Kõige õrnem kingitus

Minu elus ei ole väga palju inimesi. See ei ole teadlikult niimoodi juhtunud, kuid need aastad, kui ma olen olnud peadpidi rohkem vee all kui peal, on paljud inimesed mu elust ära läinud. Ma ei saa seda neile pahaks panna, sest tõenäoliselt olen olnud vilets kaaslane. Kuid seda enam ma hindan neid inimesi, kes on olnud, tulnud ja jäänud. Minu inimesed on hoolega valitud ja hoitud, enam ma naljalt kedagi enda ligi ei lase, sest kaotamishirmust on parem hoida sotsiaalset distantsi. Üks inimene aga tuli mu ellu siis, kui mul teda väga vaja oli... Anne. Ja kuigi täna ma näen teda harva ja ta on usaldanud mu uutesse kätesse, siis minu tänu tema tehtud töö vastu on otsatult suur. Ma tegelikult isegi ei ole tundnud, et see, mida ta minuga teeb, on töö, sest ta on emalikult siiras ja hea ja lahke ja armas ja .... Selline, millist minul varem olnud ei ole.... Siis, kui mul oleks kõige rohkem vaja olnud... Anne on ise ka öelnud, et kahju, et ma ei sattunud tema juurde lapsena - oleks ehk paljud asjad olemata olnud... Aga ega minevikku muuta ei saa. Parim, mis juhtuda saab, on see, et ma õpin sellega rahus elama. Praegu see pole veel õnnestunud, aga nüüd on aitajaid üks rohekm - ehk ikka läheb päev päevalt kergemaks, helgemaks, paremaks. 

Tänust ja armastusest Anne vastu teen ma talle ikka paar korda aastas kingituse. Just nimelt teen. Ise. Oma kätega. Et anda mõista, kui oluline ta minu jaoks on. Isegi Sebastian eile ütles, et Annele tasub teha, sest ta ikka kannab ka neid asju, mis Sa teed :) Ma ei tea, kas kannab.... Ma ei näe teda ju igapäevaselt. Eks mul on natuke hinges see emale tehtud Haapsalu sall, mida ei võetud kinkekotist väljagi.... Aga Anne suhtes ma niimoodi ei tunne. 

Seekord ma tegin talle türkiissinisest imepeenikesest lõngast kolmnurkse õlaräti. Ma ei tea, kas ma olen kunagi ühegi käsitööasjaga nii palju vaeva näinud, kui selle salliga. Mitte kunagi varem pole olnud nii, et ma kaks korda järjest harutan peaaegu valmis töö (1 mustrikord on veel kududa jäänud) täiesti üles, sest ma ei saa viimast mustrikorda mustrisse jooksma. Ma isegi tegin proovilapi, et veenduda mustri õigsuses, sest ma tõesti hakkasin kahtlema, kas muster on õigesti joonistatud. Proovilapp õnnestus ja ma alustasin kolmandat korda, kaks ja pool nädalat ennem jõule, salli kudumist. Ma teadsin, et ma olen ajahädas, aga ma olen mõnede asjadega lihtsalt nii kohutavalt jonnakas, et endal tuleb ka vahel hirm peale. Igal võimalikul vabal hetkel ma kudusin. Ja siis juhtus see, mida mitte mingil juhul ei tohiks juhtuda siis, kui Sa naguniigi oled ajahädas - ma jäin väga haigeks. Nii haigeks, et ma ei saanud kududa, sest mul oli lihtsalt nii paha olla. Ma olin muserdatud ja tundsin hirmu, et ma ei saa seda salli õigeks ajaks valmis, sest ma lihtsalt ei jaksanud istuda ja kududa. Vaatamata haigusele ma ikkagi kudusin nendel hetkedel, kui palavikualandaja mõjus. Kasvõi mõne rea haaval, aga kudusin. Ma tunnistan ausalt, et see oli suur eneseületus, sest haigena tahaks seljaga kõige poole olla ja magada, aga minul tiksus kuklas "sall, sall, sall, jõulud". Ma tahtsin nii väga õigeks ajaks valmis saada....

Ma sain valmis! Jah, mina tean, et seal sees on mõned apsakad, aga kui ma salli ära venitasin, siis need välja ei paistnud. Kõik mustrikorrad jooksevad ilusasti õigesti ja sall tuli suur, pehme, õhuline, kerge ja kaunis :) Ma olen enda üle nii uhke, et ma vaatamata raskustele sain Anne jõulukingi õigeks ajaks valmis. Ma tõesti nägin palju vaeva ja ma tõesõna arvasin siis, kui haigeks  jäin, et esimest korda nende aastate jooksul, mis Anne mu elus on olnud, ei saa ma talle õigeks ajaks jõulukinki valmis, aga mind päästis seekord minu kindlameelsus ja jonnakus. Kui ma vaid oskaks seda jonnakust enda tervenemisele suunata.... 

Armas Anne! See pole lihtsalt jõulukink. Ma tahan väga, et Sa teaksid, kui oluline Sa oled. Mitte lihtsalt selle pärast, et Sa oled väga hea psühhiaater. Selle pärast, et Sa oled kõige parem naine minu elus :) Ma olen nii tänulik saatusele, et me kokku saime. Ma tean, et ma olen vahel Sul pea halliks ajanud, kuid ilma Sinuta ei oleks see valu, mida ma olen aastaid endas kandnud, saanud välja tulla ei kirjutades ega joonistades. Ühel päeval ka kindlasti rääkides. Ja tea, mis on eriti tore - ma päriselt tean ja tunnen, et Sa hoolid minust väga :) Ja Sul on õigus - või oli mul õigus - kui ma ei ole enam Sinu patsient, siis ma saan olla Sinu sõber :) Kõige suuremad kallid Sulle, armas Anne :) 

Sinu Ennike