II jõulupühal Paukjärve matkarajal

Jõululaupäeva õhtul pakkus Liivi välja, et me võiksime matkama minna ja nii juhtuski, et Arvo otsis meile RMK matkaraja, ajas pundi kokku ja asusime teele. Me vist ei olegi nii suure kambaga varem matkamas käinud. Kõik Arvo õed-vennad olid ja lisaks mingi osa nende lapsi. Öösel maha sadanud lumi tegi meele rõõmsaks ja matkamine tundus veelgi toredam. Paukjärve matkarada asub Kuusalu vallas, meie juurest oli ikka päris pikk sõit selle viie kilomeetri pärast. Kuid see sõit oli seda väärt, sest rada oli väga mitmekülgne. Loodusrada kulges mööda Paukjärve äärseid oose ning ooside vahelisi orgusid. Vaheldusid erinevad metsatüübid - niiske ja hämar laanemets ning valguseküllane männi-palumets. Rada on tähistatud kollaste värvimärkidega, mis on väga tihedasti tehtud ja eksimisvõimalused puuduvad. 

Umbes poolel maal oli suur torn, mille otsas käidi poseerimas ja pildistamas :) Vaade tornist oli lummav. See üks ja ainus selle aastane lumine päev andis meile maagilisi looduspilte. Selliseid lumeraagus puid pole ammu näinud. Ei mäleta, kas eelmine talv üldse õnnestus näha.... Torni trepp ainult oli hooldamata ja seetõttu pidi väga ettevaatlik olema, et ei libiseks. 

Arvo ja tema õed ja vend

Lõkkeplatse oli sel rajal mitmeid ja me seadsime end ühes neist sisse. Robin, hull mees, raius järve sisse augu ja käis jäävees end karastamas. Erlen ei saanud Robinist halvem olla ja pidi ka seda tegema. Ma tahtsin ka, aga mul ei lubatud.... Robin on ikka kõva mees! Ainus ettevalmistus jääauguks oli tal see, et ta on paar nädalat jahedat dušši võtnud. Ma arvan, et tema kõige raksem hetk oli siis, kui ta oli juba põlvini vees ja siis pidi veel kirve võtma, et auku suuremaks teha, sest ta ei mahtunud auku ära. Mina pole päris jääaugus kunagi käinud, aga olen oktoobris ja märtsis järves käinud ning ma tean, mida see külm vesi teeb. Hiljem, välja tulles, on selline tunne, nagu Sind torgitaks miljoni nõelaga. Ma võtan Robini ees mütsi maha - ta suudab kõike, mida tahab!

Hiljem pidasime piknikut ja soojendasime  käsi tulepaistel. Ma iga kord mõten, et järgmine kord, kui me piknikut peame, siis see võiks olla ilus. Päriselt. Ilma üleliigse pakendita, ilma igasuguse pahnata - ma tahaksin nii väga, et oleks ilusasti kaetud laud ja ilus söök. Mitte Pärnamäe singipirukad.... Lõke oli väga mõnus, paljudel käed külmetasid. Me ei pidanud seekord ise lõket süütama, keegi oli seda teinud juba meie eest. Rajal oli tõesti väga palju inimesi. Ma ei tea, et kunagi oleks olnud parklas nii palju autosid nagu selles parklas oli. Liialdamata võib öelda, et vist oma 25 autot. Rajal olid ka kõik lõkkekohad hõivatud. Me isegi pidime natukene ootama, et lõkke ligi pääseda, aga sellest polnud hullu, sest meil oli väga põnev vaadata, kuidas Robin ja Erlend jääaugus käisid. 

No vot sellest ma räägingi.... tahaks, et oleks ilus....

Väga tore oli! Rada pakkus väljakutseid. Ühes kohas oli tõus nii suur, et süda tahtis rinnust välja tulla. Aga minu jaoks on hullemad langused....ma kardan neid. Arvo õnneks teab seda ja ta ikka alati annab võimalusel mulle käe. Alguses ma olin natukene häiritud, et mingi osa seltskonnast kappas teiste eest minema, aga siis ma mõtlesin, et las minna... mina tahan pilte teha ja loodust nautida. Ma võin ka kõige viimane olla, mul sellest täiesti ükspuha. 

Ilus lumine matk oli. Kilomeetreid tuli 4,8. Vähevõitu, kuid siiski pingutust nõudev. Selleks aastaks on matkad matkatud. On saanud üksjagu radu läbi käia. Küll kahekesi, küll kambakesi. Uuel aastal võtan eesmärgiks pidada arvet mitu kilomeetrit matku me läbi käime ühe aastaga. Vaatame, kas õnnestub.

Head vana aasta lõppu teile!

Teie Ennike