaaritasid ja vaaritasid. Kuna kuningas oli paks, oli ta ka laisk. Peale söömise ei viitsinud kuningas midagi teha. Riik oli juhtimata ja valitsemine valitsemata. Ühel päeval ei tahtnud kuningas enam süüa. Mitte midagi. Kohe mitte midagi ei tahtnud ta süüa. Kokad ja õukondlased muutusid mrelikuks - ei teadnud, mida ette võtta, sest kuningas muutus nõrgaks ja loiuks, ei jaksanud enam üldse valitseda ega juhtida riiki. Õukondlased otsustasid kuninga viia Laiskademaale linnupiimajuustu sööma, sest sellest söögist paremat sööki ei olnud maailmas veel välja mõeldud. Asusid siis õukondlased kuningaga teele, kes oli nii laisk, et ei jaksanud liikudagi. Jõudsid teelahkmele: Laiskademaa, kus oli linnupiima juust ja Virkademaa, kus oli silk ja kartul. Õukondlased mõtlesid, et kui nad kuninga viivad sinna Laiskademaale, jääb viimane veel laisemaks, kui seni olnud on ja otsutasid võtta riski ning viia kuninga hoopis Virkademaale. Virkademaal talunaised kohe appi tõttama ja kuningale süüa tegema. Kuna Virkademaa ei olnud rikas maa, said nad kuningale pakkuda ainult keedusilku ja kartulaid. Kuningas sõi ja sõi ning sai aru, et see on parim söök, mida ta kunagi söönud on. Kuningas, kellel kõht oli täis, asus oma maale tagasi ja sõi edaspidi ainult keedusilku ja kartulit ning ei olnud enam kunagi laisk. 

Muinasjutu paberile visualiseerimine, et oleks kergem vesta

Piret tegi peale töötubade meiega ka lihtsalt juturingi tunde. Istusime ringis kaminavalguse käes ja kuulasime tema imelisi lugusid. Kogu see miimika, nõksutamine, naksutamine, silmapilgutused ja häälemoonutused - iga lugu sai justkui uue kuue. Ta ärgitas meid kirjutama üles oma vanade lugusid - kellel need veel  elus on, sest neid lugusid ei tule mitte kuskilt ja kui vanad on läinud vikerkaare taha, siis jääme järgi meie ja me ei teagi, millist lugu mõni vana endaga kaasas kandis. Ta soovis ja soovitas meil leida aega ja tahtmist kuulata vanainimest, kuulata tema lugu, sest võibolla just sellest loost tuleb välja, miks ema on mõnikord käitunud nii ja isa käitunud naa. Ma ei teadnudki, et lugusid võib niimoodi rääkida. Hingestatult, häälestatult - puhtalt ja siiralt. Ma olen südamest tänulik Piretile selle kogemuse eest ja ma lubasin iseendale, et ma hakkan otsima lugusid, muistendeid, muinasjutte, mida üles visualiseerida ja edasi rääkida. Kas lõkke ümber või lastelastele. Või sõbra lastele või hoopis puule. Minu jaoks muutus muinasjutt ja muistend, lugu hoopis teise tähenduslikuks. Ja ma sain aru, milline tohutu vahe on sellel, kas lugeda muinasjuttu lihtslt raamatust maha või jutustada seda omade sõnadega. Mitte kunagi elus ei loe ma enam kunagi ühtegi muinasjuttu ega muistendit maha, vaid ma visualiseerin loo enda jaoks ära ja räägin lugu oma sõnadega. 

Kolmas töötuba oli vildist koti tegemine juhendaja Sirje Aljastega. Mina tegin oma läpakale koti. See oli vist kõige kergem töötuba ja sellise koti tegemisega ma oleksin ise ka kodus hakkama saanud. Õppisin kaks uut asja: sadulpiste kahe nõelaga ja tikkpistes aedpiste. Kott on natuke suur minu läpaka jaoks, seda oleks pidanud õpetaja aitama õigeks timmida. Üldse hakkas see töötuba kuidagi nii imelikult peale. Kõik hakkasid järsku midagi tegema: vilte jagama, mõõtma, aurutama, tikkima - ma ei saanud üldse aru, mida ma tegema pean. Sellist mõnusat atmosfääri ei olnud, sest töö oli väega naistele kerge. Ma siis tõstsin käe ja ütlesin, et mina küll ei tea, mida ma nüüd tegema pean hakkama. Küsi ja Sulle antakse - tuli juhendaja ja aitas järje peale. Hiljem käis iga natukese aja tagant küsimas, kuidas mul läheb ja kui oli vaja midagi uut õppida, siis ikka abistas ja juhendas kenasti. Kott on juba kasutuses ja tõenäoliselt leiab palju kasutust, kui just seda formaati läpakas katki ei lähe ja ma mõnes teises formaadis läpaka endale saan. 

