Jätkame sel aastal enda ületamist erinevates tegevustes ja käimistes. Kui mu seljatagune on kindel (Maret, Ruth, Helen, Arvo, Anne, Monika, Bärbel ja kõike teised inimesed, kes soovivad minuga igasuguseid asju teha), siis ma olen valmis igasugustele pakkumistele ja võimalustele. See on äärmiselt vajalik minu julgemaks muutmiseks. Ja selle jaoks ka, et kõik pahad asjad saaksid head plaastrid peale :) Vaatame siis aasta lõpus, mis kokkku sai ja püüame ühe asja rohkem teha, kui eelmisel aastal :) ehk siis rohkem, kui 38 :)
03. jaanuar 2020
Fotostuudio Fotopesa kinkis 2019nda aasta lõpus mulle 45 minutilise fotosessiooni selle eest, et ma olen neid ikka ja alati positiivselt kommenteerinud. Ma oleks iialgi osanud sellist kinki isegi unes ette näha :) Mulle lihtsalt väga meeldivad need fotod, mida Anno ja Sigrid teevad ja mitte lihtsalt meeldivad, vaid need on nii lummavad ja maagilised, et ma võiksingi neid vaatama jääda. Mõni fotograaf lihtsalt on parem kui teised ja nemad on paremad :). Elus esimest korda käisime Arvo ja Sebastianiga ja ilma Robinita, kes lihtsalt keeldus tulemast, fotosessioonil ja ma jäin fotodega ülirahule. Ma ei teadnudki, et mul on päris numps neratus :))))))
10. jaanuaril 2020
Käisime Heleniga Aregatos elus esimest korda hotyogas. Ma ütlesin eelmisel õhtul Arvole, et mul homme trenni pole, ainult yoga. Läksime siis siińna 39 kraadisesse ruumi, heitsime pikali ja keskendusime hingamisele. Ja siis hakkas pihta! Jummel, mul pole jõusaalis ka nii raske olnud. Ühte poosi, mis baseerus plangul (mina ma olen võimeline minuteid tegema) ma ei suutnudki teha, sest see oli nii raske. Higi voolas ojadena ja järgmisl päeval olid jalalihased ikka korralikult haiged. Aga vaatamata sellele, et see oli tõesti korralik trenn ja üksjagu raske, tahan ma ikka sinna veel minna, sest see oli nii äge!
11. jaanuar 2020
Helen ostis mulle makroone ja ütles, et need kas maitsevad või ei maitse. Kuus erinevat sorti oli: soolakaramelli, laimi, kirsi, maapähkli, pihlaka ja sidruni maitselised. Minu jaoks oli see maisteelamus elus esimest korda. Ma ei olnud kunagi varem elus makroone proovinud ja ei osanud isegi aimata, kuidas need võiksid maitseda. Tegin endale sooja teed ja võtsin maapähkli oma, hammustasin ja ootasin suus plahvatust, aga mida ei olnud, oli plahvatus. Kohutavalt magus asi. Nii magus, et hambad hakkasid sügelema. Maitsesin siis laimimaistelist makrooni ka ja minu meelest see oli sama magus, võibolla laim andis pisut särtsu juurde. Aga mitte eriti... Ülejäänud makroonid andsin Robinile, sest minu jaoks need ei olnud head, need olid liiga magusad. ilusad küll, aga mitte head. Võibolla see oli konkreetse tootja makroonidega nii..proovin kindlasti kunagi kuskilt mujalt ostetud makroone ka ehk siis annan neile veel ühe võimaluse.
13. jaanuar 2020
Geograafiline idioot, nagu ma olen, olin sunnitud oma jänesekõrvad (kolm paari) koju öökapile jätma ja sõitma linnas punktist A punkti B niimoodi, et Arvo polnud minuga seda teed ennem läbi sõitnud. Ehk siis ma pidin sõitma Tuulemaalt Ülemiste Keskusesse. Isver, kuidas ma kartsin...juba mitu päeva ette kartsin, kuigi ma tean küll kus Ülemiste asub ja seal on ju käidud kümneid ja kümneid kordi. Aga ma ei sõida kunagi üksi kuhugi, kui ma ei ole seda marsuuti Arvoga eelnevalt läbi sõitnud. Robin aga ütles,e t karta ei tohi, nii ei juhtugi elus midagi. Panime gepsu tööle ja ma sõitsin elus esimest korda ilma Arvoga eelnevalt läbi sõitmata Tallinna linnas punktist A punkti B. Polnudki üldse õudne :)
20. märts 2020
Ma käisin elus esimest korda kevade tervitamise puhul Jalase rabajärves ujumas :) See kogemus oli võrratu! Värskendav, doniseeriv, külm ja mõnus üheaegselt! Minu ujumishooaeg on avatud :)
10. juuli 2020
Ma ärkasin ühel hommikul üles ja tahtsin endale tatood.... Ma pole seda kunagi tahtnud, isegi mitte natukene ja nüüd siis juhtus niimoodi, et ma teadsin, et ma tahan enda alaselja peale pääsusaba (Euroopa kõige suurem päevaliblikas). Diana Kull leidis mulle aja, Helen aitas mu kohale ja ära ning ma lasingi endale tattoo teha. Juudas, kui ta esimesel hetkel selle masinaga mu selga pudutas, ma mõtlesin, et ma suren... et see ei ole ikka minu jaoks. Mul oli niiiiii valus, aga siis ma hakkasin tegema Vaikuseminutite appis erinevaid harjutusi ja hingasmisharjutust tegin vist 6 või 7 korda. Kuigi ma pean ütlema, et mõte harjutuse juurest kippus kergesti ära minema ja asenduma mõttega, et "saaks see juba ometigil äbi". Igatahes siin see on :) Minu elu esimene tattoo (ma praegu ei tea, miks ma peaksin neid juurde tahtma, sest no tõesti oli valus).
13. jaanuar 2020
Geograafiline idioot, nagu ma olen, olin sunnitud oma jänesekõrvad (kolm paari) koju öökapile jätma ja sõitma linnas punktist A punkti B niimoodi, et Arvo polnud minuga seda teed ennem läbi sõitnud. Ehk siis ma pidin sõitma Tuulemaalt Ülemiste Keskusesse. Isver, kuidas ma kartsin...juba mitu päeva ette kartsin, kuigi ma tean küll kus Ülemiste asub ja seal on ju käidud kümneid ja kümneid kordi. Aga ma ei sõida kunagi üksi kuhugi, kui ma ei ole seda marsuuti Arvoga eelnevalt läbi sõitnud. Robin aga ütles,e t karta ei tohi, nii ei juhtugi elus midagi. Panime gepsu tööle ja ma sõitsin elus esimest korda ilma Arvoga eelnevalt läbi sõitmata Tallinna linnas punktist A punkti B. Polnudki üldse õudne :)
20. märts 2020
Ma käisin elus esimest korda kevade tervitamise puhul Jalase rabajärves ujumas :) See kogemus oli võrratu! Värskendav, doniseeriv, külm ja mõnus üheaegselt! Minu ujumishooaeg on avatud :)
10. juuli 2020
Ma ärkasin ühel hommikul üles ja tahtsin endale tatood.... Ma pole seda kunagi tahtnud, isegi mitte natukene ja nüüd siis juhtus niimoodi, et ma teadsin, et ma tahan enda alaselja peale pääsusaba (Euroopa kõige suurem päevaliblikas). Diana Kull leidis mulle aja, Helen aitas mu kohale ja ära ning ma lasingi endale tattoo teha. Juudas, kui ta esimesel hetkel selle masinaga mu selga pudutas, ma mõtlesin, et ma suren... et see ei ole ikka minu jaoks. Mul oli niiiiii valus, aga siis ma hakkasin tegema Vaikuseminutite appis erinevaid harjutusi ja hingasmisharjutust tegin vist 6 või 7 korda. Kuigi ma pean ütlema, et mõte harjutuse juurest kippus kergesti ära minema ja asenduma mõttega, et "saaks see juba ometigil äbi". Igatahes siin see on :) Minu elu esimene tattoo (ma praegu ei tea, miks ma peaksin neid juurde tahtma, sest no tõesti oli valus).