Kõikide tööde ja tegemiste hulka käis ühine söögivalmistamine, koristamine, nõude pesemine, sauna kütmine. Kõik sai tehtud, ja sai tehtud hästi. Söögid olid maitsvad ja seda oli külluses. Arvestati ka veganitega. Õhtuhakul, kui lapsed olid juba voodis ja puhkasid, oli köögis näputööring ja lauluring. Väega naised jaksasid poole ööni laulda, lugusid rääkida, naerda ja näputööd teha. Oli sellist naeru, mida kusagil mujal ma kuulnud ei ole. Kristiina mängis ukulelet ja väikekannelt, Eve tõmbas lõõtsa, Ave kudus sokki ise jalutas minuga sillani ja rääkis lugusid - kui paljud seda suudavad? Kui palju annet ja loovust kolmes päevas! Ma imetlen kõiki inimesi, kes oskavad oma käega ilu luua, pilli mängida, laulda, ilma retseptita kooke küpsetada ja kelle hommikupuder viib keele alla. Kelle lood ajavad naerma ja kelle lood panevad mõtlema. Kelle näputööd võidki imetlema jääda! Milline vahe on masinatikandil ja sellel oma käega nõelaga tikkimisel! Neid ei olegi võimalik võrrelda, sest ühes ei ole hinge sees, teises hing lausa laulab. Mul on tunne, et sellised naised, kes oskavad oma käega ilu luua, on ise ka kohe väga palju ilusamad :) Vaatan seda Ave fotot, kuidas ta öösel oma imepeenikeste varrastega sokki koob ja minu meelest ta on nii ilus, et ilu kiirgab kohe kaugele.

Pole vist mõtet küsida, kas ma järgmine aasta jälle lähen. Muidugi lähen! Kui see vähegi kuupäevaliselt sobib, olen kohal nagu viis kopikat. Ma sain sealt nii palju ideid, nii palju uusi teadmisi, nii palju positiivset energiat. Mul on hea meel, et ma otsustasin ikkagi kogu laagri läbi teha, sest majanduslikel kaalutlustel ma alguses mõtlesin, et ma lähen sinna ainult raamatut meisterdama, aga igal asjal on ikka oma võlu. Ka see madratsil magamine ja ühine ärkamine käib laagrielu juurde. Hommikukohvid ja jutud, päeva plaanid ja jalutuskäigud, viljapõllud ja voolava jõe kuulamine - ma ei taha millestki ilma jääda! Ma tahan kõike seda kogeda ja kõigest osa saada. Ma tahan tunda hommikupudru keetmise lõhna ja ma tahan õhtul kuulata köögilaua taga väega naiste lugusid.

Ma olen väsinud. Nii palju asju mahtus kaheksa päeva sisse, aga ma ei kahetse midagi. Kõik, mis ma sain, on plaastrid minu haavadele ja ma olen tänulik igaühele, kes mind sellel teel aitasid, lohutasid, julgustasid, suunasid ja õpetasid. Ma olen nii palju targem, nii palju osavam ja nii palju puhtam. Mul on hea meel, et ma sain olla üks 37000st kaare all, kuid sama palju hea meel on mul, et ma sain olla üks väega naistest, kellel on omad lood ja tegemised, kuid kes saab samastuda samade oskuste poolest naistega, keda imetlen.

Nüüd olen kodus ja pere jaoks tagasi, aga hing on alles mujal.... Laulab "Igaviku tuules" ja tellib lõnga, et kududa mustriga põlvikuid :)



Teie Ennike