18.juuli 2020
Me ööbisime maal ja hommikul ärgates ma käisin dušši all, jõin kohvi ja tundsin end väga mugavasti sauna ees terassil istudes. Aga siis ärkas Arvo ja tal oli dilemma. Kuna aega maal olekuks ei olnud üleliia palju (pidime kell 16.00 hakkama Võsule sõitma), siis ta ei teadnud, kas lõhkuda natukene puid või niita muru. Ja siis see sündiski - ma niitsin elus esimest korda muru. Ma sain kohe ristsed ka...Peale seda, kui ma olin kogu hoovi ära niitnud, selgus, et muruniitja esiratta vahel oli suur kruusakivi, mis takistas tal ise edasi liikuda. Ma muudku irassisin nagu segane ja mõtlesin, et kaks tundi muru niitmist on igatahes küll täitsa kõva trenn, sest see polnud kohati enam muru...see oli justkui noor hein.... Igatahes nägin ma peale kahte tundi elus esimest korda muru niites välja selline:
31.juuli 2020
Elus esimest korda tegin ma midagi nii hullu sportlikkus mõttes, et kutsusin oma armsa sõbra Bärbeli ja tegime ära täismaratoni! 42,195km. Ma ütlen teile ausalt, et midagi nii hullu ma polegi varem ette võtnud spordiga seoses. Esimesed 12km oli köki-möki ja viimased 12km oli tunne, et millal küll see õudus lõppeb :) Viimased 4 km olid ikka juba täiesti piin, mis piin, sest ma tundsin, et mu paremal jalal sisekannal on vill ja aega oli ka juba kulunud jubedalt palju. Bärbelil valutasid vaagnaluud, mul olid varbad kohutavalt haiged. Oli olnud tõeliselt kaunis suvepäev, mida me endale sel päeval ei oleks tegelikult soovinud (25 kraadi sooja). Aga ei mingit virisemist! Ära tegime! Mehed aitasid meid veega ja olid muudmoodi moraalselt toeks. Suurele pingutusele vastutasuks saime igavesti uhked medalid! Küsite, kas ma teeksin seda veel? Ma arvan, et täna ma ütlen, et see hullus on purgis ja rohkem ma seda teha ei soovi. Aga ära iial ütle iial. Tänkju Bäpi! Ilma Sinuta oleks see olnud kolm korda raskem või võibolla isegi võimatu.
11. august 2020
Ma olen elus palju kordi käinud ööseks metsas, kuid ööseks rabas polnud ma kunagi käinud, kuniks me Mallega selle ära tegime. Nimelt käisime vaatamata minu poegade kohutavatele õudusjuttudele ja sellele, et kaks naist ei saa öösel üksi kodust väljaspool hakkama, kahekesi Marimetsa rabas ja jäime sinna lageda taeva alla magama. Hommikul 5:42 vaatasime koos päikesetõusu ja õues olid napid 8 kraadi sooja (kes tahab lugeda, siis augustikuu postitustest leiab postituse). Minu meelest läks meil Mallega kõik hästi ja me tegime minu poistele igatahes ninanipsu! Ma muidugi tänan südamest Robinit, kes abivalmilt mulle terve nimekirja koostas, mis ma kaasa pidin võtma ja aitäh Mallele, kes selle mõtte peale tuli. Elus esimest korda lageda taeva all magada ei olnudki midagi hullu :)
 |
| Päikeseloojang |
Täna saadame selle aasta ära - mul ei ole kahju - las minna! Ma loodan, et uus tuleb tervem ja rõõmsam. Selline, et keegi ei peaks minuga seoses mõtlema, et milleks mulle seda vaja on... Ma loodan ikkagi vajalik olla ja ma loodan, et ma jaksan uutele ettevõtmistele vastu minna :)
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar